Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõhki!“ Jack oli esimene mees, kes teda kunagi löönud oli, kuid kummalisel kombel ei olnud Saskia tema peale vihane. Ta oli Jacki vaid paar päeva tundnud, kuid oli juba selgeks saanud, kui katkine inimene Jack on, ja see oli kõigest jäämäe veepealne osa.

      Kõik poisid selles koolis olid katkised ning Ralph ja Simon ei olnud mingid erandid olnud, ta pidi sellega arvestama, kui tahtis kunagi välja uurida, kes Simoni tappis.

      Ta oli selle Ralphile võlgu.

      Jack viskas Saskiat kupli kildudega. „Türa, jää vait!“

      Saskia pigistas huuled kokku ning hakkas kirjutuslaualt maha kukkunud asju kokku korjama. Seda tehes sattus raamat, millega ta Jacki nina veriseks oli löönud, talle uuesti pihku, ning ta avastas, et see oli William Goldingi „Kärbeste Jumal“, mida ta mitu korda lugenud oli, esimest korda põhikoolis, teist korda keskkoolis ja kolmandat korda möödunud suvel. Raamat oli lahti üheksanda peatüki koha pealt ja kui Saskia seda sirvima hakkas, tundis ta ära tormisel õhtul lõkke juures toimunud pidusöögi ja metslaste tantsu, mis oli lõppenud Simoni surmaga. Poisid, kes olid sattunud üksikule saarele, olid hirmul ja hullunud ühtaegu ning nende jaoks kehastus kogu saare õudus sel hetkel Simonis, kes nende juurde komberdas ja oleks saanud neid tõega valgustada, kui nad teda vaid kuulanud oleks, kuid selle asemel olid nad pikali kukkunud Simonile kallale karanud ja ta küünte ja hammastega surnuks kiskunud…

      …samamoodi, nagu keegi oli pussitanud surnuks Simon Burke’i, Ralph LaRue parima sõbra.

      „Tapa elukas! Kõri maha! Veri välja!“ pomises Saskia ning tema peas hakkas võtma kuju üks õudne mõte, aga enne, kui ta jõudis selle lõpuni mõelda, tabas tema pead nii tugev löök, et ta langes teadvusetuna põrandale ja jäi Simoni asjade otsa lebama nagu kaltsunukk.

      4

      Uued liitlased

      Kooliõel Kim Montgomeryl ei möödunud päevagi, mil tal poleks tulnud kellegi haavu lappida, sest Laytoni Internaatkool ilma kaklusteta ei oleks olnud Laytoni Internaatkool, vaid hoopis Baleriinide Akadeemia või kuidas seda asutust nimetatigi, kus poisid alates kolmandast eluaastast kikivarvul kepsutasid. Poisid jäid ikka poisteks ja õde Montgomery meelest oli loomulik, et nad väljendasid oma tundeid rusikate abil, mitte põrandal spagaati tehes. Õde Montgomery ise oskas küll spagaati teha, aga tema ametis ei olnud seda vaja ning see oli tema väike saladus, mida teadis ainult tema abikaasa, kes oli sellest vaimustatud. Nad olid kohtunud kevadel ühel täienduskoolitusel ja kui mees oli kuulnud, et Kim, kelle perekonnanimi oli sel ajal veel Little ja kelle välimus ja perekonnanimi iseloomustasid teineteist suurepäraselt, töötab Laytoni Internaatkoolis, oli ta valjusti naerma hakanud ja arvanud, et naine teeb nalja, enne kui aru sai, et Kim Little on uhke naine ning et ta on naist südamepõhjani solvanud.

      Kõigest 155 sentimeetrit pikk, oli Kim saanud oma perekonna hukkamõistu osaliseks, kui ta värskelt meditsiinikoolist tulnuna võttis vastu pakkumise asuda tööle Laytoni Internaatkooli, kuna kõik kartsid, et parandamatult pahategelikud poisid söövad Kimi lihtsalt ära, aga nüüd oli sellest möödas juba 5 aastat ja terve selle aja jooksul oli Kim saanud ainult ühe sinise silma ja sedagi siis, kui ta püüdis ühe poisi tagumikust mesilase nõela välja võtta. Naine suhtus oma töösse väga tõsiselt ja poisid olid talle nagu teine perekond. Pärast kaheksat tagasilükatud kohtingukutset sai ka Carl Montgomery aru, et tee Kimi südamesse käib nende poiste kaudu. Pärast seda, kui mees oli annetanud koolile raha, et nad saaksid osta ravimeid, mille jaoks eelarves raha ei jätkunud, ütles Kim Carlile esimest korda jah ja pool aastat hiljem teist korda juba altari ees, kus temast oli saanud Kim Montgomery.

      Ta kahtlustas, muidugi salaja, ega siis kõike polnud vaja oma abikaasale öelda, et tema abiellumine oli nii mõnegi poisi südame murdnud, sest pärast seda, kui ta oli sõrmuse sõrme saanud, olid tema püsikliendid, nagu ta neid nimetas, märksa vähem tema kabinetti sattunud. Varem olid nad tulnud niipea, kui nende sõrmest kolm tilka verd tuli, nüüd aga käisid nad kohal ainult siis, kui olid saanud nii kõva löögi, et neil oli vaja kas õmblusi või midagi topeltnägemise vastu. Seetõttu oli õde Montgomery meeldivalt üllatunud, kui Ralph LaRue juba teist korda päeva jooksul tema kabinetti jõudis, seda enam, et külastuspäeval oli õel alati nii vähe tööd, et tal ei jäänud muud üle, kui ise ühes patsientidele mõeldud voodis lamaskleda ning raamatut lugeda.

      Ennist oli teadvusetu poisi kooliõe kabinetti kandnud pikka kasvu politseiuurija, kes oli Ralphi nii hellalt süles hoidnud, et õde Montgomery oli neid nähes tahtmatult punastanud. Talle oli meenunud üks raamat, mida ta hiljuti lugenud oli ning mis oli rääkinud ühest kriminalistist, kes oli otsinud taga sarisüütajat ning niidiotsad olid juhtinud ta ühte lastekodusse, kuhu ta oli kasvatajat teeseldes sisse imbunud ning armunud ühte kasvandikku, kes osutus hiljem ei kellekski muuks kui süütajaks. Vahel tundis õde Montgomery, et ta on pervert, et selliseid raamatuid loeb, aga seni ei olnud keegi tema hobi avastanud, nii et ta ei muretsenud selle pärast eriti.

      Teist korda oli Ralph LaRue kooliõe kabinetti saabunud Jack Abbotti süles, kellel tema kandmisega raskusi tundus olevat, ja kuigi õde Montgomery oleks soovinud, et Jack oleks valsitaktis uksest sisse keerutanud, Ralph elegantselt käte vahel, oli poiss vaevalt üle ukseläve saanud, kui tema käed järele andsid ja ta Ralphi maha pillas, nii et nende kahe sisenemine ei meenutanud õde Montgomeryle mitte ühtegi raamatut.

      „Mis temaga juhtus?“ oli õde Montgomery Jackilt küsinud.

      „Ta kukkus,“ oli Jack vastanud.

      „Sulle näkku või?“ Õde oli osutanud Jacki paistes ninale, mille all olid veretriibud, kuid Jack ei olnud selle peale midagi vastanud, vaid oli õele selja keeranud ja minema marssinud, nii et õel ei jäänud muud üle, kui teadvusetu poiss üksi põrandalt üles aidata ja ta voodisse panna. Raske öelda, kumb poiss direktor Mathsoni ideed neist toanaabrid teha rohkem vihkas, kas Ralph või Jack, aga tundus, et Jacki seisukohavõtt selles küsimuses oli olnud piisavalt kõva, et Ralphil pilt taskusse panna.

      Nüüd istus õde Montgomery oma laua taga, kirjutades tänase päeva aruannet, mis käis põhiliselt Ralph LaRue kohta, ning sellega valmis saanud, hakkas ta lehekülgi tagasi lappama, kuni jõudis novembri alguse kohta käivate sissekannete juurde.

      Ralph LaRue oli õppinud Laytoni Internaatkoolis juba kaks aastat ja kuigi õde Montgomery teadis teda nägupidi nagu ka kõiki teisi poisse, kes olid kunagi tema juures iga-aastases tervisekontrollis käinud või tulnud kaitsesüste saama, ei olnud Ralph enne novembri algust kordagi vigastusega õde Montgomery poole pöördunud.

      11. novembri õhtul kell 19.30 oli Ralph tulnud kooliõe kabinetti ja kaevanud valu oma paremas küljes. Õde Montgomery oli palunud poisil pikali heita ja terve tema alakõhu läbi kompinud, et kontrollida, ega tegu ei ole pimesoolepõletikuga. Ta oli jäänud arvamusele, et poisi pimesoolega on kõik korras ja et tegemist oli tavalise soolevaluga. Inetu sinikas, mis Ralphi puusa kohal oli, lubas oletada, et ta oli ennast kas lihtsalt ära löönud või oli keegi teda löönud, sest kuigi Ralph kunagi varem tema abi ei olnud vajanud, ei olnud õde Montgomery unustanud kuulujutte, et Simon Burke’i eest seistes sai Ralph pidevalt kannatada. Õde Montgomery oli valutava koha valuvaigistava geeliga sisse võidnud ja siis poisil minna lubanud.

      Vahetult pärast seda, kui Ralph oli lahkunud, oli jõudnud kohale Simon. Alguses oli õde Montgomery arvanud, et Simon tuli Ralphi vaatama ja oli talle lahkelt selgitanud, et Ralph läks juba ära, kuid niipea, kui ta oli Ralphi nime maininud, oli Simon silmad maha löönud ning öelnud, et ta ei tea Ralphist midagi ja et ta oli tulnud vaid selleks, et unerohtu küsida, kuna ta ei saanud viimasel ajal enam hästi magada. Õde Montgomery oli andnud poisile mõned palderjanitabletid ja ta seejärel minema saatnud ning see õhtu meenus talle alles siis, kui kooli tuli teade Simoni surmast. Nüüd, jälle seda õhtut meenutades, oli talle selge, СКАЧАТЬ