Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ruttu ühele poole saada, et Ralph ei saaks rohkem võimalust tema töökohas lagastada. „Hoopis Jumal on.“

      Saskia ei teadnud, mis talle rohkem haiget tegi, kas tema keha, mis oli üleni valu täis, või tema süda, mis valutas Pierre’i pärast. Kuradi prantslane, edaspidi eelistab ta hoopis itaallasi, ühed kuumad mehed kõik. Nad olid keskkoolist saati koos olnud, kuid nüüd oli Pierre talle noa südamesse löönud. Saskia oli tulnud koju raamatupoest, kus ta töötas, ning näinud Pierre’i nende ridaelamuboksi ees mingit võõrast tibi noolimas. Tavaliselt oli Saskia vaikne ja tagasihoidlik, aga seekord olid ta närvid täiesti krussi läinud. Ta oli naisel ninaluu puruks löönud, Pierre’i pikali tõuganud ning mehe auto ära virutanud, ainult selleks, et sellega Community Streetil mingi jalgrattur sodiks sõita. Ülejäänu oli Saskia jaoks unenägu, mida ta ei uskunud, aga kui ta silmad haiglavoodis lahti lõi, oma käe enda pea kohale tõstis ja tõdes, et see oli hoopis kellegi teise käsi, oli ta sunnitud juhtunut uskuma hakkama. Need kahvatud sõrmed, millel polnud jälgegi suvisest päevitusest, ega ka küünelakist, mis sobis nii hästi Saskia beeži kampsuniga, ei saanud kuidagi tema omad olla, rääkimata sellest, et Saskia käsi oli väike ja naiselik, see kämmal aga, mida ta enda ees nägi, oli liiga suur, et tüdruku oma olla.

      Ta oli tapnud inimese, kogemata küll, aga ikkagi, ja Peetrus oli saatnud ta selle inimese kehasse, et ta saaks täita tema soovi ja otsida üles kurjategija, kes tappis… mis ta nimi nüüd oligi… Sammy?

      „Miks sa siis ei öelnud mulle, kes Sammy tappis?“ karjus ta ning kukkus voodist välja. Tilguti kukkus talle kaela ning nõelast, mis tema kanüülist välja tuli, hakkas nirisema vedelikku. Saskia ootas, et mõni õde kohale jookseks, et teda aidata, sest ta oli nii nõrk, et ei suutnud end liigutadagi, aga kui kedagi ei tulnud, krabas ta voodiservast ning tõmbas end vaevaliselt jalule. Tema jalad olid tavatult pikad ning kui ta nendega palati tualeti poole koperdas, tundis ta end nii kohmakalt, nagu oleks need pudingist, sest need kippusid kogu aeg risti minema, ükskõik kuidas ta ka astuda ei püüdnud. Haiglakittel ulatus talle põlvini ning selle alt paistsid kellegi pikkade heledate karvadega kaetud jalasääred, mis olid siniseplekilised ja marraskil. Saskia pidi enne, kui ta viimaks tualeti ukselingist haaras ja sinna sisse vajus, peaaegu vastu kraanikaussi kukkudes, mitu korda tasakaalu kaotama, ning ta ahmis tükk aega õhku, enne kui peeglisse suutis vaadata.

      Ta ei olnud enam Saskia Eisenberg. Saskia, see lühikest kasvu pikkade süsimustade juuste ja viltuse tukaga noor naine, kelle keha oli lihaseline ja heas vormis, oli asendunud pikka kasvu kõrendiga, kes tundus koosnevat ainult luust ja nahast ja kelle välimusele tõmbasid pilku ainult liivakarva kergelt lokkis juuksed, sirge ja terav nina ning säravsinised silmad.

      Saskiast oli saanud poiss.

      Ta ei tahtnud isegi mõelda, mis juhtub, kui ta haiglakitli saba üles tõstab ja sinna alla piilub. Igal juhul pidi see olema vaatepilt, mida ta ei ole harjunud peeglist nägema, aga ta otsustas siiski proovi teha. Ta sulges silmad, kui haiglakitli endal üle pea seljast tiris, ägades samal ajal valu käes, ning tegi ettevaatlikult ühe silma lahti, kuid õnneks ei olnud ta täiesti alasti, vaid kandis musti boksereid. Hea, et need olid mustad, mitte valged. See näitas vähemalt, et Saskial ja poisil, kelleks ta muutunud oli, oli midagi ühist ning andis lootust, et Saskia saab tema kehas elada, sest Saskia ei talunud valgeid aluspükse, ükskõik mis kuju ja suurusega need ka ei olnud.

      Samamoodi nagu poisi jalad, oli ka tema rindkere sinikatega kaetud. Eriti inetu verevalum oli tema paremal küljel ja isegi tema vasak reis oli sinine. Saskia kergitas areldi bokserite serva, et vaadata, kas sinikas ulatub ka poisi kannikale – ulatus küll! –, kui palatiuks lahti läks. Saskia jätkas oma uue välimuse uurimist, arvates, et kaua ta seda enam nagunii teha ei saa, sest kohe veab õde või sanitar ta voodisse tagasi, aga haiglatöötaja asemel ilmus tema selja taha hoopis võõras poiss, kes kandis tumerohelist koolivormi ja kelle nägu oli varjatud hiiglasliku roosikimbu taha.

      Saskia pööras ennast poisi poole, kelle nägu endiselt näha ei olnud. „Kui ilusad! Kas need on mulle? Ma olen väga meelitatud, aga ma ei tunne sind ja ma kardan, et mul ei ole nende jaoks vaasi. Kui sa õdede toast küsid, siis…“

      Poiss langetas oma käe, mis lillekimpu hoidis, ning kaks vetikarohelist ning kirjeldamatult õelat silma, mis jäid osaliselt punaste juuste taha peitu, puurisid ennast Saskia näkku. „Simon on surnud,“ krigistas poiss hambaid, „ja sina ajad mulle siin lihtsalt sellist jama?“

      Saskia nipsutas sõrmi. „Sammy oli hoopis Simon?“

      „Sammy?“ sülitas kutsumata külaline ning tema käed värisesid vihast. „Mis mängu sa õieti mängid?“

      Saskia judistas ennast. „Ma ei mängi mingit mängu ja mulle ei meeldi, et keegi, keda ma kunagi näinud ei ole, järgneb mulle tualetti, kui ma olen peaaegu alasti, ja hakkab mind milleski süüdistama!“

      Ta sai okastega roosidelt, mida tundus olevat kimbus vähemalt kakskümmend, kui mitte viiskümmend, näkku valusa löögi, mis ta naha marraskile tõmbas, ning hetk hiljem oli ta tualeti põrandal pikali, poisi põlv tema kubemele surutud ning käed tema kõri pigistamas. „Mida kuradit sa enda meelest teed, igavene värdjas?“ nõudis poiss. „Kui sa seda paska kohe ära ei lõpeta, siis ma lõpetan su enda ära, vot nii! Kelleks sa mind pead, idioodiks või? Minuga niimoodi ei nussita, LaRue, asi on tõsine!“

      „Lase mind… khh… lahti… ma… ei… saa… khh… hingata,“ kähises Saskia, aga selles asja mõte oligi.

      „Allah olgu armuline, mis siin sünnib?“ Turske mees, kes meenutas rohkem profipoksijat kui sanitari, kiskus rabeleva poisi Saskiast eemale. Saskia ajas ennast aeglaselt istukile, mudides kaela, mis oli olnud ainuke koht tema kehast, mis imekombel ei valutanud, ning tõmbas sõrmega üle oma verise põse.

      „Ma ütlen kohe, mis juhtus, see pervert tuli mulle kallale!“ Veretilk voolas mööda Saskia sõrme alla tema peopessa.

      „Keda sa perverdiks sõimad?“ nõudis poiss rabeledes.

      „Palun lahkuge,“ ütles sanitar talle, „ja ärge häirige patsienti!“

      „Türa, ma ei lähe siit enne ära, kui ma olen oma klassivennaga rääkinud!“ möirgas poiss ja suutis end viimaks vabastada.

      Saskia vaatas teda hämmeldunult. „Kas sa oled tõesti minu klassivend?“

      „Putsi, LaRue, kas sul on ajupõrutus või?“ sai ta vastuseks.

      Saskia silmad läksid suureks. „Ralph LaRue? Jah, ma olen Ralph La-Rue! Ja kes sina oled?“

      Poiss laksas endale käega vastu nägu, nii et tema põskedele jäid punased jäljed. „Jack.“

      „Merridew?“ küsis Saskia lootusrikkalt.

      „Jack Abbott!“ teatas Jack vihaselt ning lükkas roosid kraanikausi alla, kuigi ta näoilme ütles Saskiale, et ta oleks tahtnud need sealt hoopis välja võtta ja nendega aru Ralph LaRue pähe tagasi peksta. Ilma et ta oleks rohkem sõnagi öelnud, marssis ta minema ja jättis sanitari Saskiaga kahekesi. Mees aitas ta tagasi voodisse ja mõne aja pärast oli Saskia uuesti tilguti külge kinnitatud. Poole tunni pärast pidi olema söögiaeg, aga Saskia ei suutnud kujutleda ennast palukestki söömas ning keeras end külili ja tõmbas endale teki üle pea, et kogu maailma eest peitu pugeda.

      Eelmisel õhtul ei olnud ta kaotanud mitte ainult oma kallima, vaid ka oma keha. Ta oli nüüd Ralph LaRue ja esimene inimene, keda Saskia Ralphina kohtas, oli teda juba vihkama hakanud. Saskia ei teadnud, miks Jack tema peale nii vihaseks oli saanud, aga ta otsustas, et uurib selle välja, sest kui tema ja Jack olid klassivennad, pidi ka Simon nende klassivend olema. Tõotanud endale, СКАЧАТЬ