Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rääkisin oma õpilastele, et kuigi Hahnemanni tuleb pidada homöopaatilise ravimeetodi loojaks, ei ole ta tegelikult homöopaatia looja, sest ta kasutas ära teadmisi, mida koguti ja kasutati juba Hipokraatilise Meditsiini Kooli päevil. See vastab tõele. Aga kuigi Hahnemanni töö oli Hippokratese filosoofia uurimine ja selle edasiarendus, tegi ta ka omal käel üsna uskumatuid avastusi. Paradoksaalne on aga see, et nende eest teda tihtipeale ei tunnustata – selle asemel tunnustatakse teda valesti homöopaatia “avastamise” eest.

      Homöopaatiline filosoofia algas päeval, mil Hippokrates lausus oma õpilastele, et kui neil tuleb tegemist teha patsiendiga, kellel esinevad sümptomid – valud ja vaevused, millest ta soovib vabaneda – on neil vaid kaks võimalust, mida nende sümptomitega peale hakata. Üheks võimaluseks on töötada sümptomite vastu, ning seda tehes tunnistate sisuliselt, et sümptomid on tekkinud põhjuseta, nad ei edasta meile mingit sõnumit ning nad tuleks kehast lihtsalt eemaldada. Teiseks võimaluseks on töötada koos sümptomitega. Sel viisil nõustute, et sümptomid on tekkinud põhjusega ja neil on mingi tähendus. Sümptomitega töötades usaldate te loodust ja usute, et sümptomitel on teile midagi öelda.

      Too Hippokratese loeng pani tegeliku aluse nii allopaatilisele kui homöopaatilisele meditsiinile, kuigi neid termineid ei kasutatud kunagi. Hahnemann ise lõi terminid “homöopaatia” ja “allopaatia”.

      Seega näeme, kuidas tollest päevast saati kerkisid mõlemad mõisted ikka ja jälle esile. Iga raviviis, iga arstiteaduse vorm igast maailma nurgast sisaldab mõlemat mõistet. Enamik kasutab neist mõlemat, välja arvatud Lääne meditsiin, mis seab elu ruletilaual kõik panused allopaatiat esindavale mustale, unustades täielikult, et tihtipeale tuleb võitjaks homöopaatiat kujutav punane.

      Tagasi Hahnemanni juurde. Vaatleme tema geniaalsust nii praktiseerija kui filosoofina. Samuti vaatleme tema avastusi, mis on üllatavalt kombel avaldanud võrdset mõju nii allopaatilistele kui homöopaatilistele traditsioonidele.

      Kõigepealt tuleb käsitleda Hahnemanni arusaama ravimi olemusest, olgu tegemist allopaatilise või homöopaatilise ravimiga. Hahnemann viitab ravimile kui “kunstlikult tekitatud haigusele” (artificial disease).

      Terminiga tähistas Hahnemann mõju, mida avaldab ravim inimorganismile. Mõistet käsitletakse põhjalikumalt käesoleva teose järgmises peatükis. Praegu aga mõelge, et kunstlikult tekitatud haigus näitab meile, millist mõju avaldab ravimaine selle kasutaja kehale, meelele ja hingele, ning milliseid erinevaid sümptomeid ravim tekitab. Ühiskonnas kipume pigem mõtlema, et ravim kaotab sümptomid, mitte ei tekita neid. Kuid peatuge ja mõelge sellele hetkeks: mõelge, mis juhtuks, kui te võtaksite täie tervise ja heaolu juures paari päeva jooksul käsimüügist ostetud ravimit. Teie nina limaskestad kuivaksid ära, muutuksite uniseks – väga uniseks – või poleks te võimeline üldse magama. See avaldaks mõju teie hingamisele ja südamelöökidele, samuti seedimisele, tasakaalutundele ja isegi tujule. Teie igapäevaelus toimuksid mõned muutused, ning kui need juhtuksid ilma, et te oleksite nende põhjustamiseks midagi teinud, peaksite seda haigeolekuks. Just see on kunstlikult tekitatud haigus.

      Pange tähele, et kunstliku haiguse seisundis pole meil mitte ainult üks sümptom, vaid mitu. Hahnemann leidis, et ravimid – taaskord kehtib see kõikide ravimitüüpide kohta – tekitavad rohkem kui ühe sümptomi. Kõik nad tekitavad inimorganismis mitmeid muutusi. Allopaatilises arstiteaduses arvatakse, et ravimil on üks toime ja mitmed kõrvalmõjud. Hahnemanni filosoofia kohaselt on igal ainel mitu erinevat toimet ning selle kasutamisel võetakse arvesse neid kõiki.

      Ühtlasi oli Hahnemannil teistsugune arusaam ravimite testimisest, et näha, milliseid kindlaid mõjusid avaldavad need inimorganismile. Hahnemanni päevil katsetati enamikke ravimeid haigete ja surevate inimeste peal. Kui ravi toimis ühe kriisi puhul, kasutati seda ka järgmisel korral. Kui järjestikuse ravi puhul leiti, et ravim on pigem kasulikum kui kahjulikum, sai see ravimite apteegi osaks. Kuid Hahnemann järeldas, et kui tõesti mõelda ravimist kui kunstlikust haigusest, siis ei saa seda katsetada inimese peal, kes juba põeb loomulikku haigust. Hahnemann järeldas, et sellisel testimisel saab mõõta vaid mõju, mida avaldab ravim haigusele ja mitte inimesele, kes haigust põeb. Kuid Hahnemann tahtis täpselt teada – ja tundis, et kõik arstid peaksid teadma – millist mõju avaldab ravim tervele inimorganismile ja kuidas avalduvad selle mõjuväljad.

      Seetõttu alustas ta tööd ainult tervete inimestega. Kuna Hahnemann teadis lahjendamise protsessi tõttu, et ravimi toimeks on tekitada kunstlik haigus, eemaldas ta algainetest kahjuliku toime ja tundis end küllaltki kindlalt sel viisil aineid kasutades. Ta alustas ainete testimist, andes neid tervetele inimestele, kes pidid täpselt kirja panema, mis juhtus ning mis muutus nende kehas, meeltes ja tajudes. Ainete manustamine mitmele tervele inimesele, kes pidasid oma kogemustest detailset päevikut, võimaldas Hahnemannil täpselt jälgida, milline oli tekitatud kunstlik haigusseisund, millised olid ainest tingitud tõenäolised muutused ja mida oleks võinud pidada konkreetse aine terviklikuks mõjuväljaks. Sel viisil teadis ta, milliseid muutusi kutsus aine esile, selle asemel, et teada lihtsalt füüsilisi muutusi, mida aine võiks põhjustada ja seega ravida.

      Tegemist on ainsa sobiliku homöopaatia testimisviisiga, sest vaid nii sai Hahnemann hinnata inimese tüüpi, mida tema ained võiksid ravida, mitte haiguse tüüpi; sest homöopaatia keskseks filosoofiaks on arusaam, et ravida tuleb alati haigusega inimest ja mitte kunagi haigust ennast.

      Samas pole Hahnemanni testimismeetod praktiline ja mõistlik ainuüksi homöopaadi vaatepunktist, vaid ka allopaadi vaatenurgast. Mõelge sellele. Hahnemann ei kasutanud oma aineid ravimaks lihtsalt mõningaid sümptomeid, mis patsiendile ei meeldinud, vaid patsiendi kõiki sümptomeid – häid, halbu ja leebeid. Selle asemel, et anda peavalu jaoks üht ravimit ja kõhuvalu jaoks teist, leidis Hahnemann aine, mille mõjuvälja kuulusid mõlemad sümptomid.

      Ka allopaadid saaksid sellise viisi kasutusele võtta. USA retseptiravimite ravimiinfo kogumikus on kirjas kõik teadaolevad ravimid ja nende toimed. Allopaatilises arstiteaduses on nad järjestatud loomulikult peamise toime ja kõrvalmõjude järgi. Ravimeid määratakse vaid peamise toime järgi. Mõned arstid võivad hoiatada oma patsiente võimalike kõrvalmõjude eest – nende teiste, kunstliku haiguse võrdsete osade eest –, kuid mõned ei pruugi seda teha. Samas Hahnemanni testimise ja ainete kasutamise meetodis ei eksisteeri ainete kõrvalmõjusid, sest kõiki mõjusid peetakse võrdseks. Kui vaadata allopaatilisi ravimeid samast vaatenurgast ja määrata neid samamoodi, võiksid need olla palju tõhusamad ja need ei mõjuks inimorganismile nii kahjulikult.

      Kuna erinevalt teistest tolleaegsetest arstidest ei arvanud Hahnemann, et ravim tekitab inimorganismis ainult ühe peamise muutuse koos hulga tüütute kõrvalmõjudega, vaid nägi ravimil terviklikku toimevälja, jõudis ta uskumuseni, et ükski arst ei peaks määrama korraga rohkem kui üht ravimit. Ta tundis, et polüfarmaatsia ehk rohkem kui ühe ravimi määramine tekitaks inimorganismis mitu kunstlikku haigust, mistõttu oleks üsna võimatu kindlaks teha, milline ravim tõi esile mingi muutuse. Veelgi enam tundis ta oma laitmatu testimisviisi tõttu, et kui ühe ravimi kasutamisel on võimalik ennustada, milliseid muutusi toob see esile, siis on üsna võimatu ette aimata, kuidas toimivad inimorganismis mitu ravimit koos või kas nad võiksid tekitada uue kunstliku haiguse, mis on püsiv ja ravimatu. Hahnemann leidis oma tervete katses osalejate peal, et kunstliku haiguse sümptomid lihtsalt hajuvad, kui inimene lõpetab aine võtmise, kuid ta polnud üldsegi kindel, kas sümptomid kaoksid kunagi ka siis, kui manustada aineid koos. Kindlasti kinnitaks tänapäevane polüfarmaatsia kogemus tema kahtlusi. Kaasaegses arstiteaduses tuleb luua termineid neile mitmele haigusele, mis pole tekkinud loomulikult, vaid meditsiiniliste ravimeetodite tagajärjel.

      Hahnemanni arusaamad ravimi olemusest muutsid tema ravimite testimise ja kasutamise viise, kuid tänu neile hakkas ta kaaluma ka vajalikke muudatusi ravimite loomuses. Siinkohal õnnestus tal kuidagi hüpata kakssada aastat oma ajast ette.

      Hahnemann pidi kasutama sama kaardipakki, mida СКАЧАТЬ