Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Reidar Andreson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tunnike hiljem olid Colin ja Orlando sadamas, kus kõige välimises dokis oli peatunud laev, mille nimeks oli transiidideklaratsioonis märgitud «Tähetolm». Colin turtsatas naerda.

      «Mis?» päris Orlando.

      «Sa vaata seda jurakat!» osutas Colin kuvari kolmemõõtmelisele kujutisele. Laev ei olnud ühestki otsast ilus ega graatsiline. «Pidi ikka olema fantaasiat sel inimesel, kes sõjalaevale taolise romantilise nime pani.»

      «Sõjalaev?» Orlando kergitas kulmu. «Aga nad on deklareerinud, et tegemist on teadusliku missiooniga…?»

      Colin suurendas pilti. «Vaata neid mooduleid siin ja võrdle kogu laeva arhitektuuri ühe tüüpilise kaubalaevaga. Heakene küll – elusektsioon on neil samamoodi väike. Kuid need kaks on relvamoodulid. Need siin ei ole mitte lastiruumid, vaid hoopis mootorid ja generaatorid. Nad on hullumoodi aega surnuks löönud, tegelikult võinuks nad Spoti-poolsest urkest siia jõuda… noh ma pakuks, et pooleteist päevaga. Oh-jaa, neil on trümm ka, kus on võimalik hoida igasugust nodi, kuid ma olen võrdlemisi kindel, et teadusega on nende käigul Stonehenge’ile õige vähe pistmist.»

      Lüüsivärav avanes ja sellest sisenes dokkimisalasse kolm inimest: habemetüükas mees, keda saatsid pikk-tugev mehekolakas ja sihvakas naine. Dokkimisala loeti nii-öelda vabatsooniks, kus laevarahvas võis viibida ilma jaama turvakontrolli läbimata. Seetõttu tegi Colin endale mõttes üksnes ääremärkuse, et kõik kolm olid relvastatud, kui nad laevast välja tulid. Ei midagi erilist, kuid üldjuhul loeti viisakamaks relvade maha jätmist. Relva alaline kaasaskandmine oli pigem palgasõdurite, salakaubavedajate ja piirimaailmade asukate tava.

      «Frhode Steinarsson,» sõnas habemik kätt sirutades. ««Tähetolmu» komandör. Need on Thessa ja Jhed.»

      Colin vahetas komandöriga käepigistuse.

      «Jõudu, komandör,» sõnas Colin. «Mina olen Colin Thyne, Viienda Ratta juhtaudiitor. Teavitan teid siinkohal, et teie laev on välja valitud pisteliseks auditeerimiseks ja vastavalt kehtivale regulatsioonile ootame teilt vaba ligipääsu alusele. Tema,» osutas mees kaaslasele, «on minu kolleeg Orlando Carvalhal, kes aitab auditi läbiviimisel, et kõik laabuks kiiremini ja sujuvamalt.»

      Kolm võõrast vahetasid kiireid pilke. Colin nägi, et naise ilmes vilksatas kerge murelikkus, millele komandör vastas vaevu märgatava pearaputusega. Jhed tegi põgusa grimassi, mis võib-olla tähendas umbes nagu «ah-mul-savi» või siis «pole-audiitorit-pole-probleemi».

      «Loomulikult olete te teretulnud «Tähetolmu» pardale,» ütles Steinarsson kerge naeratusega.

      Nad suundusid viiekesi tagasi laevale. Kitsas koridoris, mis kulges läbi terve elusektsiooni sõõriku, põrkasid nad peaaegu kokku mehega, kes väljus ruumist, mille ukse tagant silmas Colin vilksamisi trenažööre. Õhetava näoga kodaniku silmad läksid võõraid nähes imestusest pärani ja ta tõmbus kähku uuesti ukse taha.

      «Mul on siin laevameeskonna nimekiri,» ütles Colin käigu pealt. «Kas laeval on registreerimata isikuid?»

      «Ei,» vastas Steinarsson napilt. Ta juhatas audiitorid väikesesse ruumi, millest suurema osa võttis enda alla ovaalne laud.

      «Alustame siis sellest, et minu kolleeg Carvalhal vaatab üle «Tähetolmu» personalifailid ja energia- ning materjalibilansi,» ütles Colin istet võtmata. «Mina läheksin hea meelega koos teiega, komandör, väikesele tiirule, et visata pilk peale lastiruumile ja varustusele.»

      Steinarsson juhatas Colini torukäiguni, mis ühendas sõõrikukujulist elu- ja tööruumide sektsiooni laeva keskteljega, kust omakorda pääses erinevate käikude kaudu laeva teiste osadeni. Colin jäi kaaluta olekus hõljuma, hoides ühe käega kinni seinale kinnitatud torust, mida sai kasutada enda edasi hiivamiseks. Steinarsson liugles paar meetrit edasi, märkas siis, et audiitor ei järgne talle, ja pöördus ringi.

      «Teil on laevas üle terve Võrgustiku taga otsitav kurjategija, komandör Steinarsson,» tähendas Colin.

      «See on natuke keerulisem lugu tegelikult,» ütles Steinarsson rahulikult.

      «Öelge mulle, mis asjus te tegelikult Stonehenge’ile suundute, komandör. Üksnes teie sõjaväeline kraad annab juba alust nii mõnekski oletuseks.»

      Steinarsson silmitses audiitorit natuke aega vaikides. «Minule teadaolevalt… Ütleme siis nii, et minu allikad kinnitavad mulle, et Viienda Ratta audiitorid võiksid olla huvitatud mitte tähelepanu pöörama mõningatele materjalidele, mida Stonehenge’ile toimetame.»

      «Mis need oleks ja kellele te neid asju veate?» küsis Colin.

      «On isikuid, kes soovivad puhuda elu sisse Stonehenge’i vastupanuliikumisele,» vastas Steinarsson.

      «Te viite neile relvi…?»

      «Ei, tegelikult veame neile veepuhastusseadmete komponente,» ütles Steinarsson naeratades. »Pärast seda on meil plaanis külastada ka ühe kaubalaeva kaptenit, kelle jäätmeprobleem on Võrgustiku populaarseim teema. Ajame veidi mehejuttu.»

      Colin naeratas talle põgusalt vastu ja osutades peaga tagasi tuldud suunas, tegi ettepaneku audit lõppenuks lugeda. «Ega teil juhtumisi kohvi ja küpsiseid ole?» küsis ta komandörilt.

      Paar tundi hiljem jalutasid Colin ja Orlando dokkimissektsioonist tagasi osakonna poole.

      «Midagi põnevat?» küsis Colin.

      «Naah!» tegi Orlando ja raputas pead. «Kui välja jätta tõsiasi, et nad pigem tundusid olema palgasõdurid, mitte teadlased, siis oli neil seal kõik tipp-topp.»

      Colin peatus koridoriseina niši paigutunud kiirtoiduleti ääres ja ostis endale topsi kohvi. «Arvestades, et viimaste uudiste kohaselt on Stonehenge’il aktiveerunud vastupanuliikumine, ei tee mitte paha olla natuke paremini varustatud kui pühapäevasele piknikule minnes.»

      Audiitor võttis mõnuga suure sõõmu värsket kohvi. Kokkuvõttes oli tõesti ilus päev.

      MANIAKKIDE TÄNAV

      TSÖLIBAADI LÕPP

1. Pikanäputüdruk

      «Mark…»

      Sosin tungis tuppa läbi kõlarite, kuid ei äratanud magajat. Metallist kamber sumises väljas kostvatest helidest ja need summutasid vaikse hääle.

      «Mark!»

      Magaja liigutas. Noor, lihaseline mees ringutas, vidutas silmi ja püüdis taibata, mis teda äratas. Kambrit täitis taas vaid tavaline undamine. Usaldades oma instinkte, ajas Mark end koikul istukile ning lasi pilgul mööda tagasihoidlikku kuuti ringi käia. Ühes nurgas käimla-auk, teises helerohelistes tuledes konsool, kolmandas ribikardinaga kaetud aken ja selle ees toolil riidekuhi. Konsooli juures ukse kohal undas vaikselt ventilaator. Oli palav. Magaja pühkis higipiisad laubalt laiali. Ta ajas end püsti, astus konsooli juurde ja toksas selle klaviatuuril sõrmega. Holoekraan elustus, joonistas end õhku ja nüüd nägi Mark sissetulevat sõnumit. Ta toksas veelkord, kuid kiri teatas, et helistajaga ei ole võimalik sidet luua.

      «Pagan küll, mis jamas ta jälle on?»

      Mark astus akna juurde ja piilus välja. Ta pilgule avanes kosmosejaama elamukvartal. Mitte iial pime, kuid mitte kunagi ka korralikult valge, alati poolhämaruses, varjude rüpes. Tihedalt täis kitsaid moodulelamuid, ventilatsioonitorude müriaade ja elektri ning sideliinide СКАЧАТЬ