Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talle kahjulike ainetena hästi teada, otsis ta uut töömeetodit ja võttis ette midagi loogilist – ta lõi lahustamismeetodi, mille puhul lahustati aineid seni, kui nood jõudsid punkti, mil neid võis ohutult kasutada.

      Aastaid lahjendamisega eksperimenteerides – ning Hahnemann ei lahustanud oma aineid ainult klaasi- või vaaditäies vees, vaid selle asemel mõõtis ta oma laboris täpselt erinevad lahjendusastmed sadadesse mõõteklaasidesse – leidis Hahnemann, et protsess on mõistatuslik. Ta avastas tasandi, milleni lahustades kaob mürgise aine kahjulik toime, kuid võime tekitada kunstlikku haigust jääb alles. Ta leidis, et aine võime olla reaktsiooni käivitajaks ei ole aine ülesanne, vaid selle olemuse põhiline koostisosa.

      Mõne aasta jooksul kasutas Hahnemann oma lahjendusi väga edukalt. Iga päev puidust vankriga ukselt uksele sõites ja haigeid kodudes külastades omandas ta hea meditsiini praktiseerija maine.

      Tegemist võib olla homöopaatia müüdiga, kuid teadaolevalt märkas Hahnemann reisimise jooksul ikka ja jälle, et inimene, keda ta külastas päeva lõpul, näis saavat raviainest suuremat kasu, kui see, keda külastati päeva esimeses pooles. Kuigi seda oleks võinud pidada ka Hahnemanni kõrgendatud tajuks pärastlõunastel tundidel, vaatas ta oma ained üle ja kaalus nende olemust. Reisides olid tema ained vedelal kujul. Ta järeldas, et päev läbi vankris loksumine võib olla seotud aine näiliselt kõrgenenud potentsiga. Niisiis alustas ta tööd loksutamisega (succussion). Tegemist on osaga ainete potentseerimise protsessist.

      Peatselt kombineeris Hahnemann suuremaid lahjendusi loksutamisega ja leidis, et tulemuseks oli võimas ravim, millel puudus mürgine mõju. Enda loodud ravimit hakkas ta aja jooksul kutsuma homöopaatiliseks aineks.

      Homöopaatia keskseks mõistatuseks jäävad homöopaatilise aine täpne olemus ning kuidas suudavad need kaks küllaltki lihtsat meetodit lahjendamine ja loksutamine tekitada miinimumdoosi, mille puhul säilib tervenemisreaktsiooni vallandaja mõju, kuid millel puudub aineline mürgisus.

      Tänapäeva võimsad mikroskoobid näitavad, et lahjendatud homöopaatilises aines pole säilinud ühtki molekuli algsest ainest. See asjaolu tuuakse mängu iga kord, kui keegi püüab paljastada homöopaatia võltsteooriat. Tavaliselt otsustab uurija testida homöopaatilist ainet ning saadab selle laborisse, et teada saada, mida see endas sisaldab. Tulemus on alati sama – aines pole mitte midagi. Vähemasti mitte midagi füüsiliselt mõõdetavat.

      Oma eluajal puudusid Hahnemannil vahendid, mis oleksid tal tänapäeval. Ta sai töötada ainult katses osalejatega, ning hiljem, kui tema ained olid korrektselt valmis ja tõestatud, ka patsientidega, et näha oma silmaga ainete põhjustatud muutusi üha uuesti.

      Neil päevil puudus ka abi, mida Einstein ja kvantfüüsika uurimine oleks võinud homöopaatiale pakkuda.

      Ligikaudu kümme aastat tagasi lugesin ajalehe The New York Times teaduse osast artiklit, mis sõna otseses mõttes muutis mu elu ja minu seisukohta elust. Kuid Hahnemanni elumuutustega võrreldes oli minu muutus aeglane ja vaikne. Seega sel hetkel ei mõelnud ma selle kohta muud, kui et tegemist on huvitava artikliga. Nüüd aga usun, et kui artikliga nõustuda ja pidada selles sisalduvat teavet tõeks, muudab see tõde kõike.

      Artikli sõnul leidsid aine väikseimaid osakesi, mikroskoopiliste osakeste kõige väiksemaid osakesi uurivad teadlased, et osakesed muudavad oma käitumist, kui teavad, et neid jälgitakse. Seda lugedes mõtlesin, et tegemist on tüüpilise olukorraga – järjekordse tõestusega, et olenemata väiksusest tahavad kõik kaamerapildile jääda.

      Kuid aastate jooksul on see omandanud minu jaoks palju suurema tähenduse: see tähendab, et kõikide osakeste vahel, mis maailmas eksisteerivad, on olemas üksteisega side ja võimalik, et isegi intelligentsus. Ning eksisteeriva osakese käitumine – reeglid, mille kohaselt see ülejäänud looduga käitub ja suhtleb – võib olla oma loomult teisenev. Kogu loodu ise võib muuta oma struktuuri ja käitumist vastavalt vaataja tajule ning tahtele.

      Võiksin minna selle mõttega mitmesse erinevasse suunda ning kindlasti peitub selles vihjeid haiguste tekkimise kohta (näiteks kui osakesed poleks muutuvad, on minu meelest täiesti tõenäoline, et meil puuduks võime terveneda ning selle asemel peaksime käte murdumise korral need oma keha külge tagasi liimima, nagu tegid Goldie Hawn ja Meryl Streep filmis “Surm sobib talle”), kuid vaatame, mida tähendab see homöopaatia jaoks.

      Klassi ees armastan rääkida lugu Paracelsusest. Mulle meeldib jagada tema seisukohta tervenemisest. Ta lausus, et kui külmetav inimene vajab kaminasse tuld, ei seisa ta endamisi mõtiskledes “kui palju energiat täpselt on tarvis neile puuhalgudele rakendada, et nad süttiks?” Ei, ta lihtsalt tekitab sädeme ja astub eemale, kui puu tuld võtab.

      Paracelsuse sõnul on tervenemine säde. Elutähtis säde. Ning ravimi õige kasutamine sütitab igaühes peituva loomuomase tervenemismehhanismi. Paracelsuse sõnul on ravitseja rolliks seejärel eest ära astuda ja lasta tulel võimust võtta. Selle käigus joonduvad ja korrastavad pisikesed aineosakesed end kogu kehas uuesti, taastades selle tervisliku seisundi. Tegemist on meie isikliku universumi reeglite ümberkirjutamisega.

      Teoses “The Organon” kirjutab isegi Hahnemann, et haigus on kontseptuaalne ning olemuselt pole see midagi rohkemat kui meie pisikeste isikliku universumi osakeste reaktsioon mõnele vallandajale. Elame oma elu väikestes kaasaskantavates universumites ning meid piiravad pidevad vallandajad, millele me kas reageerime või mitte. Reageerime tervenemise või haigusega.

      Niisiis eemaldas Hahnemann ravimeid lahustades takistuse, mida aine võrrandis põhjustab. Muutes aines reaktsiooni vallandaja tugevamaks, astus ta eluenergiale lähemale. Tema suunaks oli liikuda täielikult energia tasandile. Ainete lahjendamisega kasutas ta enesele teadmata ainete elavat energiat. Kõik see toimus ilma Einsteinita, kes oleks lausunud, et aine on energia ning ainet ei saa hävitada, vaid see muutub oma vallandajatega kokku puutudes lõputult. Seega koosnevad energiast need pisikesed osad (osakesed ja lained), mis käituvad neid jälgides teisiti, ning energiast koosnevad ka homöopaatilised ained. See energia suhtleb tervendava reaktsiooni tekitamisel meie enese energiaga.

      Homöopaatia kõige põnevamaks osaks on vast asjaolu, et isegi tänapäeval puudub meil selle mõju tõeliseks mõõtmiseks tehnoloogia. Kui meie oskused näha ja mõõta oma kehasid, oma olemust, muutub nii kõrgetasemeliseks, et suudame mõõta inimest kui energeetilist olevust, suudame lõpuks näha homöopaatilise aine täpset toimet inimorganismile. Kuni selle päevani tuleb meil Hahnemanniga sarnaselt jälgida hoolikalt organismis – kehas, meeles ja hinges – toimuvaid muutusi, mida oleme võimelised nägema ja mõõtma. Sel viisil oleme loodetavasti võimelised kasutama aineid järjest paremini, jäädes samal ajal Hahnemanni avastuste juurde.

      Seega tuleks Hahnemanni näha kui silda Hippokratese iidse ühiskonna ja Einsteini kaasaegse maailma vahel. Ta kasutas ära antiikajast pärinevaid mõisteid ning aimas aatomiaja ideid.

      Niisiis oleme hetkel tegelikult sama piiratud kui Hahnemann ise. Temaga sarnaselt saame olla vaid kindlad empiirikud ning kasutada homöopaatia loomuse ja praktika kindlaksmääramisel vaid enda kliinilist kogemust. Küsimus pole selles, et homöopaatia ei toimi, vaid pigem selles, et meil puuduvad selle tõestamiseks tehnoloogilised vahendid.

      Vaid meie kliiniline kogemus võib meile teed juhatada. Ning homöopaatia õppimisel peame õppima nii, nagu tegid seda Hahnemann ja talle järgnenud suurepärased praktiseerijad: kasutades oma silmi ja kõrvu, oma mõistust ja intuitsiooni.

      Järgnevatel lehekülgedel olen püüdnud luua selleks otstarbeks võimalikult praktilise juhendi, mis asendaks homöopaatia õppimist alustava inimese jaoks raamatuid täis riiulit. Püüdsin luua teose, mille juurde pöörduda koduste hädaolukordade tekkimisel üha uuesti.

      Käesolevale sissejuhatusele järgnev osa annab СКАЧАТЬ