Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selgitas Hahnemann ravitseja rolli sügavamaid arusaamu. Tema sõnul “peab ravitseja teadma iga juhtumi puhul tekkivaid raskusi ja olema teadlik, kuidas neid eemaldada, et tervise taastumine oleks püsiv”.

      Hippokratese järgi on ravitseja rolliks töötada loomuliku tervenemismehhanismiga ja soodustada tervenemist. Ravitseja on reaktsiooni vallandaja, kes tekitab haige elus mingeid muutusi, mis lasevad haigel tõelisttervenemisprotsessi vähemalt alustada. Muutuse mõiste on tervenemisprotsessi mõistmisel ülioluline.

      Tervenemine on muutusega läbi ja lõhki seotud. Kui meil puuduks vajadus muutuda, kui me poleks mõnel tasandil – füüsilisel, vaimsel või emotsionaalsel – ummikusse jooksnud, poleks meil tarvis terveneda. Me oleksime täie tervise juures. Kuid seda me ei ole, me pole valudest ja vaevustest täielikult vabad ja isegi parima ravi korral ei saa me igaveseks vabaks oma valudest ja vaevustest, oma piiratusest ja kahtlustest, kui just ravitseja ei suuda sütitada meid alustama oma elu ja loomuse muutmist. Muutus võib olla lihtne, nagu keldrikorterist teisele korrusele kolimine (Hahnemanni arusaama säärasest muutusest leiad “The Organoni” paragrahvist number 77) või sügav, nagu taasleitud soov olla terve. Aga muutus peab toimuma. Hahnemanni sõnul on osa ravitseja rollist tajuda, kus peab muutus aset leidma.

      Paragrahvis number 4 kirjutab Hahnemann:

      Ravitseja on ka tervise alalhoidja, kui ta teab asjaolusid, mis tervist häirivad ning haigust esile kutsuvad ja seda toetavad, ning on ühtlasi teadlik, kuidas neid nähtusi tervetelt inimestelt eemaldada.

      Seega ei piisa vaid ravitseja võimest tunda ära haigusi ja neid ravida, vaid Hahnemanni sõnul peab tal olema metodoloogia, mis lubab tervist säilitada, kui selleni on jõutud. Sellest lähtuvalt on tervenemine kestev protsess ja mitte haigeoleku, vaid elusoleku ülesanne.

      Ravitsejal peab olema toimiv filosoofia ehk ravimeetod, mis on ühtaegu praktiline ja filosoofiliselt põhjendatud. Ta peab teadma, mida ravida ja kuidas seda teha. Veelgi enam peab ta teadma, millised muutused peavad aset leidma, et haige saaks terveks ja jääks terveks. See pole lihtne ülesanne.

      Meie ühiskonnas on läinud segamini terminid ravitseja ja arst. Arst viitab ametlikule haridustasemele. Termin ise peaks tähendama lugupidamisavaldust. Terminiga eraldame neid, kes on teinud tööd ja ära teeninud lugupidamise, kuid see ei märgi mingil viisil, kas tiitli ära teeninud inimesed mõistavad tõeliselt tervenemist või ravimist. See vaid eeldab, et nad mõistavad haigust ja võib-olla teevad nad seda kõige algelisemal füüsilisel tasandil.

      Termin ravitseja eeldab aga enamat. See eeldab kõike, mida Hahnemann tungivalt väidab. Kuid see ei eelda meditsiinilitsentsi ega kindlat õiguslikku seisundit. Selle asemel eeldab see hoopis sügavamat arusaama, isegi teatud pöördepunkti, mis annab praktiseerijale, tavainimesele või arstiteadlasele töömeetodi, tekitades keskkonna, kus tervenemine saab aset leida. Selline on ravitseja roll, olgu selleks ravitsejaks ema, kes kiigutab kogu öö oma haigestunud imikut, või arstiteadlane, kellel on kõiki teenuseid osutav kliinik ja garaažis BMW. Ravitseja rolli täitmisel ja teiste abistamisel seavad nii Hahnemann kui talle eelnenud Hippokrates mõlemale võrdsed nõudmised.

      Haigus

      Enamik inimesi arvab, et pole tarvis sekundikski kaaluda, mida kujutab endast “haiguseks” kutsutava seisundi olemus. Tõenäoliselt lausuvad nad, et ei teagi täpselt, mis haigus on või mis seda põhjustab, kuid tunnevad selle olemasolu, just nagu inimene, kes ütleb: “Ma ei pruugi eristada head kunsti halvast, kuid ma tean, mis mulle meeldib.”

      Kuid ravitseja rolliga maadelnud Hahnemanni sõnul on meil tarvis peatuda ja haiguse olemuse üle järele mõelda, sest kui me ei mõista, mis on haigus ja kust see inimese organismi jõuab, ei suuda me kunagi leida selle ravimiseks rahuldavat meetodit.

      “The Organoni” paragrahvidest number 4 ja 5 leiame Hahnemanni arusaamad haiguse olemusest. Eriti hästi käsitlevad need akuutsete haiguste aspekte, millele keskendub käesolev teos.

      Paragrahvis number 4 kirjutab Hahnemann:

      Ravimisel tuleb ravitsejale kasuks, kui ta suudab välja selgitada akuutse haiguse kõige tõenäolisema ilmingu kohta käiva teabe ja pikaleveninud raske haigusloo kõige tähelepanuväärsemad tegurid. Need võimaldavad tal välja selgitada haiguse peamise põhjuse. /…/ Väljaselgitamise käigus peaks ravitseja võtma arvesse haige:

      1) tajutavat kehalist põhilaadi (eriti pikaleveninud haiguse puhul),

      2) vaimset ja emotsionaalset iseloomu,

      3) elukutseid,

      4) eluviisi ja harjumusi,

      5) kodaniku- ja peresuhteid,

      6) vanust,

      7) seksuaaltalitlust, jne.

      Enamik sellest omab suuremat tähtsust tema hilisemas töös, kuid siinkohal on oluline märkida, et Hahnemann annab juba praegu meile vihjeid sellest, et ravitseja töö on mitmekülgne. Ka sellest, et haigusi saab liigitada akuutseteks, kroonilisteks (pikaajaline) ja miasmilisteks (geneetiline).

      Paragrahvis number 5 annab Hahnemann ka haiguse definitsiooni:

      Eelarvamusteta vaatleja /…/ tajub iga üksiku haigusjuhtumi puhul keha ja hinge seisukorra muutusi, haigusnähte, ilminguid, sümptomeid, mida on võimalik väliste meelte kaudu tunnetada. See tähendab, et erapooletu vaatleja märkab olemasolevas haigusseisundis endise tervisliku seisundi kõrvalekaldeid, mida:

      1) tunneb haige,

      2) tajuvad teda ümbritsevad inimesed ja

      3) märkab ravitseja.

      Kõik need tajutavad märgid esindavad haigust selle täies ulatuses, mis tähendab, et koos moodustavad nad haiguse tõelise ja ainsa kujuteldava terviku.

      Probleemid algavad siin. Hahnemann, kes nägi ette järeldusi, milleni jõuti sada aastat hiljem, nõuab, et haiguse üle ei saa otsustada ilma meeskonnatööta. Sarnaselt tänapäeva lingvistidele väidab Hahnemann, et teave jagatakse neljaks osaks: teave, mida tean mina; teave, mida tead sina; teave, mida teame me mõlemad; ja teave, mida kumbki meist ei tea. Hahnemanni sõnul peame koguma võimalikult palju teavet kõigist neljast kategooriast, et jõuda selgusele, kas patsiendil on haigus või mitte.

      Niisiis on ilmselge, et haigusseisundit võib kutsuda suuresti subjektiivseks. Üks inimene võib kutsuda oma sümptomeid “suurenevaks valuks”, samal ajal kui teine kutsub neid “gripiks.” Pole hetke, mil kõik peaksid end haigeks. Sugu, vanus, elujõud, kaal ja mitmed muud tegurid tulevad mängu siin näiliselt lihtsas ülesandes, et otsustada, kas me liigitame end “haigete” või “tervete” hulka.

      Seega olete Hahnemanni sõnul haige siis, kui te ise, teie pere ja teie arst on arvamusel, et olete haige. Nende otsus põhineb sümptomitel. Reaalsuses aga kogeme kõik kogu aeg sümptomeid, millest mõned on head, teised halvad ning mõned pole kumbagi. Seega võiks loogiliselt järeldada, et haigusseisundi puhul kaaluvad valulikud sümptomid üle head ja neutraalsed sümptomid.

      “The Organoni” paragrahvis number 9 kirjutab Hahnemann:

      Terve seisundi puhul valitseb füüsilist keha elujõud (absoluut) piiranguteta ja hoiab kõiki organismi osi nii tunnetuslikul kui ka talitluslikul tasandil imetlusväärses, harmoonilises ja vitaalses töös, selleks, et meie sisemine mõistuslik hing saaks vabalt ära kasutada seda elavat, tervislikku vahendit oma eksistentsi kõrgemate СКАЧАТЬ