Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Puhkus koomas - Helga-Johanna Kuusler страница 4

СКАЧАТЬ Ära tee nalja! Nad olid küll toanaabrid, aga nad vihkasid teineteist, küsi kellelt tahes! Jack ja tema kamraadid tõukasid Simonit pidevalt koridoris pikali, võtsid tema asju ära ja lõhkusid neid, rikkusid tema riideid ja panid teda igale poole luku taha…“

      „Jackil oli vist raske lapsepõlv,“ avaldas Saskia oma arvamust, murdes pead, kuidas said Jack ja Simon toanaabrid olla.

      „Ära kaitse teda!“ kähvas Natty. „Ta kohtles sind samamoodi!“

      „Mind?“ pilgutas Saskia silmi. „Miks ta siis mulle lilli tahtis tuua?“ Jack Merridew… ei, Jack Abbott oli talle mõistatus.

      „Ju ta siis hakkas kahetsema, et ta Simoni vastu nii halb oli, ja mõtles sinuga suhteid parandada.“

      „Kas see tavaliselt vastupidi ei peaks olema?“ püüdis Saskia meenutada, mida ta psühholoogiks õppiva Manuela koolivägivallateemalisest seminaritööst mäletas. Saskia oli seda toimetada aidanud ja mõned asjad olid talle meelde jäänud. „Kiusaja murrab oma ohvri ning hoopis ohver on see, kes hakkab tegema kõike, et suhted kiusajaga paraneksid.“

      „Kust sul täna see imelik jutt tuleb?“ imestas Natty. „Tavaliselt ütleksid sa lihtsalt, et Jack on sitapea, aga praegu mängid sa talle psühholoogi!“

      Saskia pigistas Natty sõrmi ja nentis mõttes, et need olid vorstikujulised. Mingi nurga alt nägi poiss välja peaaegu nagu siga, aga nii ei olnud ilus mõelda, ta oli täiskasvanud inimene ja tal polnud vaja Jacki tasemele laskuda. „Natty, ma olin seitse minutit kliinilises surmas, ma arvan, et mulle võib andeks anda, kui ma mõnda aega veidralt käitun ja pooli asju ei mäleta.“

      Natty silmad läksid suureks. „Seitse minutit? Juba viie minuti järel on suur oht ajukahjustuse tekkeks!“

      Saskia muigas. „Kui minul on ajukahjustus, siis mis Jackil on?“

      „Aju täielik puudumine?“ pakkus Natty.

      Nad naersid koos Jacki üle ning Saskial õnnestus teada saada, et nad käivad kõik koos Laytoni Internaatkoolis. Alguses oli ta pidanud Jacki koolivormi mõne kalli erakooli riietuseks, kuna Jackist õhkus rikkuritele omast ülbust, kuid selgus, et Laytoni Internaatkool oli hoopis range režiimiga erikool nendele poistele, kes olid seadust rikkunud. Saskia ei hakanud Nattylt küsima, mida ta teinud oli, sest Natty oleks võinud end solvatuna tunda, ja samuti ei hakanud ta välja uurima, millega Ralph hakkama oli saanud. Ta jättis Nattyga hüvasti ja vaatas, kuidas poiss minema vantsis, paksud kintsud üksteise vastu hõõrumas, ning mõtles, et see poiss vajaks tõsist trenni. Natty oli küll Ralphile öelnud, et ta räägib imelikku juttu, aga teadis ise täpselt, kui kiiresti kliinilises surmas ajukahjustus tekib. Ta oli täpselt nagu…

      Põssa.

      Ei, Saskia ei lubanud endal temast niimoodi mõelda, see võis kogemata välja lipsata ja ta ei tahtnud, et see juhtuks, kuna ta vajas endale Laytoni Internaatkoolis toetajat. Ralph LaRue ja Simon Burke olid olnud kiusatud ja alandatud ning neil ei olnud toetuda kellelegi peale teineteise, ning nüüd, kui Simon oli surnud, oli Ralph üksi, mis tähendas, et ka Saskia oli üksi. Selleks et üksi ellu jääda, pidi ta tugev olema, ning kuigi ta seda veel ei olnud, tuli tal tugevaks saada. Nähes Pierre’i ja seda võõrast lehtsaba ukse najal amelemas, olid ohjad, mida Saskia alati kindlalt peos oli hoidnud, tüdruku peost libisenud ning see nõrkushetk oli toonud kaasa Ralph LaRue surma. Saskia ei saanud endale rohkem selliseid libastumisi lubada, eriti nüüd, kui ta pidi minema internaatkooli, kus õppisid murelapsed, ning tegema näo, et ta on üks nende hulgast, sest kuigi tema keha oli poisi oma ja tema hääl madal ja väljendusrikas, võis ta käitumine ta välja anda ning Saskia ei saanud seda lubada.

      Selleks et uurida välja, kes Simoni tappis, tuli tal kehastada Ralphi kõige paremal moel, olla nagu Ralph LaRue ver. 2.0 või midagi sellist, ning ta kavatses alustada sellest, et väldib Jacki hullemini kui herpest.

      Lisaks vajas ta musta värvi aluspükse, sest kuigi temal ja Ralphil tundus olevat pesu värvi osas sama maitse, ei olnud ta veendunud, et Ralphi kummutis või riidekapis ei ole teda ootamas kahtkümmet paari peaaegu halliks pestud jubedusi. Ta oli valget aluspesu jälestanud just seetõttu, kuna ükskõik kui hea nende kvaliteet ka ei olnud, muutusid need pesumasinas kiiresti halliks ning ta ei tahtnud koolis kellelegi halli pesuga lohakat muljet jätta, isegi kui tegelikult ei huvita kedagi, kas ta üldse pesu kannab.

      Ükski tüdruk ei saa lubada endale narmendavate servadega või viiekümnes hallis varjundis püksikuid ja kuigi kõige selle valguses, mis Saskiat ees paistis ootavat, näis alukate pärast muretsemine juuksekarva lõhki ajamisena, aitas see Saskial end naiselikult tunda, sest endale aluspesu valimisest oli saanud ainus asi, mille üle ta ise otsustada sai.

      Rõõm ühest ilusast pesust oli ainus, mis talle veel alles oli jäänud.

      Ralphi keha ei olnud enam nii valus nagu eelmisel päeval, aga sellest hoolimata suutis Saskia end vaevu duši all pesta, kuna iga kord, kui ta püüdis oma selga kareda käsnaga hõõruda, lõi tema mõlemasse külge valu ja ta õlad ragisesid nii, nagu püüaks keegi neid liigestest välja kiskuda. Kui Saskia oli olnud kolmene, oli see päriselt juhtunud. Ta oli luninud, et Jens ta õunapuu otsa tõstaks ning vend oli nõusse jäänud, aga oks oli ootamatult praksatanud ning Saskia maapinna poole kukutanud. Jens oli oma õe küll kinni püüdnud, aga nii õnnetult, et tüdrukul oli peaaegu kuu aega käsi kaela riputatud. Ema oli olnud maruvihane, aga mitte Saskia, vaid Jensi peale, ja sellest ajast peale oli Jens hoolega jälginud, et Saskia rohkem viga ei saaks. Saskia ei olnudki saanud ja ta tänas selle eest iga kord taevast, kui nägi mõnda sidemesse seotud pea või lahasesse pandud randmega väikest rüblikut, aga praegu oli tal väga raske tänulikkust üles näidata, kui tal oli nii raske liigutada.

      Pärast dušši oli ta nii jõuetu, et vajus voodisse, jättes end kuivatamata, ja ärkas selle peale, et pahane Mahmoud teda riidesse püüdis panna. Ta oleks äärepealt sanitari peale karjuma hakanud, kuid meenutas endale, et see oli Mahmoudi töö ning et ta polnud praegu enam Saskia, vaid hoopis Ralph, ning Ralph ei pidanud häbenema, et mõni mees teda alasti näeb. Mahmoud nägi välja, nagu tahaks Ralphi peale karjuda ja temalt küsida, kas auto alla jäämisest on veel vähe ja kas tal on isu kopsupõletik lisaks saada, aga kui Saskia teda küsivalt vaatama jäi, saatis mees talle ainult pingutatud naeratuse ja soovitas Saskial järgmine kord enne magama minemist end rätikuga kuivaks hõõruda.

      Mahmoud ja Shirin olid ainsad, kes Saskiat saatma tulid, kui ta, seljakott täis asju, mis talle ei kuulunud, haiglast lahkus. Shirin, tumeda nahaga ja tumedapäine ligi kolmekümnene naine, isegi kallistas Ralphi, soovides talle, et tema õnnesärk teda ka edaspidi kaitseks. Saskia, kes oli eelmisel õhtul ennast pärast Nattyga hüvasti jätmist väga üksikuna tundnud, oli sellest väga liigutatud. Kui ta ei oleks olnud nii väsinud ja kui tema keha ei oleks nii palju valutanud, oleks tal kahtlemata olnud raske magada, ärkamata öösel korduvalt üles, et Pierre’i soojust otsida.

      Pierre’i perekond oli Prantsusmaalt ära kolinud, kui poiss oli kuueteistkümneaastane, ja kuigi salapärane uus kutt oli klassis kõik tüdrukud põlvist nõrgaks võtnud, oli poiss valinud just Saskia ja nende suhe oli keskkooli lõpust peale väga õnnelik olnud, kui välja arvata mõned tulised arutelud Elsass-Lotringi saatuse üle, mille puhul väljendas Saskia arvamus alati sakslaste, Pierre’i oma aga prantslaste vaatenurka. Pierre ise oli pärit Elsass-Lotringi ehk Alsace-Lorraine’i, nagu prantslased seda nimetavad, lõunaosast ning lubas Saskia kunagi sinna kaasa võtta ja teda oma vanavanematele tutvustada, kuid nüüd ei pidanud see lubadus kunagi täide minema.

      Saskia ei olnud kordagi märganud, et tema ja Pierre’i suhtes midagi halvasti oleks, aga ilmselt ei olnud Pierre sama tundnud. Saskia oli sellel hommikul tema peale palju mõelnud ning endalt küsinud, kas nende suhe oleks võinud pärast seda, kui Pierre СКАЧАТЬ