Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jutule tuli, kuid põeb nüüd ravi avaldatud mõjude tagajärjel astmat. Samuti pole hea, kui teie patsient taastub lõpuks haigusest ja selle ravist, kuid seejuures on küsitav, kumb pani tema organismi rohkem proovile, kas haigus või selle ravi. Lõpuks pole kordaläinud raviga tegemist ka sel juhul, kui ravi tagajärjel kõrvainfektsioon küll kaob, kuid selle asemele saabub mõne nädala jooksul järgmine.

      Kui tahame olla tõelised ravitsejad, peab patsiendi seisund olema pärast ravi parem kui enne seda.

      Hahnemann teeb selle meile selgeks, kirjutades, et tegeleme “haiguse täieliku eemaldamise ja põrmustamisega.” Haigus peaks igaveseks kaduma. Ta jätkab, et täielik ravi tuleb ette võtta “kõige kiiremal, usaldusväärsemal ja vähemkahjustaval viisil.” Teisisõnu “esiteks, ärge tehke kahju.”

      Oma filosoofia ja praktika poolest oli Hahnemann väga konservatiive ravitseja. Ta soovitas ravitsejal mitte lasta end tõmmata haiguse “draamasse”. Ta lihtsalt jälgis – muidugi kaastundlikult –, kuid säilitas seejuures emotsionaalse distantsi, et näha, mil viisil võiks tervenemise teekond kulgeda võimalikult lühidalt ja kergelt. Ikka ja jälle tuletas ta endale meelde sõna leebe. Mitte miski tema metoodikas ei vahetaks leebet ravi mõne sellise vastu, mis vastab kahele ülejäänud kriteeriumile: kiire või püsiv. Seetõttu peame olema valmis töötama aeglasemalt või päev päeva järel, saavutades sel viisil nii palju edu kui võimalik, et teekond täieliku terviseni oleks lõppkokkuvõttes võimalikult lühike. Nii püsiv, kui elu seda lubab, kuid igal hetkel võimalikult leebe ja hell.

      Hahnemann lõpetab teise lõigu lühikese fraasiga. Ta kirjutab, et ravi tuleb läbi viia “selgelt teostatavate põhimõtete järgi.” Teisisõnu peab meil olema filosoofia, mida järgida. Meil peab olema plaan. Kõige olulisem on aga see: Hahnemanni kirjutatu kohaselt ei pea iga ravitseja olema homöopaat, kuid ta peab järgima organiseeritud tegevuskava. Hahnemann väitis et on olemas mitmeid ravimise kirjeldusi ja kaks põhilist ravimeetodit. Esiteks allopaatiline, mis töötab sümptomite vastu, määrates ravimeid, mis avaldavad loomulikele sümptomitele vastumõju. Teiseks homöopaatiline, mis töötab koos sümptomitega, uskudes, et need omavad tähendust, ja määrates aineid, mis tekitaksid tervel inimesel neid sümptomeid, mida haige organism juba põeb.

      Hahnemann nõuab, et iga ravitseja võtaks vastu otsuse – ratsionaalse ja hästi läbi mõeldud otsuse –, kuidas ja miks hakkab ta patsienti ravima. Kuigi Hahnemann oleks tugevalt allopaatilise praktika vastu, austaks ta palju rohkem kiiret allopaati, kes on oma filosoofia ja praktika läbi mõelnud ja asub seejärel oma ravimeetodi juurde. Tal puuduks austus igasuguse praktiseerija vastu, kes ravib lihtsalt viisil, mida talle on õpetatud, ilma, et näeks vaeva oma isikliku praktika ja ravifilosoofia kujundamisega.

      Samas joones kirjutab Hahnemann, et ravitseja ei saa laskuda “reageerija” rolli, reageerides alati haiguse vapustustele ja selle all kannataja valu-le. Selle asemel peab ravitseja pidama silmas oma positsiooni ning teadmisi ja oskusi, et hoida oma patsient tervenemise teel.

      “The Organoni” kolmas lõik jagab rohkem selgitusi ravitsejale tarvilike teadmiste ja oskuste kohta. Hahnemann kirjutab:

      Selleks, et olla ravikunsti tõeline praktiseerija, peab ravitseja:

      1. Selgelt mõistma, mida haiguste puhul, see tähendab iga üksiku haigusjuhtumi puhul, ravida (haiguse mõistmine, näitaja).

      2. Selgelt mõistma ainete toimeid, see tähendab iga konkreetse aine toimeid (teadmised ainete jõust).

      3. Olema teadlik, kuidas kohandada aine toime sellega, mida ta on selgeid põhimõtteid järgides tajunud kahtlematult haigusena.

      Seega kirjutab Hahnemann, et ravitsejal peab olema haiguse ja ainete käsitlemiseks mõni meetod. Tema mõtetel peab olema raamistik. Teatud tasakaalustaval viisil peab ta olema võimeline nägema, millist ravi aine suudab pakkuda, ning sobitama selle eksimatult juba olemasoleva haiguse loomusega. Taaskord vajab ravitseja teed, mida järgida, töömeetodit, mille toimimine on kliiniliselt tõestatud. Meetodit, mis on ajaproovile vastu pidanud.

      On väga oluline, et kolmandas lõigus pole Hahnemann veel ühelgi viisil väitnud, et homöopaatiline meetod on parem kui allopaatiline. Selle asemel nõuab ta, et igal ravitsejal oleks arusaam ravitsemise põhifilosoofiast ning ta töömeetodid tuleneksid otseselt sellest filosoofiast. Sel moel selgitab Hahnemann ravitseja, mitte homöopaadi rolli (ning kahjuks on täiesti võimalik, et on homöopaate, kes ei täida ravitseja rolli, nii nagu on ravitsejaid, kes ei tea midagi homöopaatiast. Pigem eelistaksin alati tõelist ravitsejat, kellel puudub arusaam homöopaatiast kui homöopaatia teadmistega praktiseerijat, kes pole mingil viisil tõeline ravitseja. Esimesele saan vajaduse korral jagada teadmisi homöopaatiast, kuid teise puhul saan ma vaid tema ravi all kannatada).

      Paragrahvis number 3 jätkab Hahnemann:

      Selleks, et sobitada aine toime patsiendi haigusega, peab ravitseja olema võimeline:

      1. Sobitama kõige kohasema toimega aine käsiloleva juhtumiga (näidustatud aine valimine).

      2. Valmistama aine täpselt nõuetekohaselt.

      3. Andma ainet täpselt õiges koguses (õige doos).

      4. Ajastama dooside kordamist õigesti.

      5. Lõpuks peab ravitseja teadma iga juhtumi puhul tekkivaid raskusi ja olema teadlik, kuidas neid eemaldada selleks, et tervise taastumine oleks püsiv.

      6. Kui ravitsejal on see arusaam, tajumisvõime, teadmised ja teadlikkus, mõistab ta, kuidas tegutseda otstarbekalt ja põhjalikult ning tegemist on tõelise ravikunsti praktiseerijaga.

      Jällegi pole Hahnemanni seatud ülesanne lihtne. Tema sõnul peab ravitseja tundma oma ravimeid, olenemata praktiseeritavast meditsiinivormist. Ta peab hoidma end kursis; omama põhjalikke teadmisi. Ta seab kõrgeimale kohale teadmised olemasolevast raviraamatust, mida homöopaadid kutsuvad materia medica’ks. Te ei saa olla ravitseja, kui teil puuduvad põhjalikud teadmised teile kättesaadavatest ravimitest – reaktsiooni vallandajatest, mis alustavad tervenemist. Minu jaoks tähendab see järgmist: kui sa ei tunne oma materia medica’t ning kui sa pole praeguseks mõistnud homöopaatia filosoofiat (või mõne muu meditsiinivormi filosoofiat), ei peaks sa aineid määrama. Kuigi see peaks olema ilmselge, olen ikka ja jälle näinud inimesi, kes tahavad kiirustada ning osta homöopaatiliste ainete komplekti ja alustada selle kasutamist enne, kui nad on vaevunud lugema ühtki raamatut või osalema ühelgi kursusel. Nad tahavad võtta endale ravitseja rolli enne, kui mõistavad, mida see endast üldse kujutab.

      Seega peab ravitseja tundma oma apteeki. Ta peab teadma, milliste ainetega tal tuleb töötada ning milline on igaühe kasutus ning valesti kasutamise tagajärg. Samuti peab ta teadma, kuidas neid aineid valmistatakse. Tean, et homöopaadilt ei saa enam oodata, et ta valmistaks oma aineid ise, samamoodi nagu ei saa oodata allopaadilt, et too teeks kusagil tagaruumis valmis partii antidepressante, kuid Hahnemanni sõnul peavad nii allopaat kui homöopaat mõistma, kuidas ravimit valmistatakse ning miks just sellisel viisil.

      Järgmisena peab Hahnemanni sõnul ravitseja teadma, kuidas anda oma aineid õige potentsi ja doosiga. Tean, et tegemist on lahendamatu mõistatusega: aine potentsi ja doosi saab teada vaid sel juhul, kui olete seda kunagi kasutanud ja teil on mõningane isiklik kogemus, mille põhjal tegutseda, kuid teooria kohaselt peaksite aineid andma vaid siis, kui teate, kuidas seda teha. Keeruline. Jällegi peame pöörduma filosoofia poole, eriti just algajatena – kas siis tavainimeste või homöopaatiaga tutvuvate arstiteadlastena. Materia medica õppimine annab meile juhiseid ainete sobivate potentside ja dooside kohta. Kunagiste õpetlaste kirjapandu annab meile kasutusjuhiseid, kuniks arendame välja enda omad. (Parima rusikareeglina tuleb meeles pidada, et Hahnemann СКАЧАТЬ