Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see sinu asi on, putsi küll, värdjas!“ sülitas ta, püüdes rääkida nagu Jack, ning Pierre tõmbus piisavalt kauaks tagasi, et Saskia ratta uksest välja sai. Sadulasse istunud ja kogemata üle naabrinaise rooside sõitnud, kihutas ta minema, saatjaks Pierre’i sõim, ning tõotas endale, et ükskõik kui palju ta seda meest ka armastanud ei oleks, ei võta ta teda enam oma ellu tagasi, ning et selleks ajaks, kui ta Laytoni Internaatkoolist tagasi tuleb, on ta saanud piisavalt tugevaks, et Pierre Cloutier kuradile saata.

      Kui ta sealt üldse tagasi tuleb.

      3

      Tapa elukas

      Laytoni Internaatkool oli suur punastest telliskividest viktoriaanlikus stiilis hoone. Seda ümbritses okastraadiga kaetud raudaed, mille keskel oli kõrgete viinapuuväädikujuliste nikerdustega raudvärav. Tavaliselt oli värav tabalukuga suletud. Sisse pääsemiseks tuli uksekella helistada ja turvamehega rääkida, praegu aga oli värav pärani ja õue peal liikusid ringi täiskasvanud, kes ajasid juttu poistega, kellest mõni oli veel üsna noor, mõni aga juba peaaegu täiskasvanud mees. Laupäev oli külastuspäev, mil sugulastel oli lubatud poisse külastada, ning pühapäev oli päev, mil poistel oli lubatud kooliterritooriumilt lahkuda ja kodus käia või linnas aega veeta, et nad ei tunneks end nagu vanglas, kuhu nii mõnigi neist olekski minema pidanud, kui direktor ei oleks otsustanud neid vastu võtta.

      Ametlikult oli Laytoni Internaatkooli õpilaste liikumisvabadus piiratud ja nad võisid ainult ühel päeval nädalas teha seda, mida süda lustis, aga Saskia teadis, et mitteametlikult olid lood teised, sest kolmapäeva õhtul olid nii Simon kui ka Ralph voodist väljas olnud ning võimalik, et nad polnud ainsad.

      Igaüks, kellega Saskia kuni jõuluvaheaja alguseni selles koolis koos pidi õppima, võis olla mõrvar.

      Saskia otsis pilguga jalgrattahoidjat, aga seda leidmata lukustas ta Jensi vana rattaloksu, mille margi nimi oli ammu maha kulunud, esimese ettejuhtuva puu külge ning vaatas ringi, lootes Nattyt näha, sest ta ei tahtnud enne koolihoonesse sisse minna, kui on Natty käest välja uurinud, kus tema tuba asub ja kes tema toanaaber on. Nattyst ei paistnud aga isegi mitte ühte jämedat kätt ning sügavalt ohates hakkas Saskia minema sinnapoole, kus Jack Abbott hallis põlvini ulatuvas sügismantlis naisega ning musta jopet ja kaabut kandva mehega hoolikalt viimistletud lillepeenarde vahel jalutas. Ta astus kivisele rajale, mis kooli parki viis, ja tõttas nende juurde. „Jack, oota!“ Jack ei kuulnud teda, nii et ta pidi kõvemini hüüdma. „Jack, jää seisma!“

      Jack seisatas, nagu ka paar, kes olid ilmselt tema vanemad, ning kui poiss nägi Ralphi enda poole tormamas, astus ta sammu tagasi, nagu tahaks Ralphist kaugemale pääseda, aga hakkas talle siis vastu kõndima. „Põrgu päralt, LaRue, kes kurat andis sulle loa minuga rääkida?“ kärkis ta.

      Saskia ei teinud tema toonist välja. „Kas sa Nattyt oled näinud?“

      „Nattyt?“ pahvatas Jack. „Kes see Natty on, sinu kujuteldav sõber või?“

      „Ära ole rumal, mul pole kunagi kujuteldavaid sõpru olnud,“ selgitas Saskia. „Natty peaks meie klassivanem olema…“

      „Aa, sa mõtled Põssat, öelnud siis kohe.“ Jack osutas kaugusesse, kus paistsid ähmaselt mingite väikeste majakeste piirjooned. „Minu arust läks ta sinna tossama.“

      „Nattyt hüütakse Põssaks?“ oli Saskia imestunud. See hüüdnimi oli ka talle pähe tulnud, aga tundus kohutav, et kedagi päriselt selle nimega kutsutakse, eriti kui seda tehakse vaenulikult, mitte sõbralikult.

      „Põssat hüütakse Nattyks?“ noris Jack ning märganud, et vanemad on talle järele jõudnud, põrutas ta jalaga vastu maad. „Kao nüüd siit ja mine tema juurde, ehk saate te isegi koos suitsu taaskasutada!“

      Jack ei tahtnud Ralphi oma vanemate lähedusse.

      Saskia ei teadnud, mida see tähendab, aga ta ei jäänud seda välja uurima, vaid läks kuuride juurde, kus ta tõepoolest leidis Natty koos paari teise poisiga, kes kõik olid tema meelehärmiks vähemalt sama paksud ja prillidega, suitsu kimumas. „Põssa!“ tervitas ta teda. Ta sai kohe oma eksimusest aru ning lõi käe suu ette, kuid oli juba hilja. Sõbralik tuluke, mis Natty silmadesse oli tekkinud, kustus, kui ta Ralphi vaatas, ning tema sõbrad ajasid end püsti ning jäid ähvardavalt Natty kõrvale seisma.

      „Natty, palun anna andeks, ma ei mõelnud, see lipsas kogemata välja!“ hakkas ta kätega vehkima, kuid Natty oli leppimatu.

      „Et tu, Ralph?“ küsis Natty temalt. „Kas sina arvad ka nagu Jack, et ma olen paks targutajast siga? Ma oleks pidanud teadma, et isegi sinusugused jooksevad sellistes asjades enamusega kaasa!“

      „Natty, usu mind, see oli kogemata!“ püüdis Saskia selgitada, kuid tema selgitused langesid kurtidele kõrvadele.

      „Mine ära, Ralph, ma ei taha sinuga rääkida,“ ajas Natty teda minema ja Saskial ei jäänud muud üle, kui ots ringi pöörata, kahetsedes, et ta oli Natty otsimiseks Jacki abi vajanud, sest kui ta ei oleks enne Natty leidmist Jackiga kohtunud, ei oleks ta Nattyt Põssaks kutsunud. Ta oli lootnud, et temast ja Nattyst võiks sõbrad saada, kuid nüüd oli see lootus kustunud ning Saskial jäi üle vaid loota, et Natty ei hakka Ralphi samamoodi vihkama nagu Jack.

      Saskia trügis õpilastest, kes kandsid laupäeva puhul vaba riietust, ja nende sugulastest mööda ning astus kooliuksest sisse, jäädes ajakirja lugeva turvamehe laua ette seisma.

      „Tere päevast!“ ütles ta.

      Turvamees, keskealine hallinevate juuste ja kareda lõuaga mees, ei tõstnud pilku, vaid jätkas autoajakirja lugemist, samuti ei vastanud ta Ralphi tervitusele.

      Oletades, et mees võib olla kõva kuulmisega, proovis Saskia uuesti.

      „Tervist!“

      Nüüd pani mees ajakirja käest ja vaatas Saskiat sellise näoga, nagu oleks viimane rikkunud korraga kõiki kümmet käsku. „Kas me oleme reeglid ära unustanud, LaRue?“

      „Me? Ikka mina? Ausalt öeldes on mul praegu reeglitega raskusi, nii et palun korrake need mulle üle!“ palus Saskia, saades aru, et sealt head nahka ei tule.

      Turvamees osutas enda ette lauale ning andis Saskiale märku Ralphi kott sinna asetada. Seejärel hakkas mees Saskia suureks õuduseks koti sisu läbi otsima ning viskas kõik, mida ta sobivaks ei pidanud, suurde plastmassist prügikasti, mille peal oli kirjas KONFISKEERITUD ASJAD.

      Aga muidugi, sellises koolis nagu seda oli Laytoni Internaatkool pidi olema õpilase jaoks keelatud asjade nimekiri. Saskia vaatas õhku ahmides, kuidas turvamees kõrvaldas nii tema maniküürikomplekti, Cosmopolitani ajakirja kui ka lühikesed püksid, mida ta oli kavatsenud õhtul toas kanda, pööras tema kehakreemi pudeli tagurpidi, ilmselt kontrollimaks, ega sellesse alkoholi ei ole peidetud, ning viimaks võttis turvamees kotist välja Saskia arvuti.

      „Te ei tohi seda ära võtta, ma vajan seda!“ halas Saskia.

      „Kas su ajud on pehmeks läinud, LaRue?“ päris turvamees. „Õpilased saavad kasutada internetti raamatukogus ühe tunni päevas ning isiklik arvuti ei ole kellelegi lubatud!“ Saskia kergenduseks ei heitnudki mees tema läpakat hoolimatult prügikasti, vaid lükkas selle ühes laadijaga oma laua alla, aga siis sirutas ta käe välja ja Saskia mõistis, et järgmine asi, mida mees tahab, on tema mobiiltelefon, mille piirjooned Ralphi jopetaskust selgesti välja paistsid.

      „Kas ma pean veel eraldi paluma, СКАЧАТЬ