Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ spontaanselt. Ta leidis aina uuesti, et kunstliku haiguse sümptomeid pole võimalik eristada sümptomitest, mida tekitavad või põhjustavad pisikud või nakkus.

      Tegemist on tähtsa leiuga nii homöopaatia kui ka kogu meditsiini jaoks, sest see viis Hahnemanni järgmise järelduseni.

      Kuna Hahnemann oli empiirik, põhinesid tema leiud vaadeldavatel tulemustel. Jälgides oma patsiente ning ainete mõju nende kehale aina uuesti ja uuesti, leidis ta, et kõikidel ainetel, kõigel, mis võivad ravivalt mõjuda, on inimkehas toimeid rohkem kui paar.

      Hahnemann lõi avastuse nimetamiseks ka termini. Ta kutsub nähtust hormesis’eks, mis seostub kõikide ainete kahefaasilise toimega – raviva toimega, mis leiab aset kahes eraldiseisvas faasis või astmes. 1796. aasta essees kirjutas ta: “Ainetel on rohkem kui üks toime: esmane otsene toime muutub järk-järgult teiseseks (mida ma kutsun kaudseks teiseseks toimeks). Viimane on tavaliselt täielik vastand esimese olekule.”

      Seda väites tõi Hahnemann meditsiinivaldkonda üle ühe füüsika põhiseaduse: igale jõule esineb alati suuruselt võrdne ja suunalt vastupidine jõud. Kahefaasilise toime äratundmisel andis ta meile lõplikult põhjuse, miks nii homöopaatia kui ka allopaatia toimivad inimkehas nii, nagu nad toimivad.

      Allopaatia on toimemeditsiin. Ravimeid antakse patsiendile aine esmase toime järgi; järelikult, kui te ei saa magada, antakse teile unerohtu.

      Homöopaatia, seevastu, on reaktsioonimeditsiin. Teie algseid sümptomeid ei peeta halvaks, vaid need on märgid, et teie vitaalne jõud toimib. Arsti sõnul tuleb sümptomitega töötada ja austada nende kohalolu. Haigusel on põhjus, olenemata sellest, kas selle põhjus ka kunagi avastatakse või mitte. Seetõttu patsiendile, kes kannatab unetuse all, antakse ainet, mis täiesti tervel inimesel (meenutades, et Hahnemann katsetas oma aineid alati tervete inimeste peal) tekitaks unepuuduse sümptomeid, mis patsiendil juba esinevad.

      Mõlemal juhul on otseseks tulemuseks uni. Vaatame aga lähemalt, mis aja jooksul aset leiab.

      Päevade ja nädalate möödudes avastab allopaatia patsient, et ta ei suuda enam magada ilma, et ta tarbiks järjest suuremas koguses unerohtu. Leiab aset tema keha võrdne ja vastupidine reaktsioon, kus tema keha töötab ravimi toime vastu oma reaktsiooniga: unetusega. Seega on aja möödudes patsient halvemas seisus kui algselt.

      Homöopaatia patsient magas ja magab terve öö. Miks?

      Hahnemanni sõnul tekitavad kõik allopaatilised ja homöopaatilised ravimid toime ja reaktsiooni. Tema sõnade kohaselt peaksime nii allopaatilise kui ka homöopaatilise ravimi toimest mõtlema kui “kunstlikust haigusest”. Ravimi põhjustatud muutust sümptomites tuleb pidada haigusseisundiks, mille te olete vabatahtlikult oma kehasse lubanud, lootuses seda tervendada. Haigusseisundina tuleb sellest mõelda kui rühmast sümptomitest. Mitte ühelgi inimesele teadaoleval ravimil pole ühte toimet. Kõikidel ravimitel – kõikidel muutuse esilekutsujatel – on toime ulatusala, milles leiavad aset mitmed muutused erinevatel tasanditel – vaimsel, emotsionaalsel ja füüsilisel. Seetõttu on tegemist allopaatilise illusiooniga, et me võime manustada ravimit ja sellel on vaid üksainus toime. See füüsiline aspekt lisab usutavust homöopaatilisele õpetusele, et iga ravimi kasutamine peaks põhinema sümptomite terviklikkusel, mitte vaid üksikul sümptomil. Olgu tegemist allopaatia või homöopaatiaga, ravimeid tuleks välja kirjutada nende kogutoime põhjal ning mitte kunagi lootuses, et neil on vaid üks toime.

      Vaadates USA retseptiravimite ravimiinfo kogumikku, näeme, et allopaatiliste ravimite loetelus on ära toodud ravimi peamine toime ning nimekiri teistest toimetest, mida ravim võib esile kutsuda. Allopaadid kutsuvad neid “kõrvalmõjudeks”. Homöopaat seevastu näeb neid kui võrdselt arvestatavaid mõjusid, mida ravim võib inimkehale avaldada. Ravimi kasutamisel tuleb neid arvestatavaid mõjusid silmas pidada. Esmaste- ja kõrvalmõjude loetelu tuleb võtta arvesse kui ravimi toime ulatusala ning see tuleb sobitada sümptomite terviklikkusega, mille all patsient kannatab. Vaid selline ravimi kasutamine on arukas.

      Naastes idee juurde, mis kujutab ravimit kui “kunstlikku haigust”, ütleb Hahnemann, et homöopaatilise aine tarvitamisel lubate kunstliku haiguse vabatahtlikult oma kehasse. Sellise kunstliku haiguse valik põhineb homöopaatilise aine teadaoleva toime ulatusalal ning selle sarnasustel loomuliku haigusseisundiga, mida väljendab olemasolevate sümptomite üldpilt. Hahnemanni sõnul peaks parima tulemuse saavutamiseks olema kunstlik haigus pisut tugevam kui loomulik, sest kui algse aine kokkupõrge hääbub ja meie keha tekitab selle vastu võrdse ja vastupidise reaktsiooni, oleks keha reaktsioon end tervendada, mitte aga nagu allopaatia puhul suunduda sügavamale algsesse haigusseisundisse. Nii loomulikud sümptomid kui ka kunstlikud sümptomid (mõlemad järgivad sama sümptomite kuju) avalduvad kehas koos ja heidetakse süsteemist välja ühiselt, kui keha enda tervenev reaktsioon aset leiab.

      Ainete toime/reaktsiooni omaduste tuvastamisega annab Hahnemann meile haiguste ravimise plaani, mis täielikul järgimisel ei saa terveneva reaktsiooni tekitamisel ebaõnnestuda.

      Sümptomid

      Sümptomid on head, halvad ja neutraalsed. Kogeme neid iga päev. Nad on märgiks meie elujõu olemasolust. Nad on elumärgid.

      Puutume igapäevaselt kokku reaktsioonide vallandajate ja potentsiaalsete vallandajatega. Kõigel, mis meiega juhtub, on potentsiaal põhjustada muutusi nii meie üldises olekus kui ka sümptomites, mida me sel hetkel kogeme.

      Väga lihtsal tasandil rääkides, kui sõidame kiirteel ja teine auto põikab meile ette, on meil tegemist muutuse vallandajaga. Võime otsustada lülitada sisse raadio ja lõdvestuda, olles õnnelikud, et suutsime õnnetust vältida. Samuti võime otsustada seda lurjust jälitada ja sundida teda teelt välja sõitma. Need on ühed paljudest võimalikest valikutest, kuid samal ajal leiavad aset ka teised muutused, mida me nii kergelt kontrollida ei saa. Meie süda taob kiiremini või tekitab napp pääsemine hingeldamist. Ehk on meil isegi tarvis valida järgmine mahasõit ja enne jätkamist pisut lõdvestuda.

      Seega on kõik meid ümbritsev muutuse vallandajaks või vähemasti potentsiaalseks vallandajaks. Homöopaadi ja Jungi analüütiku Edward Whitmondi sõnul ei vii haiguseni asjaolud, mida me psühholoogilisel tasandil endasse haarame. Haigust põhjustavad asjaolud, mida meie psühholoogiline tasand hoomata ei suuda. Seda öeldes tuletab ta meile meelde, et homöopaatia seisukohast pole probleemiks pisik ega meist napilt mööduv auto. Probleemiks on see, mida me pisiku või kiirendava autoga silmitsi olles ette võtame.

      Niisiis, võttes arvesse nii seda, et kogeme sümptomeid kogu aeg, kui ka Hahnemanni arvamust, et haiguse määramiseks läheb tarvis meeskonda – subjektiivset isikut, patsienti ja objektiivseid vaatlejaid – siis kuidas peaksime mõistma sümptomeid ja kuidas aitavad nad meid patsiendi ravimisel?

      Hea küsimus. Sellele vastamiseks peame süüvima filosoofiasse.

      Sümptomite mõistmisel peame hetkeks meenutama, et ravitseja vaatenurgast oleme kõik patsientidena ainulaadsed ja terviklikud. See tähendab, et meist igaühe sümptomid tähendavad täpselt seda, mida nad tähendavad meile. Näiteks on patsiendil A ja patsiendil B külmetus. Patsientide sümptomite puhul tuleb meil meeles pidada, et kummagi külmetuse diagnoos on vajamineva aine vaatenurgast praktiliselt tähtsusetu. Homöopaatia apteegis puudub üksainus aine, mida tuleks pidada külmetuse aineks. Selle asemel on meil ained haigetele: külmetusega haigetele, kurguvaluga haigetele jne.

      Seega tuleb patsiendi sümptomitest olenemata käsitleda teda kui ainulaadset isikut. Raviplaani ei saa koostada enne, kui oleme vaadanud tema sümptomeid ja kuidas ta neile reageerib.

      Patsient A võib olla sümptomitest täielikult muserdunud. Patsient B võib aga end siiski jalule ajada ja tööle minna. Ometi on mõlemal külmetus. Mõlemad on saanud СКАЧАТЬ