Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et mitte kauem tema silma all olla, haaras Saskia oma koti ja kiirustas minema, ilma et oleks küsinud, kuhu ta minema peab.

      Kui raske direktori kabineti leidmine ikka olla saab? Koolihoonel oli ainult neli korrust ja kaks tiiba, kuskil pidi see ju olema, ja kui ta kõik kohad läbi käib, siis küll ta õige koha otsa komistab.

      Möödunud oli umbes tund aega, kui Saskia viimaks vasakpoolsest tiivast personali ruumid üles leidis ning direktori kabineti uksele koputas. Vastust ei tulnud ning järeldades, et kedagi pole praegu kohal, nõjatus Saskia vaid korraks ukse najale, et direktorit ootama jääda, kui ta järsult kabinetti sisse lendas, sest tema tugi kadus. Ta lebas selili põrandal, tulejutt mööda selgroogu sabakondist üles jooksmas, ning suutis vaevu silmi lahti hoida, kui need pisaratega täitusid. Tema kohale kummardus hallide juustega mees, kellel oli piklik terava lõuaga nägu ja kergelt kongus nina peal kandilised prillid.

      „Heldeke, LaRue, kas sa said haiget?“ Mees ulatas Saskiale käe ja Saskia võttis selle tänulikult vastu, rõõmustades, et maailmas on veel rüütellikkust, aga liiga palju ta ka rõõmustada ei julgenud, sest Ralph ei tohtinud jätta muljet, et ta rüütlitest eriliselt vaimustatud on, nii et direktorile silma vaatamise asemel hakkas ta hoopis enda silmi kuivaks pühkima.

      „Pole midagi, see oli minu viga.“

      Direktor lõi käsi kokku. „Kui entusiastlik sa täna oled, arvestades seda, mis sa läbi elasid!“ Andmata Saskiale võimalust taganeda, haaras ta Ralphi isalikku kallistusse ja pigistas teda nii kõvasti, et Saskiale tundus, nagu murduksid poisi roided mehe käte karususe all uuesti.

      „Palun… natuke… õrnemalt… ma… ei… ole… veel… päris… terve…“

      Direktor lasi ta lahti ja patsutas teda nii kõvasti õlale, et oleks ta peaaegu pikali löönud. „Muidugi, LaRue, ja kes saakski olla, kui on kaotanud oma parima sõbra ja sattunud seejärel veel liiklusõnnetusse! Mul on Burke’i pärast väga kahju ja tema surm on minu südames samasugune haav nagu sinu omas, sest iga selle kooli õpilane on mulle kui oma poeg, aga ma tean, kuidas aidata sul tema surmast üle saada!“ Ta kummardus Saskia kohale, kes talle esimest korda silma vaatas, ja nägi, et direktori silmades säras kaval tuluke. „Minuni on jõudnud kuuldused, et sul on ajutine amneesia ja et sa võid koolitöös abi vajada, kas see on tõsi?“

      Saskia noogutas.

      „Suurepärane!“ hõiskas direktor.

      „Ajutine amneesia ja koolitöös abi vajamine on suurepärane?“ kortsutas Saskia kulmu.

      „Minu lahendus sellele probleemile on suurepärane!“ Direktor, kelle laual oli sildi peal kirjas MATHSON, hõõrus oma peopesi vastamisi. „Meie koolis on siiamaani olnud kogu aeg paaritu arv õpilasi ning saatuse tahtel olid sina varem see, kes elas üksi kaheses toas ja pidi kõigega üksi hakkama saama, aga nüüd, kui õpilasi on ootamatult paarisarv, saad sa kellegi teisega kokku kolida ja ta on sulle igati abiks, nii et ära heida meelt!“

      Direktor Mathson viskas oma pöidla püsti ja Saskia hakkas kahtlustama, et mees on natuke hull, sest ilmselgelt oli õpilasi järsku paarisarv ainult seetõttu, et Simon oli tapetud. Saskia poleks selle pealegi tulnud, et sellel võiks positiivne külg olla. Kes teab, äkki pidigi natuke hull olema, et kuritegelike poiste internaatkooli juhtida, aga varem ei olnud Saskia hullude inimestega kokku puutunud ja see tekitas temas ebamugavust, kuna ta ei teadnud, kuidas direktor Mathsoniga käituda.

      „Kes minu toanaabriks siis saab?“ uuris Saskia ettevaatlikult.

      Direktor Mathson jätkas peopesade vastamisi hõõrumist. „Oo, sa tunned teda kindlasti, ta on väga karismaatiline ja tugev poiss, keda kõik austavad!“ Midagi selles, kuidas ta ütles sõna „austavad“, viitas Saskia meelest pigem kartmisele, ja ta hakkas halba aimama.

      „Ega ometi mitte…“

      „Sinu asjad on juba Jack Abbotti tuppa ära viidud, nii et sul pruugib vaid siit uksest välja ja sealt sisse astuda ja ongi kõik sinu mured murtud!“ Direktor Mathson naeratas Ralphile ja Saskia tundis korraga vastupandamatut soovi oksendada. Ükskõik kes, ainult mitte Jack! Kus oli jäämägi, kui seda vaja oli?

      „Ma ei taha temasuguse jõhkardiga ühes toas olla!“ lipsas tal suust veel enne, kui ta end takistada jõudis.

      Direktor Mathsoni lõbusus kadus ja ta ohkas, istudes oma suure mahagonist kirjutuslaua taha toolile ning andes Ralphile märku, et ka tema istet võtaks. „Mulle tundub, et sa oled tõepoolest palju unustanud, muidu sa Jack Abbotti kohta nii ei ütleks. Ütle mulle, LaRue, mis kool Laytoni Internaatkool sinu meelest on?“

      Saskia kehitas õlgu. „Kool käitumishäiretega poistele?“

      „Põhimõtteliselt küll, aga mitte päris. See on koht poistele, kes on saavutanud kohtus kokkuleppe ja pääsenud noortevanglasse minekust.“

      „Noortevanglasse?“ Saskial hakkas pea ringi käima. „Te tahate öelda, et need poisid siin on kurjategijad?“

      „Ka sina kuulud nende poiste hulka.“ Direktor Mathson pani oma käed rinnale risti. „Mida sa nägid, kui sa väravast sisse tulid?“

      „Poisse ja nende sugulasi,“ vastas Saskia.

      „Kas neid oli palju või vähe?“ jätkas mees küsimist. „Mõtle selle peale, et selles koolis õpib praegu 126 poissi.“

      Saskial vajus suu lahti. „126 poissi?“ Inimesi, kes neid vaatama olid tulnud, oli ainult paarikümne ringis.

      „Paljud siia satunud poistest on teinud asju, mille pärast perekonnad on neist lahti öelnud, aga meie koolis ei jäta keegi neid poisse maha,“ selgitas direktor Mathson. „Me ulatame neile oma abikäe ning päästame nad, nii et neist saavad normaalsed täiskasvanud, kui nad siit ühel päeval ära lähevad.“

      „Kas minu vanemad ütlesid ka minust lahti?“ küsis Saskia, alahuul värisemas. Ta oli pidanud Jacki viimaseks lurjuseks, aga ometi olid Jacki vanemad oma pojale külla tulnud ja nad olid kolmekesi jalutanud, kõigil naeratus näol, nagu üks õige perekond kunagi, samas kui Ralphist polnud keegi puudust tundnud…

      See Ralph, kes oli Peetrust meeleheitlikult anunud, et Simoni mõrvar ei pääseks karistuseta, oli tundunud nii hea ja õilis, aga see oli tõenäoliselt olnud ainult tema üks külg, see külg, mis varjas ära tema sees oleva pimeduse.

      Direktor Mathson kohendas prille ja tema silmad olid kurvad. „Kas sa ei mäleta ka seda, et su vanemad surid kaks aastat tagasi? Su õde käib sul külas nii tihti kui võimalik, aga kuna ta on viimase aasta vabatahtlikuna Kongos olnud, tunned sa temast kindlasti puudust.“

      „Mu õde ei hüljanudki mind?“ Saskia maigutas suud.

      „Ära karda, LaRue, ükski selle kooli õpilastest ei ole kedagi tapnud,“ ütles direktor Mathson talle, taibates, mille pärast Ralph muretses, „ei sina, Jack ega ka sinu varalahkunud sõber Simon, aga tõsi on, et kõigil meie kooli õpilastel on minevikus olnud valusaid asju, mis on pannud neid kurja tegema, ja nüüd peavad nad selle tõttu elama rangeid reegleid järgides.“ Prillid kippusid uuesti mehe ninaotsale vajuma, aga seekord ta neid kohendama ei tõtanud.

      „Ühte reeglitest oled sa juba sellel nädalal rikkunud, kuigi üldiselt oled sa kuulekas õpilane. Sa hiilisid kolmapäeva õhtul koolist välja ning selle eest tuleks sind karistada kartsa panekuga, aga õppenõukogu otsustas, et peaaegu surma saamine oli sulle juba piisav karistus, nii et käitu ka edaspidi hästi ja sul ei pruugi kunagi kartseriga lähemalt tutvust teha.“

СКАЧАТЬ