Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

Чтение книги онлайн.

      „See kõik on vale!“ hüüatas Saskia endast välja minnes. „Ma ei läinud temaga selleks parki, me polnud sellised!“ Kui Ralph ja Simon oleksid sellised olnud, oleks Jack talle seda juba nina alla hõõrunud. Ilmselt oli uurija Windham millestki, mida Jack öelnud oli, valesti aru saanud, või siis oli keegi teine midagi vääriti mõistetavat öelnud.

      „Miks sa siis välja läksid, ja kas sa olid seal pargis või ei?“ nõudis uurija Windham. „Pargist leiti muda seest jalgrattakummide jäljed ning kui sa praegu ütled, et sind polnud seal, aga need jäljed peaksid sinu jalgratta omaks osutuma, siis läheb sul haprasti!“ Uurija Windham tõstis lauale viis fotot ning lükkas need Ralphi nina alla. „Kas sa tead, kes seda tegi, või tunnistad ise üles, et pussitasid Simon Burke’i 37 korda?“

      Esimene asi, mis Saskiat Simonist tehtud fotosid vaadates tabas, oli iiveldus, ja ta mõistis, miks Jack oli soovitanud tal sisse minemata jätta. Tundus, nagu poleks Simoni kehal mitte ühtegi kohta, kus ei ole noahaava. Saskia oli korduvalt mõistatanud, kuidas Simon tapeti, ja nüüd ta siis teadis, et poissi oli korduvalt pussitatud. Auke tema rindkeres, kätel ja jalgadel oli nii palju, et Saskia kartis vaadata kõige viimast pilti, millel oli kujutatud poisi nägu, aga võttis ennast siiski kokku, kuigi kahetses seda kohe. Karjatus täitis terve ruumi ning Saskia taipas alles siis, et karjatanud oli tema ise, kui ta nägi, et nii uurija Askaril kui ka uurija Windhamil on suu kinni.

      Simoni silmad olid suletud, aga isegi suletud silmadega nägi ta välja nagu Jens, olgugi et nende vanusevahe oli ligikaudu kümme aastat, ja vaadates Simoni külma nägu, millele ei pidanud enam kunagi ilmuma ühtegi naeratust, kaotas Saskia enesevalitsuse ning okse purskus tema kõrist välja otse uurija Windhami särgi peale. Mees röögatas talle midagi, aga Saskia ei suutnud haarata, mida täpsemalt, ta oli võimeline ainult oksendama ja endalt küsima, kuidas saab keegi üldse nii palju oksendada, kui ta pole isegi hommikust söönud. Kõik paiskus tema seest välja, nagu püüaks tema keha vabaneda kõigest halvast, millega ta viimastel päevadel silmitsi oli seisnud, kuid ei saanud sellega hakkama, sest see, mida tema oli „kõigeks halvaks“ pidanud, oli vaid ebaõnnestumiste jada, mis ei oleks löönud rivist välja mitte kedagi, kes teadis, et maailm on julm, mitte ei olnud seda alles äsja avastanud. Kogu oma elu oli Saskia ebaõnnestumistesse väga traagiliselt suhtunud ja arvanud, et maailma julm nägu paljastub tema nurjumistes, nüüd aga sai ta aru, et oli rängalt eksinud. Julm ei olnud mitte selline maailm, kus keegi töölt vallandati või oma kallimaga tülli läks, vaid selline maailm, kus 18-aastane poiss, kes oli ühiskonnas tõrjutud ning internaatkooli vangistatud, pidi noahoopidele alla vanduma, enne kui tema elu õieti alatagi jõudis.

      Kui Saskia uuesti silmad avas, oli ta kooliõe kabinetis voodis ning uurija Askari istus tema voodi ees toolil, silmad pooleldi suletud, nagu hakkaks kohe tukkuma jääma. „Miks ma siin olen?“ Saskia suus oli maohappe kibe maitse ning ta varjas oma suu rääkides käega.

      Uurija Askari virgus ja vaatas teda sõbralikult. „Sa minestasid.“

      „Enne või pärast oksendamist?“ Saskial oli nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda.

      Mees naeris, nagu oleks Saskia äsja rääkinud talle maailma kõige parema nalja. „Oksendamise ajal. See oli päris lõbus!“

      „Sinu arust oli lõbus, et ma sinu partneri täis oksendasin?“ ei suutnud Saskia oma kõrvu uskuda.

      „Talle kulus see ära,“ kinnitas uurija Askari, „tema ülbus käib mulle närvidele.“ Mees tõstis jala üle põlve. „Ta on endale pähe võtnud, et kui ta suudab lahendada selle juhtumi ilma minuta ja enne mind, antakse talle andeks kogu tema viimase aja vusserdamine, ja teda ei huvita, kas me üldse õige süüdlase leiame. Ta tahab lihtsalt kedagi arreteerida.“

      „Mulle tundub, et te vajate uut partnerit, uurija Askari,“ avaldas Saskia oma arvamust.

      Uurija Askari vaatas Saskiale sügavalt silma ja korraga tekkis Saskial tunne, et mees tajus tema sisemist naist.

      „Kas sa oskad mulle kedagi soovitada?“ See küsimus kõlas peaaegu flirtivalt.

      Saskia raputas pead. „Miks te mulle üldse seda kõike räägite?“

      Uurija Askari võttis tema käe oma pihku ja pigistas seda. Kui Saskia ei oleks olnud hirmul, mida õde arvata võib, kui ta praegu sisse astub ja näeb uurijat Ralphi kätt hoidmas, oleks ta seda nautinud, sest uurija Askari oli esimene, kes tema vastu sel päeval siiralt sõbralik oli, direktor Mathsoni sõbralikkuses oli olnud midagi võltsi. „Selle pärast, et ma tunnen, et sa oled eriline.“

      „Mis nüüd mina, öelge parem, kas te Shirinit tunnete?“ Saskia ei teadnud, miks ta seda küsinud oli, aga mehe silmades välgatas äratundmine.

      „Shirin on mu õde. Kas te olete varem kohtunud?“

      „Me tutvusime haiglas ja te meenutasite mulle teda,“ kostis Saskia.

      Näis, nagu tahaks uurija Askari selle peale midagi öelda, aga Saskia ei lasknud mehel seda teha, vaid kiskus oma käe vabaks, sest tundis korraga meeletut vajadust üksi olla. Voodist välja astunud, jooksis ta nii kiiresti minema, et isegi Ralphi tossud voodi alla maha jäid. Selleks ajaks, kui ta viimaks ühiselamutiiba viiva ukse juurde jõudis, polnud pisarad tal enam mitte ainult silmis, vaid olid voolanud laiali üle terve näo, kuna ta ei suutnud kustutada oma mälust pilte, mida uurija Windham talle näidanud oli. Need hakkasid tema silme ees elama, kuni Simonist sai tema kujutlustes Jens ning ta elas Simoni surma läbi, nagu oleks see olnud Jensi oma.

      Jack lebas selili alumisel naril, käed välja sirutatud, ja luges mingit ajakirja, kui Saskia uksest sisse astus, püüdes oma silmi käsivarrega kuivaks nühkida, aga kukkudes selles täielikult läbi. Poisi pilk langes Ralphi puuduvatele jalanõudele ning tema suunurka ilmus irve. „Noh, ropsisid oma tossud täis või, et sul neid ei ole, türbel?“

      Saskia astus paar sammu Jackile lähemale. „Ütle mulle, Jack, kes teeb teisele inimesele midagi sellist? Kui väärastunud peab selleks olema, et kedagi 37 korda noaga lüüa?“

      „Vaata aga, ma hakkan juba peaaegu uskuma, et Simoni surm läheb sulle korda, enne see küll välja ei paistnud!“ Jack tõusis püsti, kuid Saskia tõukas teda rindu, nii et Jack istuli vajus.

      „Keegi tappis ta, nagu oleks ta mingi elukas!“

      „Ära vaata mind sellise näoga, nagu oleksin mina seda teinud!“ karjus Jack, aga ei tõusnud kohe uuesti püsti, vaid jäi istuma, oodates, mida Ralph teha kavatseb.

      „Kes siis?“ ahastas Saskia.

      „Äkki sina ise!“ lõugas Jack. „Sinusuguselt sadistilt võib kõike oodata!“

      Kõlas vali plaksatus ja Jacki põsk tõmbus tulipunaseks. Saskia oli talle kõrvakiilu andnud, sest ei suutnud taluda, kuidas Ralphi sadistiks nimetatakse, sest teda ei olnud päriselt seal ja ta ei saanud ennast kaitsta, aga see oli olnud viga. Jacki rusikas tabas Ralphi lõuga ning Saskia lendas üle toa, paiskudes nii tugevasti vastu kirjutuslauda, et kõik selle serval olnud asjad talle kaela kukkusid. Ta sülitas põrandale suutäie verd ning püüdis end istukile ajada, kuid Jack ei andnud talle selleks võimalust, vaid lõi teda uuesti, ning Saskia lajatas talle enesekaitseks vastu nägu raamatuga, mille ta põrandalt haaranud oli.

      „Raisk, nüüd oled sa surnud!“ kisendas Jack oma verist nina pühkides ning tõstis tooli õhku, et Ralphi sellega visata, kuid Saskia jõudis viimasel hetkel eest ära hüpata ning tool lendas valju raksatusega vastu laelampi, mille kuppel kildudena alla sadas. Jack kohkus sellest sama palju kui Saskia, vaadates ehmunult kilde СКАЧАТЬ