Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

      „Mis me siis teeme?” närveeris Sassijaan.

      „Paneme minema,” ühmas Oskar. „Jaak, lükka hääled sisse.”

      Bussijuht käivitas mootori ja lülitas laetule välja. Nüüd oli bussis täiesti pime. Väljas, klubi valgustatud ukse ees, liikusid suvepäevalised. Paariti või mitmekaupa pöörasid nad metsateele. Uksed sulgusid, mootor kõrgendas toone, köhatas, sai ühtlased tuurid peale ja buss nõksatas paigalt. „Oh saatus, saatus, esimene vaatus,” laulis Korelli ja kaebas siis: „Mind suruti täna täiesti tagaplaanile. Kogu selle aja, mil teie musitseerisite, istusin mina meeste tualeti vastas ja portreteerisin neljakümmend nelja inimest, samal ajal kui mu hing, kui mu hing igatses põhikutsumuse järele!” Ta tiris taskust välja suupilli ning löristas sellel ülevalt alla ja alt üles. „Weltmeister!” Buss manööverdas kultuurimaja õuel, Korelli teatas: „Beethoven!” ja mängiski mõned taktid Viiendast sümfooniast. „Ah?” päris ta siis kohe kiidumaialt.

      „Ta-ta-ta-taa!” põristas Oskar ähvardavalt järele.

      „Ah-ah-ah-haa!” siutsatasid tütarlapsed, need olid vist Ene ja esimene Aime.

      Korelli jätkas, nii hästi-halvasti kui tal see välja kukkus. Kahele naishäälele tulid lisaks veel kolmas, neljas, viies.

      Buss oli teeotsale pöördunud, tuled valgustasid kitsast, lõikudest säravat külateed ja tunnelina tumedaid puudevarje selle ümber. Suupill ja sopranid ning aldid laulsid heatujuliselt sünget saatusesümfooniat. Klubiakende valgusekuma langes juba tagaaknasse. Äkki hüüdis Fatme:

      „Jessas-jeerrrum! Pidage kinni! Jaak, kuuled, pane buss kohe seisma!”

      Kõik jäid korrapealt vait, vaatasid ühekorraga tagasi, ma lükkasin nagis rippuvad kleidid eemale. Fatme hüppas püsti.

      „Mu kingakott jäi sinna!” teatas ta erutatult. „Jumal küll – mu kingakott jäi sinna!”

      Ma tõusin sõnatult püsti. Kummargil, et mitte pead vastu lage ära lüüa, ja kikivarvul, et mitte võõrastel varvastel tallata, rühkisin otsustavalt eesukse poole.

      „Ah, Patsaan, Patsaan!” pahandas Sassijaan pimedusest.

      „Fatme! Ja sa olid kogu aeg siin! Ah? Oh!” See oli loomulikult Korelli.

      „Kurjavaimu plika,” ütles Oskar.

      Just siis sain ma äkki aru, mis oli neis kolmes mehes nii määravalt ühist. Neil kõigil oli hääl ära.

      „Oh seda Fatmed, oh seda Patsaani!” naersid ja noomisid sõbratarid. „Seda ta oskab!”

      Astusin välja, vihmatibutuse kätte. Lõin selja sirgu ja kiirustasin klubiukse suunas. Tajusin enda turjal umbes kuutteistkümmend silmapaari.

      „Seal, kus me istusime, pingi kõrval!” helises Fatme kordumatu hääl mulle järele. Sellise häälega juba elus hätta ei jää ega kaotsi ei lähe. Oh, Fatme!

      Kahe minuti pärast olin tagasi, kingakott hellalt näpus. Reipalt pugesin ma tagumise pingi poole. Võtsin istet, vaatasin ja panin imeks – Fatmed enam polnudki akna all nurgas.

      „Jäta sinnasamasse,” kostis ta hääl kohe kusagilt eestpoolt.

      Nii-nii-nii, mõtlesin ma.

      Kuno pillimängu ja tüdrukute laulutralli saatel jõudsime laagrisse tagasi. Selle ajaga surusin endas mehiselt maha lühikese, ent ägeda südamevalu.

      Astusime välja.

      Lagendikul, heleda lõkke ümber liikus, seisis või tantsiskles kümneid suvepäevalisi. Ma hingasin sisse öist õhku ja vihmavinet. Lõõritades, kilgates ja naerdes põgenesid lauljatarid puude vahele. Üks hääl kostis üle teiste – oh, Fatme!

      „Marina,” ütlesin ma, „ma sõidan homme nendega kaasa.”

      „Ahah,” ütles Marina. „Anna siis pärast oma komandeering minu kätte – ma saadan selle ise Tallinna.”

      See jutt oli siis räägitud.

      Ma läksin ümber riietuma.

      Kümne-kaheteistkümne minuti pärast kogunesime ühte mahukasse telki, mis asus suuremast liikumisest ja valjematest häältest natuke eemal, noorte mehekõrguste pihlakate ja sarapuude vahel. Telk oli seespoolt polsterdatud madratsite, patjade ning rullikeeratud tekkidega, keskel seisis paar puhta paberiga kaetud tühja makaronikasti, võileivad ja üks tühi kruus peal.

      Jopi pikka korisevat lukku lahti tõmmates vaatasin hindavalt ringi. Külalised ja võõrustajad istusid sõbraliku perena läbisegi.

      „Hubaselt elame, seltsimehed,” ütlesin ma ja ronisin käpuli laskudes telginurga poole, kus silmasin üht vaba kohta, üht samblakollast kõrge kaelusega kampsunit ning tumepruune silmi. Oh, Fatme!

      Eesmärgini jõudnud, naeratasin kohmetult. Mina olen mõnikord kange kohmetuma.

      Kohe ulatas Korelli mulle kruusi, mis äsja oli tühjana kastikesel seisnud. Nüüd oli see pilgeni täis. Panin selle huulile ja maitsesin pisut. Siis andsin kruusi Fatmele. Ta vaatas mulle otse silma, ammu polnud üks noor naine mind niimoodi vaadanud. See oli uuriv, hindav, tõsine, kallis pilk. Silmi minult pööramata rüüpas Fatme kaks-kolm lonksukest.

      „Miks sina nii vähe jõid?” küsis ta pärast minult umbusklikult.

      Naeratasin süüdlaslikult.

      „Ei taha,” vastasin tasakesi. Fatme mõistis seda vist kuidagi viltu, igatahes ta ilme muutus, ja ma selgitasin: „Ma ei joo tavaliselt peaaegu üldse. Mõnikord… õige vähe.” Mõtlesin järele ja lisasin: „Kunagi tudengipõlves, siis küll. Sageli läksin ka liiale. Kuritarvitasin. Oh-jah, küll siis sai ikka pidusid peetud! Ausõna!”

      See oli mu hell koht. Üsna sageli pidin ennast õigustama. Ma polnud sugugi mingi aatekarsklane. Aga katsuge seltskonnas selgitada, et ei võta pitsi või teist noh… niisama, ilma aateta, lihtmoel, et ei taha ja kõik – nii, nagu mõnele teisele inimesele näiteks ei meeldi tomatit süüa. Teile vastatakse kohe, et lapsejutt, et püüa kurge kirvega, et räägi seda oma vanaemale, et mis sa õige tuled tõmbama. Sellepärast olingi välja mõelnud vihjed kuritahtlikule liialdamisele ülikoolipäevil. See kõlas väga usutavalt ja inimesed, kes mind tudengipäevil ei tundnud, hakkasid mind austama kui kõva iseloomuga meest.

      Tegelikult polnud ma veel kordagi nimetamisväärselt purjus olnud.

      Fatme vaatas mind ikka veel kuidagi kahtlevalt.

      Õnneks tundsin ma paljusid joogimarke ja nimetusi. Mul oli hea haistmine ja üsna korralik mälu. Sageli pidas see meeles ka igasugust lausa tarbetut pudi-padi, näiteks traktoriosade nimetusi või mõne neljanda suurusjärgu botaaniku sünnidaatumit…

      „Ei tea, kust nad küll selle Moldaavia konjaki välja on ehmatanud?” küsisin vilunud mehena Korelli poole pöördudes. Ja Fatmel, nagu märkasin, hakkas kohe kergem.

      Aeg läks, läks jõudsalt ja toredalt. Vestlesime igasugustest asjadest. Kuno Korelli mängis suupillil – seekord suupillipalasid. Kruus liikus ringi. Arusaamatuste vältimiseks tõstsin selle iga kord huulte juurde ja koguni mekkisin paaril korral. Pean ütlema, et üllatavalt tore oli.

      „Ah! СКАЧАТЬ