Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Reidar Andreson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaoshoitud ärritusega juba mitmendat korda: «Härrased, emotsionaalselt, põrgusse, ka üldinimlikul moraalsel tasapinnal on teie seisukohad täiesti mõistetavad. Kuid kosmoseliiklus ja rahvusvaheline õigussüsteem ei tugine teie emotsioonidele. See ei tugine ka minu ega hr Servantesi emotsioonidele. See ei tugine isegi teie poolt viidatud üldisele inimlikule moraalsusele. Küll aga tugineb see ÜRO liikmesmaailmade valitsuste ja Gildi kokkulepetele. See tugineb reeglitele ja inimeste põhiõigustele…»

      «Kurat!» Yael lajatas lahtise käega vastu lauda, nii et mõnigi laua taga istuvatest meestest võpatas. «Seal on võibolla oma miljon last nagu rotid puuris! Neid veetakse maailma, milles on seadustatud orjapidamine, nad tulevad maailmast, mida vaevab kodusõda! Ja teie räägite siin põhiõigustest! Kas kedagi üldse huvitavad nende laste põhiõigused!? Me peaksime praegu rääkima nendest, mitte targutama siin ühe laevakapteni äriõiguste ja valitsuste sekkumise üle! Kas tõesti on need olulisemad kui elementaarsed inimõigused?»

      «Preili Chaikin,» ütles Servantes, enne kui tema abi jõudis midagi kosta, «on igati mõistlik, kui meil on küsimusi bioloogia, meditsiini ja selliste asjadega seoses, siis pöördume teie poole. Me ei püüa teha nägu, nagu oleksid need valdkonnad meie pädevuses.» Ta vaatas Yaelile ainiti otsa.

      Colin nägi, kuidas naise nägu ärritusest õhetas. Kuid Yael hammustas endale huulde ja ei vastanud midagi.

      «Härrased,» jätkas Servantes. «Ja preili,» ta noogutas kerge naeratusega Yaelile. «Ma ei püüa teha siin teist nägu, justkui poleks olukord taunimist väärt. Kuid meil on reeglid, mida me peame järgima. Ei ole mõeldav, et saaksime teha midagi olukorras, kus kapten Mayhews on täitnud kõiki rahvusvahelise õiguse norme.»

      «Nii et te tühistate laeva arestimiskäsu?» küsis turvaülem Carter. Tema hääles oli ilmne põlgusenoot.

      «Jah, hr Carter,» vastas Servantes.

      «Mitte nii kiiresti!» nähvas Yael.

      «Mis siin nüüd, preili Chaikin?» küsis Servantes naeratades.

      Yael sõidutas oma kuvari üle laua Carteri ette ja too vaatas sealt midagi.

      «Näib, et meil siiski on alust laeva kinni pidamiseks, hr Servantes,» teatas Carter mõni hetk hiljem. «Nimelt me kehtestame sellele biokarantiini, lähtuvalt pardal levivast ohtlikust nakkusest. Tegelikult kuulutan ma neile andmetele tuginedes terves jaamas välja kolmanda astme häire!»

      Servantes tõmbas läbi kokkusurutud hammaste õhku kopsudesse ja vaatas pilukil silmadega vaheldumisi Carterit ja siis Yaeli.

      «Kas te ei leia, et te ületate oma võimupiire, hr Carter?» nõudis ta.

      «Absoluutselt mitte, hr Servantes,» vastas Carter laialt naeratades. «Ma just äsja sain preili Chaikinilt hüva nõu bioloogia- ja meditsiinialastest küsimustes, mis jäävad väljapoole minu pädevusvaldkonda.»

      Servantes põrnitses Carterit kaks hetke vaikides. Colin hoidis mõttes pöialt, et jurist plahvataks. Mis saaks olla parem kui väike iseennast alandav tunnete väljaelamine? Aga ei – Servantes kontrollis end piisavalt, hetke möödudes lükkas tooli kolinal lauast eemale ja tõusis püsti.

      «Ilmselgelt ei ole see asi veel omadega ühel pool!» ütles ta ja suundus ukse poole, abi kannul.

      Laua äärde jäänud seltskond vahetas vaikides pilke.

      «Noh, see läks küll «hästi»,» tähendas lõpuks Carter sapiselt. «Kui tõsine see asi tegelikult on?» küsis ta seejärel Yaelilt.

      Yael raputas pead. «Tegelikult pole mul õrna aimugi… Põhimõtteliselt võib see meie elutagamissüsteemidesse sattudes põhjustada piisavalt ebamugavusi. Kuid iseenesest mitte midagi ülearu tõsist. Meil pole siin neid tingimusi, mis valitsevad Oregonil. Seega pole see pisik väga elujõuline.»

      «Kuidas see siis on laevas levida saanud?» küsis Deschanel.

      «Lihtne,» vastas Yael. «Neil on elutagamissüsteemides Oregoni ökosüsteemi elemendid: õhk, vesi ja ilmselt mikroobikooslus takkapihta. Lisaks toit. Te ju nägite, mis tingimustes need lapsed seal pead-jalad koos on.»

      Carter trummeldas sõrmedega lauaplaadil ja vaatas mõtlikult teistele otsa.

      «Mis seal’s ikka – rahvas,» teatas ta endas selgusele jõudnuna. «Kui päid lendama hakkab, siis vähemalt saame tapalavale sirge selja ja särava silmavaatega marssida! Kehtestame jaamas häireolukorra. Yael, teie bioohutuse teenistus läkitab kõigile jaamas viibivatele inimestele juhtnööride paketi. Deschanel, teie juhatate «Wezselyow’i» edasist inspekteerimist. Mina murran piike nende juristidega, kui tarvis, siis kaitsen teid direktorite nõukogu eest ja üritan tegutsemiseks aega võita.»

      «Mis on meie lõppmäng, härra?» küsis Colin.

      «Lõppmäng?!» turtsatas Carter. «Meil pole veel avangutki, Colin. Aga jah, mille nimel me siin võimleme? Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, mida me peaksime peale hakkama miljoni lapsega… Või palju neid seal on? Kui saamegi nad sellelt neetud orjalaevalt maha, mis edasi? Saadame nad alla? Vaevalt, et Neymari koloonia õnnest lakke hüppab… Oregonile tagasi? See ilmselt poleks ka lahendus, sest suurem osa neist lõpetaks sarnastes oludes või milleski veelgi hullemas.»

      «Tegelikult võib Neymar neist huvitatud olla küll,» tähendas Colin.

      «Kuidas nii?» küsisid Deschanel ja Carter ühest suust.

      «Noh, niipalju kui ma olen uudiseid jälginud ja mida Vana Nuuskur pajatanud, siis on neil seal all tõsine demograafiline kriis, nagu uutes kolooniates ikka ette tuleb,» ütles Colin. «Pole piisavalt asunikke, pole majandusliku arengu perspektiivi ja nii edasi. Suurem kogus värsket verd võib olla hoopis neile hädavajalik uus hingamine. Mis sellest, et alguses nõuab lastega toimetulek korralikku ressurssi.»

      Carter kaalutles hetkeks kuuldut. «Mis seal’s ikka. Eks ma teen väikse järelepärimise. Meil on vaja mingisugustki kanalit, kuhu see jama maandada.»

5. Tunnelirotid

      «On ikka urgas!» tähendas Colin Yaeli järel jaama päramisse hooldustunnelisse ronides.

      «Siinsest on hullemaidki nurgataguseid,» vastas naine rõhutatult, sundides teist vaiksemalt võtma.

      «Kahjuks on sul vägagi õigus,» nõustus Colin.

      Orlando järgnes neile koos Hoydti ning mõne relvastatud turvatöötajaga. Nad olid eelnevalt Yaeli tungival nõudmisel tunnelisuudme juures ebamugavad kaitseülikonnad selga tõmmanud, mis tegid liikumise äärmiselt kohmakaks. Midagi polnud parata, oli tulnud uus teadaanne «Wezselyow’i» laevalt põgenenuist ja kogu jaam oli kõrgeima tasemega bioloogilise ohu karantiinis. Colin tundis sõõrmeis filtreid läbinud õhu steriilselt teravat hõngu, mis meenutas veidi jaama meditsiinibloki siseatmosfääri. Hooldustunnel oli pime terasest kanal, mida mööda robotiseeritud vagunid jäätmeid vedasid. Kaitseülikondade valgusvihkudes ilmusid seltskonna vaatevälja siin-seal vedelevad rämpsukuhilad.

      «Olen alatasa mõelnud,» sosistas Orlando ronimisest kergelt hingeldades, «kuidas jaama jäätmemajandus on tegelikult korraldatud.»

      «Teadmatus on õnnistus, kas pole?» turtsatas Colin vastu. »Sinu õnneks pole siin ühtegi tõelist käitlemisspetsialisti, kes võiks sulle seletada, kuidas jaama raskusjõuta keskteljel öökimise produktid ringlusse satuvad. Vaat see on alles kaunis vaatepilt.»

      Orlando kergitas СКАЧАТЬ