Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on lähemalt käsitletud minu eelmises raamatus, on oluline siinkohal märkida, et Hahnemann oli vitalismi filosoofia kindel pooldaja. Ta uskus, et kõigis meis on vitaalne jõud ja see nähtamatu, tabamatu energia hingestab meie kehasid ning ühendab mõistust ja keha meie elupäevade jooksul.

      Lisaks arvavad vitalistid, et haigus saab alguse segadusest vitaalse jõu tasandil. Kuigi igal vitalistil on oma filosoofiline mudel selle kohta, kuidas ja kus segadus aset leiab, siis nõustuvad kõik, et haigus algab elujõust enesest, ning seda tuleb ravida samal energiatasandil.

      Viimaks on vitalistid arvamusel, et kõik looduslik siin maakeral ja maailma loomisel on vitaalne; et kõikidel elus- ja näiliselt elututel objektidel on sama vitaalne jõud; ning et ainese – loomse, taimse, mineraalse – vitaalse jõu harmoniseerimine meie enda omaga toob kaasa energiatasemete tervenemise.

      Seetõttu usume homöopaatias, et ainete valmistamise käigus, mürgiste ainete lahjendamisel mikrodoosideks, eemaldame samal ajal nii mürkained kui vabastame vitaalse jõu ehk aine puhta energiamustri. Nii muudame selle meie energia ravimisel kasulikumaks, kui ta oleks eales olnud oma loomulikus olekus.

      Kuid Hahnemann oli ühtlasi ka empiirik. Ta uskus meditsiini, mis põhines inimmeelte tasandil tuntavast; seetõttu defineeris ta haigust tasandil, mida nägid ja mõistsid patsient, arst ja patsiendi lähedased.

      Hahnemann paigutas haiguse ja tervenemise kogemuse tajumismeelte valdusse. Seetõttu katsetas ta enne homöopaatia arendamist ja homöopaatilise aine loomist oma ravimeid inimestel, nende peal, kes said meditsiiniuuringute tulemuste tunnistajatena teda aktiivselt ja otseselt abistada.

      Siiski ei piirdu empiiriline meditsiin vaid homöopaatiaga. Tegemist on hoopis ravimeetodiga, mida tehnoloogiline meditsiin on tänapäeval mõnevõrra välja tõrjunud, kuid sellest hoolimata on empiirilisel meditsiinil kindel metodoloogia, mida järgida.

      Kui empiirikutel oli kindel filosoofia ning tervise ja haiguse suhtes tugev seisukoht, puudus neil siiski arvamus ravimite toime kohta. Õieti puudus pikka aega igasuguse meditsiini praktiseerimisel tegelik seisukoht selle kohta, mis on ravim ja mida see teeb.

      Keskaja väljapaistev ja ekstsentriline ravitseja Paracelsus arvas, et “kõik on mürk” ja kõigel on võime tekitada organismile kahju, oleneb vaid aine kogusest. Ta leidis isegi, et on võimalik tarbida liiga palju vett ning on olemas piir, mille ületamisel võib liigne veekogus tekitada meie kehale kahju.

      Klassikalised homöopaadid on öelnud ka, et “mida tugevam on mürk, seda tugevam on ravi” ning täiustavad sellega Paracelsuse arvamust. Seegaon kõik mürk, mistõttu on kõike võimalik ka ravivahendina kasutada. Kõik sõltub sellest, mida ja kuidas ravimisprotsessis kasutada ning millist kogust on parasjagu tarvis.

      Tõepoolest tuleneb iga arvatava ravimi kasulikkus selle võimest kutsuda inimkehas esile muutusi. Seega puudub tegelikkuses mürgi ja ravimi vahel erinevus, või pigem sõltub erinevus rohkem mürgi või ravimi kasutamisega seonduvast ja mitte niivõrd ainest enesest. Kas aine, mis tekitab inimkehas kõhulahtisust on mürk või ravim, sõltub sellest, kas ravimi manustaja kannatab kõhukinnisuse või kõhulahtisuse all. (Loomulikult ka sellest, kas praktiseerite homöopaatiat või allopaatiat.)

      Kõik haigused ja kõik ravimid on lihtsalt esilekutsumise ja reageerimise kulg. Tuleb meeles pidada, et pisik ei ole haigus. Külmetusviiruse olemasolu teie kehas ei põhjusta tilkuvat nina ega vesiseid silmi. Tegemist on hoopis teie enda immuunsüsteemiga, mis püüab pisikut välja peletada ning põhjustab sellega haiguse sümptomeid. Pisik on esilekutsuja, haigus on reaktsioon.

      Samal viisil kasutatakse esilekutsujana ka ravimit, mis loodetavasti (kui kasutada seda homöopaatiliselt) tekitab inimkehas tervendavat reaktsiooni. See on ka põhjus, miks ravimina võib määratleda kõike, mis tekitab tugeva reaktsiooni ja on tugev esilekutsuja.

      Hahnemann kirjeldab seda printsiipi teose “Organon” paragrahvis number 19:

      Kuna haigused pole muu kui vaid tervete inimeste seisundi muutused, mis väljendavad end haigusnähtudena ja kuna ravi on sarnaselt võimalik vaid patsiendi tervise seisundi muutumise läbi, siis on lihtne märgata, et ainetel poleks mingil juhul võimalik ravida, kui neil puuduks jõud häälestada inimese seisundit, mis on seotud tunnete ja talitlustega. Tõepoolest on ilmne, et ainete raviv võime peab tuginema ainuüksi nende võimele muuta inimese seisundit.

      Hahnemann ei ole nõus piirama aine võimet muutust esile kutsuda. Ta ei väida, et selline muutus on puhtalt füüsiline. Ta toonitab, et see võib olla ka funktsionaalne ja emotsionaalne. Seega võib esilekutsujat pidada teatud tüüpi kaemuseks – patsient näeb esilekutsuja kaudu mõnd olulist tõsiasja, mille mõistmine ja äratundmine lubab tervenemisel aset leida.

      Hahnemann laiendab seda arusaama ka hinge valdkonda ja naaseb oma epiiriliste juurte juurde paragrahvis number 20:

      See varjatud hingesarnane jõud ravimite sisemises wesen’is, mis muudab inimese seisundit ja seega ravib haigusi, pole iseenesest puhta intellektuaalse ponnistusega eristatav. Me tajume seda selgelt ainult kogemusega, vaid selle ilmnemise kaudu kokkupõrkes inimese seisundiga.

      Eriti meeldib mulle termini wesen kasutus paragrahvis number 20. Teose “The Organon” viimase tõlke autorid Wenda Brewster O’Reilly ja Steven Decker on Hahnemanni tööde tolleaegsest saksa keelest tänapäevasesse inglise keelde taastõlkimisel oma suure armastusega sõnade vastu tuletanud meile siin meelde Hahnemanni erilist kavatsust. Oma märkmetes annavad nad wesen’i kohta järgnevat teavet:

      “Wesen” on mitmekülgne termin, mis võib tähendada kõiki neist järgnevaist: tuum, aine, olevus, elusolend, loomus või olemus. Pole ühtki ingliskeelset sõna, mis adekvaatselt wesen’i vasteks sobiks. Teose “The Organon” iga näite korral kasutab Hahnemann terminit, et viidata olemusele, mis on millegi hädavajalik muutumatu tuum: selle loomus, selle põhituum.

      Seega see vitaalne jõud, see hingesarnane säde, mis eksisteerib kõiges, on olemas ka ainetes. Ja just wesen, selle aine põhiolemus, kui soovite, on see, mis määrab kindlaks ainega esilekutsutava mõju.

      Hahnemann väidab, et me saame oma ained kindlaks teha vaid siis, kui suudame tuvastada, millist mõju avaldab see aine inimkehale. Vaid siis, kui oleme endas kindlad, millise esilekutsujaga on tegu.

      See on tõene kõikide ravimivormide kohta ning kõige kohta, millel on raviv toime. Tegelikult on kogu moodsa meditsiini aluseks iidne taimne materia medica. Perioodil enne Kristust ravisid rohttaimede tundjad haigusi seespidiselt ja välispidiselt kasutatavate taimsete ravimitega. Isegi tänapäeval kasutame neid ravimeid mitte ainult nende naturaalses taimses olekus, vaid allopaatiliselt nende keemilistes ekvivalentides ja homöopaatias nende potenseeritud ehk energiaks lahustatud olekus.

      Samas on ravimi koostisosade määramine siiski keeruline. USA toidu- ja ravimiamet ja kongress püüavad siiani aeg-ajalt otsustada, mis peaks ravim olema. Mõningaid asju on üsna lihtne kategoriseerida, kuid teisi… Näiteks, mida peaksime tegema küüslaugu või sibulaga, mis on mõlemad toiduained, kuid ühtlasi oma toime poolest kahtlemata ka ravivad? Seega ei suudeta isegi tänapäeval otsustada, mis on ravim ja mis mitte.

      Kõik see muudab Hahnemanni leiud selles vallas veel olulisemaks. Ta on andnud meile kasutamiseks uue termini, mida võib kõike arvesse võttes lugeda ka tema suurimaks panuseks ravimiteadusesse.

      Hahnemann testis oma aineid tervete inimeste peal, sest ta soovis mõõta nende toimet patsiendi terves kehas, mitte vaid haiguse sümptomitel. Ta on ainus meditsiini teerajaja, kes sellisel viisil töötas. Oma meditsiiniuuringute käigus lõi ta oma ainete mõju kirjeldamiseks sõna Arneikrankheit.

      Termin СКАЧАТЬ