Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

      Seitse helisevat häält, seitse kütkestavat naeratust mahendasid mõttevaesed tekstid niisama mõnusaks nagu sõna „tere”. Iga närvikiud võttis meeldivalt turgutatuna vastu peamise: vette lastud süsihappegaasina tegutseva rütmi, mis oli ju lihtne ja banaalne, aga ka otsekohene ja aus nagu saunaleil. Igatahes! Mu kinganina toksis põrandat. Ma tundsin ennast suurepäraselt.

      Muidugi säilitasin ma mõistliku ja tasakaaluka ilme. (Vähemalt loodan, et see mul õnnestus.) Selleks oli mul vägagi tõsine põhjus: ma jälgisin kogu etteaste ajal pidevalt Fatmed. Kuulsin selgesti ta häält teiste hulgast. Paar korda püüdsin kinni ta pilgu. Ta vaatas tõepoolest mind. Minus sündisid mitmesugused eelaimdused.

      Ja üks imelik mõte.

      Kui Reet, Hella, teine Aime, Viktoria, Ene, esimene Aime ja Fatme kontserdi lõppedes saali tulid ja õhetades istet võtsid, tundsin nende kõigi vastu suurt ja siirast õrnust. Olime nagu vanad head tuttavad. Nad istusid mu ümber, saalis tõmmati toole tantsu tarvis seina äärde, alatihti heideti meie suunas pilke, ma nõjatusin toolikorjule, mõlemal pool kaunid lauljatarid, – ma olin rõõmus. Ja selleks, mõtlesin ma, tarvitses vaid Tallinnast välja sõita, ilmaski poleks mul Tallinnas või Tartus tekkinud sellist olukorda, et minu ümber istuks tervelt seitse kaunitari ja paitaks mind säravate pilkudega, kuigi ma oleksin võinud neid kõiki varem tunda ja viisakalt tervitada kas või kümme aastat järgemööda!

      „Ärge te siin parem lootkegi…” ütles Fatme äkki tasahääli. Tumedad ja mõistatuslikud silmad. Väikesed korrapärased, silmatorkavalt valged hambad kitsaste huulte taga. Ilus isekas lõuajoon.

      Mu imelik mõte…

      „Mida?” küsisin ma kurku puhtaks köhatades.

      Ütlen lühidalt: selleks silmapilguks olin Fatmest juba väga tugevasti sisse võetud. Ta kuuma õhkav lähedus, ta kõrgelt paljad jalad tegid mind segaseks. Fatmel polnud raske sellest aru saada.

      „Et te mind tantsuta jätaksite!” naeris tüdruk ja viskas jala sihinal üle põlve. Ta painduv kitsas selg toetus vastu mu toolileenile sirutatud käsivart. Nihutasin seda pisut ja puudutasin korraks ettevaatlikult tüdruku õlga. Ja kohe liibus see õlg tugevasti ja kannatamatult vastu mu kohmetut peopesa – küll ainult silmapilguks, ent siiski, ilma mingi kahtluseta! See liigutus lõi mulle pähe nagu vahuvein. (Nii on vist kombeks öelda?) Fatme nobe kontrolliv pilk ei lubanud mul enam kahelda. Niisiis tundsin ma seda, mida polnud ammugi tundnud, aga ons mõtet seda kirjeldada? Lühidalt: hakkasin kangesti lobisema.

      „Fatme, kas te olete sündinud veebruarikuus?”

      „Jah, olen küll, aga kust te seda teate?”

      „Tean. See on astroloogia.”

      „Oi! Kas te võiksite mulle horoskoobi teha?”

      „Võib kah,” vastasin mina. „Aga… kunagi hiljem?! See on üsna aeganõudev töö. Te olete sündinud kuu alguses, kas pole nii?”

      „Jeerum teid küll! Olen jah!” kiljatas Fatme.

      „Neljandal?”

      „Oi-oi, te ajate mulle hirmu nahka! Kuidas te seda küll teate?”

      „Tean. Mina tean kõike,” ütlesin salatsedes.

      Niisiis – varsti lülitas Sassijaan võimendusvõrku magnetofonilindi valitud tantsupaladega ja üsna pea liitusime me saalipõrandat täitva noortesummaga. Tangot tantsides otsisime taktitundeliselt teineteise põgusaid puudutusi, valsi ajal joonistasime teiste hulgas teed rajades põrandale mõned poognadki, pärast tvistisime hoolega.

      Uusi moodsaid hüppetantse teadsin ma kehvasti, ent kui järjekord nendeni oli jõudnud, oli meil Fatmega tekkinud juba väga sundimatu vahekord. Ma ei tundnud peaaegu mingit piinlikkust, kui ta mind kortsuskulmu kamandas:

      „Vasakuga, vasakuga, ikka veel vasakuga! Tõstke jalga kõrgemale, att, att! Jah, ikka teie, kellega ma siis veel räägin? Ja rahulikumalt, külmaverelisemalt, kallis sõber!”

      Ta ise tantsis suurepäraselt. Ta väikesed vilajad jalad sähvisid aeg-ajalt nii kõrgele üles, et mina ei teadnud, kuhu oma silmad panna: kuhu aga vaatasin, igal pool oli Fatme, Fatme üles ja alla, Fatme vasakule ja paremale, mu silme ees oli valgete jalgade, heleda seelikuriba, mis oli napp nagu niudevöö, kirsipunase alusseeliku veiklemisest vapustav kaleidoskoop, innukalt rapsisid Fatme kõhnad käed, kordumatu elegantsiga pildus ta ülakeha taha, raskelt ja kuumalt tampis võimendaja tantsupulssi.

      Kohmakalt kareldes, kätega pendeldades ja uljalt, kelmikalt, elunautivalt, seltskondlikult, sügavale peidetud kibestust mõista lastes, ühesõnaga – idiootlikult naeratades ning teatud kindlat lõõbitooni järele aimata püüdes alustasin juttu, mis varjamatult näitas mu ootamatu ogaraksmineku täit suurust, koguni grandioossust. See oligi olnud mu imelik mõte.

      „Fatme, te olete minust üksteist aastat noorem… Ütelge, palun, kas teid häiriks selline pisiasi, kui teile, oletame, lähemal ajal abieluettepanek tehtaks? Oodake, oodake, ärge vastake midagi. Lepime kokku, et praegu räägin mina… Ah, mis ma ikka keerutan! Mul pole kaotada midagi. Niisiis, mis te mulle vastaksite, kui küsiksin praegu veidi vulgaarselt: kas teie süda ja käsi on vaba?”

      Fatme vaatas mind tähelepanelikult. Ta kitsas nägu hüples üles ja alla, silmad aga püsisid mu kramplikult vabameelseks ilmestatud näol.

      „Mine tea, mis ma vastaksin. Äkki tuleb selline tuju, et ütleksin – jah, no ja mis siis?” lausus ta peaaegu kurjalt.

      Mul jäi hing kinni. Tundsin, et punastan. Siis ülpsasin pehme keelega:

      „Fatme… Kui te vaid ütleksite… Jumal küll…”

      Ma polnud viimase poole tosina aasta vältel pidanud pisematki abiellumisplaani. Kunagi olin ma juba abielus olnud, see periood mu elust, kui väljenduda luuleliselt, oli nagu kurb ja kohmakas Chopini klaveriprelüüdi õpilasettekanne, millest pole kellelgi mingit rõõmu. Ma ei armasta seda aega meenutada, see teeb mulle haiget. Mõnikord ei tule СКАЧАТЬ