Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kehitas õlgu. „Ma lootsin, et ehk ütlete te mulle, miks Simon…“

      Direktor Mathson raputas pead. „Kahjuks mitte, ja see vestlus on nüüd lõppenud. Kas sa tahad, et ma juhataksin sind Abbotti tuppa?“

      Saskia nakitses oma põse kallal, kahetsedes, et oli mehelt Simoni kohta pärinud, ning noogutas. Direktor Mathsoni kannul läks ta hoone parempoolsesse tiiba, mis oli kujundatud õpilaste ühiselamuks. Mees sisestas uksekoodi ning uks avanes hämarasse trepikotta, mis suundus läbi kõigi nelja korruse ülespoole, meenutades Saskiale vanu amortiseerunud kortermaju.

      „Peahoone ehitati 1863. aastal, aga tiivad lisandusid alles 1977. aastal ja kõigest matkivad peahoone stiili,“ seletas direktor Mathson. „Ära unusta, LaRue, et keskööst kuni kella seitsmeni hommikul ühiselamust peahoonesse ei pääse, nii et kui sul peaks veel kunagi tekkima tahtmine mõneks ajaks kaduda, pead sa juhul, kui sa vahele ei jää ja kohe kartsa ei satu, öö õues veetma ja kohe varsti on talv, nii et see ei oleks hea mõte.“

      Direktor Mathson saatis Saskia kolmandal korrusel ukseni, mille külge olid kleebitud postrid, millel olevaid tüdrukutebände Saskia ei tundnud, ulatas talle siis võtme ja jättis temaga hüvasti.

      Saskia suureks kergenduseks polnud Jacki toas, aga rohkem tal rõõmustamiseks põhjust polnud, sest kõikjal, kuhu ta vaatas, oli nii vähe ruumi, et tal polnud oma asju kuhugi panna. Need ei saanud olla ainult Jacki asjad, ilmselt olid ka Simoni asjad endiselt seal. Küllap ei olnud Simoni vanemad, eeldusel, et nad polnud oma pojale selga keeranud, nendel veel järel käinud ning Jack, kes ei olnud ilmselt tahtnud neid puudutada, oli nende kokku korjamise ja ära panemise Ralphi ülesandeks jätnud. Mõlemad voodid olid asju täis ja Saskia ei teadnud, kumb neist oli Jacki oma, mistõttu otsustas ta Jacki ära oodata, enne kui midagi puudutab, aga siis ehmatas teda valjuhääldi ragin.

      „Ralph LaRue, ilmuge palun teise korruse keemiaklassi,“ ütles ragisev naisehääl. „Ralph LaRue, ilmuge palun teise korruse keemiaklassi.“ Kellel Ralphi järsku keemiaklassis vaja oli?

      Tänades õnne, et talle oli uksekood meelde jäänud, läks Saskia teisele korrusele, kus ta mõningaste raskustega keemiaklassi üles leidis, ning hakkas just sinna sisenema, kui Jack sealt välja astus, lükates ukse nii jõuliselt lahti, et oleks Ralphil nina veriseks löönud, kui Saskia ei oleks vaistlikult tahapoole tõmbunud. Jack oli näost tuhakarva ja kui tema sõrmed ümber Ralphi randme sulgusid, taipas Saskia, et poiss värises, nagu elaks ta praegu läbi oma kõige hullemat õudusunenägu.

      „Tead, kui su sisikond sulle kallis on, ära sisse mine.“ Saskia oleks peaaegu arvanud, et Jack näitab Ralphi vastu lahkust üles, aga Jacki järgmine lause purustas selle illusiooni. „Mul pole vaja, et sa pärast mu toa täis ropsid, naaber.“

      Miks pidi Jack nii tahumatu olema?

      Keemiaklassis istusid õpetaja laua taga toolidel kaks meest, üks noorem kui kolmkümmend ja teine hilistes neljakümnendates. Noorem mees, sõbralik naeratus näol, andis märku, et Ralph istuks, vanem mees aga põrnitses teda, nagu arvaks, et Ralph peidab selja taga relva.

      Need mehed said olla ainult politseiuurijad.

      „Võta istet, Ralph LaRue,“ ütles noorem uurija, kelle silmad särasid, ja miski selles säras meenutas Saskiale Shirinit. „Mina olen Rahim Askari ja see on Dylan Windham. Me oleme politseist ning meie ülesanne on sinult Simon Burke’i surma kohta mõned küsimused küsida.“ Rahim Askari oli ilmselt uurimise juhataja, kuigi ta oli üsna noor, ning Saskia hakkas kahtlustama, et selle pärast Dylan Windhami ilme nii mõru ongi. Ta oli kindlasti aastaid politseis töötanud ja palju vaeva näinud ega seedinud sugugi seda, et temast palju noorem mees, kes oli kõige rohkem viis aastat uurijaametit pidanud, uurimise juhiks sai.

      „Mina olen Ralph LaRue,“ kohmas Saskia uurija Windhamit vaadates, taipas siis aga, et tal polnud vaja oma nime korrata, kuna uurija Askari oli juba tema nime välja öelnud, ning lisas näost punaseks tõmbudes, „ja te võite küsida kõike, mida vajalikuks peate.“

      „Nii viisakas poiss,“ kommenteeris uurija Askari, „sinu sõbra Jacki kohta ma kahjuks sama öelda ei saa!“

      Saskia köhatas, otsustades, et ei hakka kellelegi selgitama kõiki n+1 põhjust, miks tema ja Jack sõbrad ei olnud. „Kas te küsitlesite ka teda Simoni mõrva asjus?“

      Uurija Askari noogutas ja hakkas silmade ette vajuvat musta juukselokki keerutama. Miski selles liigutuses otsekui hüpnotiseeris Saskiat, nii et enne kui ta arugi sai, oli ta juba oma pluusikaelusest välja tõmmanud oma värviliste helmestega kaunistatud lemmikkaelakee, mille otsas rippus suur kurja silma eest kaitsev hamsa, ning hakkas selle ketiga mängima, kui äkki mõistis, et Ralph LaRuel poleks sellist asja ilmselt olnud ja ta on ennast vist piinlikku olukorda pannud.

      Uurijad ei paistnud seda õnneks märkavat. „Jah, ja nüüd on sinu kord, nii et hakkame peale, meil lobisemise eest palka ei maksta,“ sõnas uurija Windham. „Ralph LaRue, kus sa olid 25. novembri õhtul vahemikus 21.30–22.00?“

      Saskia ei teadnud seda, küll aga teadis ta, kus Ralph oli olnud kell 22.09 ja ta ei olnud kindel, et seda on ohutu öelda. „Vaadake, uurijad, mul on väga kahju, aga minu tervislik seisund ei ole praegu piisavalt hea, et ma saaksin sellele küsimusele täpselt vastata. Mul on hetkel füüsilisest traumast tingitud retrograadne amneesia, mis…“

      „…tekkis väga ebasobival ajal, või siis vastupidi, väga sobival,“ ei lasknud uurija Windham tal lauset lõpetada. „Kuidas muudmoodi seletada seda, et sa jäid auto alla Community Streetil, mis on Baconi pargist jalgrattaga tulles vaid viie minuti tee kaugusel?“

      „Ärgem kiirustagem järelduste tegemisega,“ noomis uurija Askari, „las Ralph räägib meile kõigepealt, mida ta mäletab, ja alles siis otsustame, kas ta räägib tõtt või mitte.”

      Saskia langetas käed sülle ja pigistas need laua all rusikasse. „Millele te vihjate? Kas sellele, et ma olin teie arvates Baconi pargis ja nägin, kes Simoni tappis, või olin mina see, kes ta tappis? Simon oli mu sõber, ma ei teeks talle kunagi liiga! Ei talle ega kellelegi teisele!“ Pisarad, mida Saskia Ralphi silmades näinud oli, ükskõik kui must poisi südametunnistus muidu ka oli, rääkisid selget keelt sellest, et Ralph ei oleks tõesti kunagi Simonile viga teinud ja Saskia tahtis, et ka uurijad seda teaksid.

      „Ei talle ega kellelegi teisele?“ Uurija Windham silus oma hõredaid pruune vuntse ja tema hääl oli põlglik. „See on hästi öeldud, aga ei vasta reaalsele olukorrale. Me oleme su kaustaga juba tutvunud, nii et ära mängi süütut. Piinamiseks oled sa võimeline, miks mitte ka mõrvaks!“

      „Uurija Windham, palun, me ei mõista praegu kellegi üle kohut, kõige vähem veel Ralphi varasemate tegude üle, mille eest teda on juba karistatud!“ Uurija Askari hääl ei olnud enam sõbralik ja Saskiale hakkas tunduma, et mees oli saanud oma kolleegi peale vihasemaks, kui ta seda välja näitas. „Me ei saa keskenduda ainult tagajärgedele, vaid peame nägema ka põhjust!“

      „Mis… piinamisest… te räägite?“ pöördus Saskia uurija Windhami poole, kuid mees ei vastanud talle, sest uurija Askari tegi käega hoiatava partnerit vaigistava liigutuse.

      „Kui sa ka täpselt ei mäleta, siis räägi ainult sellest, mida sa mäletad,“ soovitas ta lahkelt, aga Saskia ei pannud tema sõnu tähelegi, sest ta suutis mõelda ainult sellele, et Ralph oli kedagi piinanud.

      Kes Ralph tegelikult olnud oli?

      „Jack ütles, et sina ja Simon olite väga lähedased sõbrad.“

      Uurija СКАЧАТЬ