Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Hahnemanni eluaja ebatavalise kaheksakümne aasta jooksul olid uuendused õhus. Meditsiinivaldkonnas oli nakatumine kuum teema. 1760. aastal avaldas Benjamin Franklin brošüüri pealkirjaga “Some Account of the Success of Inoculation for the Smallpox in England and America,” (“Aruanne rõugete vastu vaktsineerimise edukusest Inglismaal ja Ameerikas”), mis eelnes nii Hahnemanni kui Jenneri tööle, mille käigus katsetati mürgiste ainete mikrodoseerimist ja mürkide mikrodooside kasutamist haiguste ravimisel ja ennetamisel. 1762. aastal avaldas Rootsi arst Nils von Rosenstein teose “The Diseases of Children and Their Remedies,” (“Lastehaigused ja nende ravimine”), millega nägi Euroopa kultuuris ilmavalgust täiesti uus arstiteaduse haru pediaatria.

      See oli ka ajajärk – 1780, kui täpne olla – mis oli tunnistajaks Londoni Tervisetempli avamisele. Templi loojaks oli Šoti sadulsepa poeg James Graham. Ta õppis meditsiini, kuid ametliku kraadi puudumise tõttu ei saanud ta seda praktiseerida. Ta lahkus kodulinnast Edinburghist ja suundus Ameerika Ühendriikidesse, kus kuulis Benjamin Franklini katsest elektrienergiaga. Ühendriikides omandatud teabe võttis ta kaasa Londonisse, kus avas Templi, mille uste taga ootasid tuldsülgavateks draakoniteks voolitud viirukipannid. Samuti nägid külastajad seadet, mille pärast Templit külastati: taevalikku voodit, mis tugines neljakümnele klaasist sambale ja arvukatele elektriseadmetele. Haiged heitsid voodisse pikali ning õrnad elektrilöögid ravisid nende impotentsust või viljatust. Mõnda aega oli Tempel küllaltki populaarne, kui kogu maailmast saabusid jõukad kliendid, kes soovisid taevalikul voodil lamada. Olenemata oma esialgsest elegantsusest ja sellest, et kaunis noor tantsijanna Emma Lyon palgati kandma rüüsid ja kehastama “tervise jumalannat”, tuli Templil mõne aasta möödudes uksed sulgeda. Suursugususest hoolimata sealsed ravid lihtsalt ei toiminud.

      Tolleaegsete leiutiste hulka kuulusid rulluisud (1760), aurumasin (1765), aurik (1787) ja David Bushnelli maailma esimene lahingutegevuseks loodud allveelaev Turtle (1776). Leiutiste hulka kuulus ka kuumaõhupall, mis esialgu kogus kõrgust transpordivahendina 1782. aastal, kui vennad Montgolfierid esitlesid avalikkusele oma leiutist kümneminutilise lennuga. 1785. aastal trumpas nende saavutuse üle John Jeffries, kes ületas kuumaõhupalliga Inglise kanali. Avastati ka planeet Uraan 1781. aastal. Tegemist oli esimese planeediga, mis on avastatud alates eelajaloolistest aegadest, mil inimkultuuri troonis Babüloonia rahvas.

      Tol ajal oli avardumist tunda igal tasandil. Näis, et teadusarenguks on piiritud võimalused; samuti füüsiliseks ja geograafiliseks avastuseks, nagu Uue Maailma asustajad peatselt leidsid. Esialgsete kolooniate piiridest kaugemale liikudes avastasid nad, et maad oli hulga rohkem, kui algselt ette kujutati. Ning Samuel Hahnemann, kes tundis end tolles ajas vägagi koduselt, rajas arstiteaduses uut teed, mis osutus suuremaks ja sügavamaks, kui ta algselt ette kujutas.

      Hahnemann sündis konservatiivses ühiskonnas konservatiivsesse peresse. Samas aga sündis ta perre, millel oli oma kogukonnas teatud seisus. Kuna Hahnemanni isa oli kunstnik – kõrgekvaliteedilise Saksa portselani maalija –, anti Hahnemannile võimalus õppida ja omandada härrasmehe haridus. Kuigi arstiteadus oli noorele jõukale mehele kohane tegevusala tema ema, mitte aga Hahnemanni enda arvates, otsustas ta siiski vanemate soove austada ning seadis kohalike aadlike rahalise toetusega oma sammud Viini Ülikooli.

      Seal lootis ta omandada meditsiinihariduse, kuid see, mille ta sealt eest leidis, hoopis kohutas teda. Tolleaegsest meditsiiniapteegist kasutasid arstid haiguste ravimiseks regulaarselt selliseid aineid nagu arseen. Veelgi enam, tegemist oli kaanide kasutamise ajastuga, mil tervenemise nimel kasutati igal aastal patsientide vere väljalaskmiseks miljoneid kaane. Hahnemann jõudis liigagi tihti järeldusele, et raviviisid on palju kahjulikumad kui haigused ise.

      See uskumus juhtis Hahnemanni järgnevad viiskümmend aastat, mil ta teostas kliinilisi uuringuid, otsides raviviise, mis poleks kahjulikud ning toimiks võimsate tervendajatena. Otsing selliste ainete järele viis ta tagasi meditsiini algusaegadesse ja aitas tal teha tohutu hüppe edestamaks teisi omaaegseid meditsiiniteadlasi.

      Leebema arstiteaduse otsingutel alustas Hahnemann sellest, mida ta tundis – omaaegsest ravimtaimede apteegist. See apteek – taimede ja mineraalainete kasutamine ravimite valmistamisel – pärineb aegadest, mil elas kreeklasest rohttaimete tundja Dioscorides, kes rändas koos Rooma leegionidega, et õppida pika teekonna jooksul posijatelt, habemeajajatelt ja ämmaemandatelt ravimtaimede kasutamist. Ta kogus teadmised raamatusse, mida kutsus “Materia Medica’ks”. Teosesse koondas ta kõik saadud teadmised ravivatest ainetest ning raamat jäi temast päranduseks kõigile neile ravitsejatele, kes astusid hiljem tema jälgedes.

      Hahnemann jõudis arusaamale, et kuigi ained olid võimelised tekitama inimorganismis laiaulatuslikke muutusi, ei toimunud need muutused alati paremuse suunas. Leebema ravimi saamiseks hakkas ta aineid lahjendama. Kindlasti olid ka teised ravitsejad püüdnud segada karumustikat vähese veega, kuid Hahnemann lõi lahjendamise süsteemi, mis jättis ainesse algainest vaid vähima jälje.

      Lahjendatud ainete kasutamisel avastas Hahnemann midagi senitundmatut: järjest lahjem aine muutus vähem kahjustavaks ja palju tugevamaks ehk haiguste ravimisel tunduvalt tõhusamaks.

      Oma meditsiinilistes avastustega oli Hahnemann küllaltki murranguli-ne, kuid ma arvan, et see polnud kindlasti iialgi tema eesmärk. Arstina töötamist alustas ta kavatsusega olla meele järele oma vanematele, perele ja kogukonnale. Alguses püüdis ta praktiseerida tolleagset meditsiini oma parimate võimete kohaselt. Samas nii nagu algsed Ameerika Ühendriikide asustajad, kes arvasid, et neil on tegemist ligikaudu Inglismaa suuruse maalapiga, oli ka Hahnemann lõpuks vapustatud oma meditsiinikatsetuste määratutest järeldustest. Kuid areng konservatiivsest luterlasest noorukist arstiteaduse revolutsionääriks oli töö, mis suruti talle peale ja mida ta ise mitte kunagi ei otsinud. Võtke hetk ja vaadake tema elu enda elu vaatepunktist. Hahnemann, nagu enamik meist, ei planeerinud oma elu. Ta andis oma parima suure perekonna kasvatamisel – tal ja tema naisel oli üheksa last – püüdes olla meele järele oma esimesele naisele Johannale, kes ärritus ja pettus üha enam. Paratamatult tunneme talle kaasa, sest Hahnemann püüdis teha oma pere jaoks parimat, tundes samal ajal, et ta on kokku puutunud millegi ebareaalsega, mis pidi tema arvates tõele vastama. Seega enamiku oma täiskasvanueast otsis Hahnemann habrast tasakaalu oma perekonna ees lasuvate kohustuste ja sellega võrdselt püüdliku vastutusega töö vahel.

      Inimestele meeldib teha filme säärastest suurkujudest – Norma Rae3 sarnastest inimestest, kes ei näi alguses uuendajatena, kelleks nad hiljem osutuvad, kuid kes jõuavad ühel hetkel nende elu muutvale arusaamale. Norma Rae puhul oli see arusaam seotud vabriku töötingimustega ja lõpuks sai temast ametiühingu organisaator. Hahnemanni puhul oli tegemist armastava ning asjast huvituva arstiga, kes ei suutnud patsiente minema saata, kui nood valudes ja kurbuses tema abi vajasid. Ta ei suutnud vältida järeldust, et raviviisid, mida temaaegsed arsti kasutasid, ainuüksi ei lõpetanud haigete kannatusi, vaid mitmel juhul lausa põhjustasid neid.

      Üllatav pole mitte asjaolu, et Hahnemann märkas tolleaegsete raviviiside ja nende tagajärgede reaalsust, vaid see, et mitte keegi teine ei tundunud seda märkavat. Sellele tähelepanu juhtides näisid arstid vihasemad pigem Hahnemanni sõnavõtu kui tunnustatud meditsiinipraktikate üle.

      Kuid Hahnemann võttis jätkuvalt sõna – ning mitte seepärast, et see oleks teda kuhugi viinud. Tegelikult see peaaegu et lõpetas tema võimaluse praktiseerida arstiteadust ja toetada oma peret ainsal viisil, mida ta tundis. Ei, ta tegi seda sest tundis, et iga korralik inimene räägiks enda ümber toimuvast ülekohtust. Näiteks oli tol ajal tavapärane praktika määrata haiguse raviks arseeni.

      Oluline on meeles pidada, et Hahnemanni avastused ja arusaamad, millele ta oli tunnistajaks, sobituvad kõik Viini Ülikoolis, vast parimas tolleaegses ülikoolis, omandatud hariduse ja Hahnemanni meditsiiniliste vaadete konteksti. Tõepoolest saab ja tuleb homöopaatidel ja allopaatidel kasutada võrdselt mõningaid kõige olulisemaid meditsiinipraktika teadmisi, sest tegemist on teadmistega СКАЧАТЬ