Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ralphi kallistama ei hakanud, vaid patsutas teda kõigest õlale. „Ole tubli!“

      Mahmoudist kiirgas soojust, millesarnast Saskia harva kohanud oli. Midagi mehe olekus pani ta soovima, et ta saaks sanitari usaldada, aga pärast seda, mida Pierre talle teinud oli, oli Saskia kindel, et ei suuda enam pikka aega kellegi vastu usaldust tunda.

      „Mahmoud, kas sa usud, et taevas on olemas?“ ei suutnud ta siiski pärimata jätta.

      Mahmoud kortsutas kulmu. „Kui see küsimus tähendab seda, kas ma olen moslem ja kas ma usun surmajärgsesse ellu, siis vastus on ei, mõlemale. Mu vanemad võivad küll Allahit kummardada, aga ma olen eluaeg siin elanud ja näinud, kuidas Allah kunagi nende heaks midagi teinud ei ole, nii et üleloomulikkusel minu elus kohta pole.“

      Shirin müksas teda, hakates rääkima Ralphi kaitseinglitest, nagu oleksid nad seal koos nendega, ning Saskia naeratas Mahmoudile nukralt. Tal oli õigus, Mahmoud ei oleks teda uskunud, ja Saskia ei saanud temalt isegi nii palju paluda, et mees ta korraks oma käte vahele tõmbaks ja teda natuke aega lähedal hoiaks, sest nüüd oli ta poiss. „Kahju, sa tundud tore mees olevat ja ma oleksin rääkinud sulle ühe uskumatu loo.“

      „Uskumatuma kui selle, et sa oled pärast sellist õnnetust elus?“ päris Shirin, silmad suured, ja nendes oli varjamatu uudishimu.

      Saskia muigas. „Palju uskumatuma.“

      Tõenäoliselt uskus Shirin päriselt inglitesse, olgugi et teised haiglatöötajad olid rääkinud Ralphi kaitseinglitest ainult nalja pärast. Kas Shirin usuks ka seda, et Ralphi kehas oli Saskia hing?

      Mahmoudi ja Shiriniga hüvasti jätnud, istus Saskia bussi peale, kuid mitte selleks, et sõita Laytoni Internaatkooli, vaid selleks, et käia läbi enda ja Pierre’i kodust ja sealt mõned asjad võtta.

      Tagavaravõti oli torgatud aknapleki vahele ning sellega ukse lahti keeranud, seisis Saskia enda ja Pierre’i ridaelamuboksis, mida ta mõnda aega enam nägema ei pidanud. Ta otsis kapist välja oma suure tumesinise lillelise Enrico Benetti spordikoti, kus oli ka sülearvutitasku, ja toppis esimesena kotti oma Apple’i läppari, kuna ta ei olnud kindel, kas Ralphil on oma arvuti ning tal oli seda vaja, et internetist infot otsida ning ka oma uurimust edasi kirjutada. Sellest peale, kui Saskia teist korda ülikooli ukse taha oli jäänud, oli ta nokitsenud omaette artikli kallal, mis keskendus naistegelaste kujutamisele noortekirjanduses, ning kavatses seda mõnele kirjandusajakirjale pakkuda, kui see valmis saab, aga seni ei olnud tal olnud väga palju aega sellega tegeleda, kuna töö raamatupoes oli võtnud suurema osa tema ajast ning kõik oma vabad minutid oli ta kulutanud Pierre’ile.

      Kiire pilgu oma riidekapi sisule heitnud, toppis Saskia arvutile seltsiks need vähesed unisex-särgid ja topid, mis ta endale ostnud oli, et tema riietus paremini Pierre’i omaga kokku sobiks, otsis kokku kõik kosmeetikatooted, milleta ta hakkama ei saanud, ning suundus seejärel Pierre’i riidekapi juurde, tehes selle särkidest, pükstest ja pesust nii tühjaks, kui veel andis.

      Pierre’i kapi põrandal, kulunud sokkide all, seisis valge Naughty Beauty paberkott, mille seest leidis Saskia imelise musta pitsist body, aga kui ta selle kotist välja võttis, muutus ta kurvaks, kuna see ei olnud tema number ning oli järelikult mõeldud Pierre’i armukesele. Saskia ei teadnud tema nime, aga naise blondid lokkis juuksed hõljusid tema silme ees ja ta sai nii vihaseks, et oleks tahtnud need tal peast rebida. Ta tõi köögist käärid, lõi need body sisse, lõikus hilbu ribadeks ja loopis need Pierre’i voodile laiali. „Kui kaua sa juba seda tegid?“ karjus ta vihaselt, et oma ängistust välja elada, ning samal hetkel, kui ta seda oli teinud, kuulis ta enda selja tagant mehe samme, ning siis tõmmati kukk vinna.

      Aga muidugi, Pierre’il oli relv, ta oli alati nii uhke olnud, et tal on relvaluba ja et ta saab oma armastatut vajaduse korral kaitsta.

      Saskia oli unustanud, et on laupäev ja et Pierre ei ole tööl. Ilmselt oli ta käinud lähedalasuvas poes ning tema varane tagasitulek ei mahtunud Saskia plaanidesse.

      „Kes sa oled ja kuidas sa sisse said?“ karjus Pierre talle, tumepruunid juuksed vihast nägu raamimas, ja kummalisel kombel meenutas ta Saskiale Jacki hetk enne seda, kui poiss oli talle kallale karanud. See oli kurb, et nii ilusat nägu rikkus inetu raevumask.

      Saskia taipas, et tal on käärid endiselt käes ja et ta on need Pierre’i poole suunanud, ja tänas õnne, et mees veel tulistanud pole – Pierre ei näinud enda ees mitte Saskiat, vaid hoopis sissetungijat.

      „Võtmega loomulikult,“ vastas Saskia, püüdes rahulikuks jääda ja mitte Pierre’ile näkku öelda, mida ta temast arvab ja kui väga mees talle haiget oli teinud.

      „Kust sa võtme said?“ nõudis Pierre. „Vasta mulle või ma lasen su sõelapõhjaks!“

      „Saskia andis mulle võtme!“ kähvas Saskia.

      „Sassukas?“ Pierre langetas üllatunult relvatoru. „Sa oled tema sõber?“

      „Ära kutsu teda enam kunagi Sassukaks, ta ei taha seda,“ vastas Saskia karmilt, suutmata täielikult varjata valu, mis tema häälde tungis. Sassukas oli hüüdnimi, mille Pierre talle andnud oli, ning ta ei tahtnud enam, et mees, kes oli otsustanud ta kellegi teise vastu välja vahetada, teda niimoodi kutsub.

      „Mida sina ka temast tead?“ kärkis Pierre ning sihtis teda uuesti relvaga.

      „Ma olen tundnud Saskiat kauem kui sina ja ma tean temast asju, mida sa uneski ei oska näha,“ vastas Saskia.

      „Ma ei ole sinust kunagi kuulnud! Kes sa oled?“

      „Kas sa kardad, et ma olen ta armuke?“ tahtis Saskia teada. Rääkida iseendast nagu kolmandast isikust oli veider, aga ta sai hakkama.

      „Sassukas ei teeks mulle kunagi nii!“

      Saskia oleks Pierre’ile hea meelega käärid kätte löönud. „Miks ei võiks ta teha sulle midagi, mida sina talle oled teinud? Kas sa arvad, et ta on nii nõrk?“ Ta laskis kääridel voodile langeda, et mitte kiusatusse sattuda. Tema ja Pierre’i voodile. Ei, nüüd oli see lihtsalt Pierre’i voodi.

      „Sassukas rääkis sulle?“ Pierre tõmbus näost valgeks. „Millal?“

      „Sellel pole mingit tähtsust.“ Saskia viskas täis topitud spordikoti endale üle õla. „Kas sa oled teda juba haiglas vaatamas käinud?“

      „Eile õhtul,“ vastas Pierre. Saskia tahtis talle „Valetad!“ öelda, kuid taipas siis, et kuigi tema polnud Pierre’i näinud, ei tähendanud see midagi. Pierre oli külastanud seda Saskiat, kes lamas koomas, mitte seda, kes praegu tema ees seisis.

      „Vajalikke asju sa talle vist ei viinud?“ Mõte sellest, kuidas Pierre, see reetur, tema voodi kõrval istub ja tema pead silitab, tõi tütarlapsele pisarad kurku ning ta pidi toast välja saama, enne kui need end üles pressivad ja ta mehe naerualuseks teevad.

      Pierre raputas pead ja Saskia kohendas kotirihma. „Ma viin talle kõik, mis vaja, ja vaatan edaspidi tema järele, nii et sul ei pruugi sinna enam minna, Saskia ei tahaks sind sinna.“

      Ta trügis Pierre’ist külmalt mööda ja suundus keldrisse, kus oli Jensi vana ratas, mille Jens paar aastat tagasi Pierre’i ja Saskia kätte oli andnud, kui endale uue oli ostnud. Selle kummid olid tühjad ja sadula kõrgus vale, aga natuke vaeva näinud, sel ajal kui Pierre tema kõrval seisis ja politsei ähvardas kutsuda, sai Saskia ratta piisavalt korda, et sellega sõita.

      Ralph LaRuel pidi olema ratas. Saskia ei СКАЧАТЬ