Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lisaks olen kogunud kokku suure hulga sümptomeid, mis annavad õige aine määramiseks mitmeid vihjeid igas olukorras. Sain säärase idee Hiina meditsiinist ehk ravikunstist, mis kasutab põhilisemaid vahendeid – nende hulgas pulsi ja keele lugemist – selleks, et anda ravitsejale teguviisi valimiseks kaart, mida järgida. Arvasin, et viis, mis toimib nõelravi või Hiina ravimtaimede puhul, toimib ka homöopaatiliste ainete puhul. Aastaid pärast selle mõtte tekkimist olen leidnud, et see vastab tõele. Kui suudate selgeks õppida homöopaatiliste ainete põhilised sümptomid, on tihti võimalik liikuda väga kiiresti aine valimise juurde.

      Sümptomitele järgneb pikk osa homöopaatiliste ainete kasutamisest kergete hädajuhtumite korral. Nii nagu sajand tagasi oli ühel keskmisel New Englandi koduperenaisel homöopaatiliste ainete komplekt, mida kasutati igapäevaste vaevuste korral, peaks see olema ka tänapäeval. Antud peatükk annab soovitusi ainete kohta, mis on koduse esmaabi andmisel asjakohased.

      Sellele järgneb materia medica kuuekümne peamise homöopaatilise ainega, mida kasutatakse kodudes kõige enam. Iga peatükk annab ülevaate ainest ja selle toimetest, kõige tavapärasemalt kasutatavast dooseerimisest ja potentsidest.

      Käesoleva juhendi koostamisel ei ole minu eesmärgiks julgustada harjutama homöopaatilise raviviisi praktiseerimist enda või teiste peal ilma õige koolituse ja õigusliku positsioonita. Teos on mõeldud juhisena neile, kes soovivad koduses keskkonnas kergemaid haiguseid ise ravida. Usun, et sellisel tasandil on tegemist tasakaalustatud juhendiga, mis pakub lugejale homöopaatia alal esmast teavet.

– Vinton McCabeJuuni, 1999

      Ravitseja roll

Sissejuhatus

      Kõik sai alguse Hippokratesest. Tema lõi filosoofia, mille järgi määratletakse haigust, ning meetodid, mille järgi seda ravida.

      Haiguste ravimisel oli Hippokratese meetod mitmel viisil ideaalseks näiteks nähtusest, mida hakati hiljem kutsuma “eklektiliseks meditsiiniks” (kui seda praktiseeris Ameerika homöopaat J. T. Kent) ja mis sarnanes tänapäeva loodusraviga. Meditsiin, mida Hippokrates praktiseeris Kosi saarel, keskendus pigem meetoditele, mis soodustasid loomulike tervenemisprotsesside toimumist, kui meetodile, mis lükkas loomulikud protsessid kõrvale või hävitas need. Kuna Hippokratese jaoks oli toitumine, treeningud või nende puudumine ja emotsionaalne keskkond võtmeks hea tervise juurde, muretses ta väga oma patsientide elustiili ja harjumuste pärast. Niisiis oli tema mureks nii füüsiline kui emotsionaalne keskkond, milles haige igapäevaselt elas ja tegutses. Seega raviti patsienti kui tervikut ning kõikidele terviku osadele pöörati võrdset tähelepanu.

      Hippokrates kiindus terminisse physis ehk füüsis (v-kreeka k. loodus). Sellega tähistas ta inimkehas toimuvaid loomulikke protsesse, mis aitavad kehal end ise tervendada ja uuendada. Hippokrates uskus, et ravija ülesandeks on töötada füüsisega – jällegi tihti pigem passiivsel teel, nagu uue toitumis- või treeningplaani arendamisel, või kuulates, kuidas haige räägib oma unenägudest ja isiklikest arhetüüpidest – et kutsuda esile tervenemine. Seega oleks Hippokrates kohkunud tänapäevase meditsiini lähenemistest, mille osaks on füüsisega “trikitamine”, pannes seda uskuma, et midagi polegi tarvis ravida (tehnikad, mis on keerukad, nagu krooniliste seedehäirete lõikused või näiliselt leebed, nagu allergiaravid). Ta oleks uskunud, et lõpuks lähevad sellised ravimeetodid kallimaks maksma kui algne haigus.

      Termin physis on meie õpingutes kesksel kohal, sest Hippokrates ja tema järgijad nägid end füsioloogidena. Nii sündis termin füsioloog ehk ravitseja.

      Niisiis määrab termin “ravitseja” selle inimese rolli, kellele termin omistatakse. Ravitseja töötab organismiga, selle loomuliku tervenemisvõimega ja teeb seda viisil, mis soodustab tervenemisprotsessi. Termin “ravitseja” ei viita mingile kindlale koolitusele, litsentsile või oskuste tasemele. Selle asemel viitab see filosoofiale, mõtlemis- ja töötamisviisile, mis on tänapäeval sama tõene, kui see oli Hippokratese päevil.

      Seetõttu on oluline märkida, et ravitseja on iga ainet määrav inimene, olgu ta kogenud homöopaat või uustulnuk, kes avab esimest korda kodus ainete komplekti ja tegutseb heas lootuses. Seega ravitseja rolli võtmisel on kõige olulisem mõista enda kanda võetud tööd ning teada, kuidas ja miks tervenemine aset leiab.

      Homöopaatia isa ning Hippokratese ravipõhimõtete järgija Samuel Hahnemann jättis endast maha kirjalikke ülestähendusi nii oma filosoofiast kui ka praktikast. Tema teos “The Organon of Medicine” arenes aastate jooksul kirjutamise ja uuesti kirjutamise näol kuues väljaandes. Teoses selgitab Hahnemann, mida püüame teha – tööd, mille võtame enda kanda. Tema jaoks oli vajadus arstiteaduse praktika ja praktiseerija defineerimise järele nii suur, et see oli “The Organoni” esimese lõigu teemaks. Esimene lõik tervikuna ütleb:

      Ravitseja kõrgeim ja ainus kutsumus on haigeid tervendada – ravida, nagu öeldakse.

      See on ühtaegu lihtne ja väljapaistev väide. Valides termini “ravitseja” – ja ma usun, et tegemist oli vägagi teadliku valikuga mehelt, kes teadis selle sõna kaudset ja otsest tähendust –, ütleb Hahnemann kohe ära, et töötada tuleb loomulikul viisil. Inimese elujõudu või eluenergiat tuleb pigem suurendada, mitte töötada haiguse eemaldamisel olemusele vastu. Viide “kõrgeimale” kutsumusele tuletab meile meelde, et antud ravimeetod seda just ongi: kutsumus. Hahnemann uskus, et inimesed, kes töötasid haiguse ravimisel teiste kõrval, vabastades end haiguse piiridest, olid Jumala poolt määratud.

      Hahnemanni sõnade täielikuks mõistmiseks peame aga vaatama teksti jäetud joonealust märkust. Selles selgitab Hahnemann, mida ravitseja kutsumus endast ei kujuta: “mõelda välja nii-öelda süsteeme, mis põhinevad tühjal kuulsusjanul /…/ ja näevad haiguse algeid organismi nähtamatus sisemuses” või “selgitada lugematu arv kordi haiguse ilminguid ja nende lähimaid põhjuseid /…/ kui haiged ohkavad asjatult abi järele.” Nii lõpetab ta oma teksti: “On viimane aeg, et kõik, kes kutsuvad end ravitsejateks, lõpetaksid igaveseks kannatava inimkonna petmise tühja jutuga ja hakkaksid tegutsema tegeliku aitamise ja ravimise eesmärgil.”

      Mõtisklesin mõnda aega, mida tähendab, et ravimine (cure) on kõrgeim kutsumus. Mulle näis, et selle väljendi kasutamine pärssis kogu väite tähendust. Mulle näis, et ravitseja peaks tahtma “tervendada” mitte “ravida.” Kuid siis sain aru, et kuna Hahnemann mõistis nii selgelt, et tervenemisprotsess on sisemine ja seda võib ainult soodustada või takistada, kuid mitte kunagi kontrollida, ning ükski väline reaktsiooni vallandaja ei saa seda tõeliselt algatada ega peatada, sai Hahnemann ravitseja rolli selgitades kirjutadada vaid haiguse ravimisest. Ravitsejal pole võimu tervendada; tõepoolest, see on osa sellest, mis muudab tema töö nii tõhusaks. Arst, kes pole ravitseja, võib uskuda, et on võimeline haiget tervendama. Arukas ravitseja, kes teab, et iga ravi lõpptulemust võib vaid loota ja mitte kunagi ette aimata ega kontrollida, teab ühtlasi, et ta töötab mõnevõrra silmapaistmatumal ravimise tasandil. Ta võib tervise parandamiseks vaid pinna ette valmistada ja loota seejärel parimaid võimalikke tulemusi.

      Üldiselt esitatakse ravitseja roll detailselt neljas esimeses “The Organoni” lõigus. Teine lõik on kirjutatud järgmiselt:

      Ravi kõrgeim ideaal on kiire, leebe ja püsiv tervise taastamine; see tähendab haiguse täielikku eemaldamist ja põrmustamist kõige lühemal, usaldusväärsemal ja soodsamal viisil ning selgelt teostatavate põhimõtete järgi.

      Taaskord on tegemist väljapaistva, kuigi lühida väitega. Selles antakse meile kolm märksõna, mis peaksid olema kõikide tervendamiste puhul ühised: kiire, leebe ja püsiv. Teisisõnu tuleb ravitsejal leida loomulik meetod, millega alustada muutust ja kutsuda esile muutust vallandav reaktsioon. Muutus peab parandama ja tõstma haige tervist. Muutus СКАЧАТЬ