Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratas, mõõtes mind nobeda ja hindava pilguga.

      „Ma tulin teie juurde. Ega te pahaks ei pane?”

      „Oh, palun…”

      Korelli, kes istus laua otsas, kallutas oma kauni pea viltu, kergitas vasakut kulmu ja oli võrdlemisi südantlõhestav. Paljud tütarlapsed jälgisid teda varjamatu vaimustusega, kogu vabariik tundis ju Korellit ja tema habet, samuti küsimärgina üleskergitatud kulmu, üksnes Fatmed jättis virtuoosne karikaturist, populaarne raadio- ja TV-esineja, galantne boheemlane sel hetkel täiesti külmaks. Teda huvitas noor bioloog, ja ta ei püüdnudki oma huvi varjata. Mulle meeldib inimeste siirus ja avameelsus väga.

      „Teate, ma olen kohe päris näljane,” usaldas Fatme mulle sosinal. „Ma ei tea, millest see tuleb. See ringsõit on mulle hundiisu teinud.”

      Vaeseke, mõtlesin mina. Nõnda kõhn kael, nõnda kõhnad käed, nõnda kahvatu nägu. Ainult suured pruunid silmad ongi teist, Fatme, järele jäänud, mõtlesin ma.

      „Kaaro,” hõikas Sassijaan üle laua, „ole ettevaatlik. See plika on krutskeid täis. Me hüüame teda Patsaaniks!”

      Minu meelest polnud Fatmes midagi poisilikku. Ta sõi langetatud päi kiiresti ja ilusasti putru ega teinud Sassijaanist väljagi.

      „Kas te lubaksite mulle pipart?” palus Fatme.

      Ma tõttasin tema soovi täitma.

      „Mulle nii meeldib, kui kastmes on nõks pipart,” ütles Fatme.

      „Näe, Korelli, Fatme tahab pipart,” ütles Oskar ükskõikselt.

      „Mis nüüd meie…” ohkas Korelli.

      „…palaganirahvas,” lisas Sassijaan.

      Ha-ha-ha-ha-haa, naersid kõik kolm.

      „Poisid, minu meelest lähete te pisut liiale,” arvasin mina.

      „Ah, ärge tehke nendest lihtsalt väljagi, nad juba on sellised,” sosistas Fatme. Ta mälus suutäie ilusasti läbi, neelatas korralikult ja osatas äkki kolmikut valju, kõlava häälega: „Mis nüü-üüd mee-e-e-i-e, palaganirahvas! Olete aga jah ühed kirmesetolad, hädaakrobaadid, suss-žonglöörid! Ha-ha-ha-ha-haa!”

      Ülejäänud kuus tütarlast pistsid naerma, mina muigasin samuti, Fatme vaatas vihaselt ja võidukalt ringi, kolmik pööritas silmi, korrapidajad tõid lauale magustoidu.

      Osavalt ploomikive välja sülitades rääkis Fatme mulle poolsosinal:

      „Ja nii sõidamegi me juba kolmandat päeva ringi. Eks ole, nagu mustlased? Esineme, sööme ja sõidame jälle edasi. Teate, ma pole selle aja jooksul veel kordagi korralikult välja magada saanud. Mullu oli see ringreis palju toredam, siis olid ilusad ilmad. Nüüd aga aina sajab. Kas pole hirmus? Kuidas see tuju rikub! Paaris laagris pidime lausa vihmasajus esinema – olge lahked! Jeerum küll, suvepäevad või midagi – vahelduv pilvitus pideva vihmaga. Istu muudkui hommikust õhtuni telgis, mängi kaarte ja… Kas mul pole õigus? Homme hommikul sõidame me Pärnumaale. Kas te tulete ka kaasa?”

      Olin Marinaga varem kokku leppinud, et hommikul viiakse mind sinihalli Volgaga Rakverre tagasi, kust esimese bussiga kohe koju sõidan. Pidin esmaspäeval ajakirjale „Horisont” üle andma artikli „DNH rakuvälisest sünteesist”. Sellest oli valmis umbes pool. Veel hetk tagasi polnud mul mõttes oma plaani muuta: olen sõnapidaja inimene. Nüüd aga vastasin õhinal ja veendunult: „Muidugi sõidan, kui aga teil midagi selle vastu pole.”

      „Kui mul midagi selle vastu oleks,” lausus Fatme kuidagi eriliselt, „siis käituksin ma teistmoodi.”

      „Nii-nii?” ütlesin mina.

      „Kas oleme rääkinud?”

      „Oleme rääkinud… Fatme.”

      5

      Õhtul kella üheksa paiku, kui kohutasin märkmikku sirvides telgis, kogunesid taevasse uued pilved: tuhmroosad, tuhmrohekad, tuhahallid. Jälgisin natuke aega pilvede liikumist ja nende rahutus kandus mingil kombel minussegi, ma tundsin kerget, kuid ärritavat pitsitust meelekohtades. Panin märkmiku telki ja ronisin telgist välja.

      Lagendiku, metsa ja järve peale laskus esimene, väga õhuke hämarikuaimdus. Arg sinakas virvendus nihkus märkamatult rahuliku leegiga põlevale laagrilõkkele lähemale. Männitüved tõmbusid tumedaks ja sulasid ühte. Tuul taandus järve poole, libistas sellele pika säbrulise põgenemisjälje, kähistas kaugetes roostikes ja kadus. Telgiridade poolt ja puude alt kostis selgeid kõlavaid hääli.

      Ninna tungisid mitmed lõhnad, mida ma varem polnud märganud. Selja taga lõhnas mustav telgiava, see oli kummimadratsite, puuvillatekkide, niiske telgiriide, hambapasta ja jalanõude mehelik ning proosaline lõhn; pea kohal lõhnasid männiokkad – lõhnasid teravalt ja täpselt, see lõhn ei sarnanenud põrmugi nendesamade okaste helde, magusa ja veidi liiderliku lõhnaga mõnel päikeselõõsasel südapäeval; ja lõkke lõhn, mis kirbena lagendiku keskelt minuni tuli, lõhn, mida pigem aimasin kui haistsin, seegi oli küllap täiesti kordumatu. Pole vist võimalikki, et kaks lõket saaksid täpselt ühtemoodi lõhnata, sest alati põleb neis midagi rohkem või vähem, mõni juurdelisatud kuuseoks, haavaront või riideräbal võib lõhna põhjalikult muuta. Mitte väga kaugelt tuli veel üks lõhn, see oli läheneva vihma, pika ja tasase öise tibutuse lõhn…

      Heitsin pilgu käekellale, pugesin tagasi telki ja hakkasin ümber riietuma.

      Kultuurimaja juurde sõitsime bussiga.

      Kella kümne paiku oli puhkeõhtu täies hoos. Esimestes ridades istudes jälgisime gruppidevahelist viktoriini. Paremad võistkonnad said auhinnaks tordi. Pärast lühikest vaheaega ronis Marina lavale, viipas käega, sumin vaibus ja Marina hüüdis: „Seltsimehed! Ah, mis asja, – poisid-plikad! Meile – on – külla – sõitnud – raadio – brigaad!” Saalis plaksutati tormiliselt. „No nii – palun, Oskar!”

      Oskar venis istumast üles. Ta lihava ja ripakil alahuulega profiil püsis hetke vastu valgust. Siis õõtsus Oskar kiirustamata lavaservani. Ta hoidis küünarnukke laiali ja tundus üsna ükskõikne mees olevat. Viitsimatult muiates pööras ta end küljetsi lava poole ja toetas suure kämbla selle äärele. See oli küllalt kõrge lava, ulatudes Oskarile, kes oli vaieldamatult kõige pikem mees saalis, vähemalt kaenla alla. Äkki – kuidas see toimus, ei jõudnud ma tähele panna – sähvatas Oskari loid ja lõdvana tundunud keha üles, ja samaaegselt lava taga sisselülitatud muusikaga, pläriseva, uhkeldava ja naljaka diksiländipala avataktidega seisis Oskar üleval, keset lava, käed õhku tõstetud nagu raskekaalu tõstjal pärast õnnestunud rekordsurumist. Diksiländ tinistas ja klõbistas, saal hakkas juubeldama, plaksutama, lava külgriiete tagant piilus korraks välja murelik Sassijaan, Oskar võttis hargilt mikrofoni, koputas selle pihta küünega. Muusika vaibus.

      „Tere õhtust!” ütles Oskar mikrofoni suu juurde tõstes. Ja saal tardus. Vaatasin selja taha ja nägin rõõmsaid, naeruseid, tänulikke noori nägusid. „Tere õhtust,” kordas Oskar, ja see tuli kogu saalile ilmselt väga tuttav ette – nad teadsid ja tundsid Oskarit paljude viktoriinide, raadiomängude, lõbusate reportaažide, estraadisaadete, raadio- ja telekontsertide järgi. Oskari käre bariton oli saatnud neid noori puberteedieast küpsustunnistuseni, see hääl oli peaaegu nagu sümbol, ja nüüd äkki hüppas mees ise nende ette, tal oli karevillane kampsun seljas, see lotendas lohakalt ja marudasti, ta jalad olid harkis, mikrofon suures kämblas, näol aga СКАЧАТЬ