Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli talumatult jahe ja vaikne ning me mõlemad olime rahul, kui meid lahutati. Muidugi, enam polnud sel mingit tähtsust. Hiljem on mu elus olnud üsna mitu naist, tavaliselt olid nad suurekasvulised, mitte eriti ilusad, see-eest aga kuidagi soojalt rahulikud. Aga miskipärast polnud ma üldse sellisele mõttelegi tulnud, et võiksin veel kord abielluda. Nüüd keksisin Porkuni kultuurimajas tantsu, mille nimetustki ma ei teadnud, nailonsärk seljas ja lips ees, ma olin täiesti kaine ja rääkisin võhivõõrale lauljatarile jampslikke sõnu, keksisin, higistasin, punastasin, ning kõigevägevam olgu tunnistajaks, mul oli tõsi taga! Ma olin õnnelik! Oo õudust!

      Kui muusika vakatas ja ma ettevaatlikult jalgu seades, et mitte Fatmele kanna peale astuda, meie kohtade poole liikusin, küsis Fatme pead pööramata ja nagu muuseas:

      „Te ei mõelnud seda ometi tõsiselt?”

      „Tõsiselt,” kinnitasin jonnaka leebusega.

      Fatme vaikis. Istusime. Saalis kolistati toolidega. Naerdi. Räägiti. Liiguti uste vahet. Sisse ja välja.

      „Pean tunnistama, et te suutsite isegimind jahmatada,” ütles Fatme siis äkki oma kummalise, erutava, meeldesööbiva häälega väga valjult.

      Fatme lükkas selja sirgeks, pea kuklasse ja vaatas otse enese ette. Märkasin, et ta ninaots oli pisut-pisut kongus. See meeldis mulle väga. Aga samas taipasin – alles nüüd! – , et olin tüdruku vist välja vihastanud. Mu süda hakkas väga valutama. Pöörasin pea mujale ja teesklesin muretut jõudeinimest. Varsti piidlesin Fatme poole. Tema oli aga juba alustanud mingit minule kauget ja mõistmatut keskustelu Oskariga.

      Samal ajal astus Marina saali keskele ja teatas:

      „No nii, poisid-tüdrukud! Aeg on nii kaugele jõudnud, et puhkame õige jalga ja tõmbame hinge. Oleme rääkinud? Meile on täna külla tulnud noor teadlane Kaaro Neem, kelle mõtteid ja seisukohti, samuti muljeid ümbermaailmareisist Nõukogude uurimislaeval… Jenissei-III me kohe kuulemegi. Pärast võite teadlasele küsimusi esitada. No nii – palun, Kaaro!”

      6

      Ma vaatasin jahmunult ning paluvalt Marina poole.

      Midagi pidi viltu olema, mul oli jäänud mulje, et minu esinemine tuleb teisel või kolmandal vaheajal. Marina aga seisis ootavas poosis, ta näol oli suure peo perenaise, kohusetruu vahetalitaja naeratus. See tähendab – täiesti hingetu naeratus.

      Tõusin aeglaselt, sikutasin lipsusõlme lõdvemaks ja pobisesin käsi lahutades:

      „Ei tea nüüd… et kas ma pean lavale minema?”

      „Valjemini, palun!” hüüti mulle.

      Köhatasin ja kordasin:

      „Ma ei tea, kuidas soovitakse, et… kas ma tohiksin viimati need mõned sõnad… siitsamast saalist ära ütelda? Kui lubatakse, siis ma ei läheks lavale, sellepärast et… mul pole eriti lauluhäält.”

      Oma arust ei ütelnud ma midagi naljakat. Ma lausa võpatasin, kui saalist naeru kostis. Arvatavasti oli assotsiatsioon Fatme, naisansambli ja klubilava vahel niivõrd värske ja tugev, et ma säherduse lollusega alustasin. Alles mõne piinavalt pika hetke möödudes taipasin, et mind peeti naljahambaks. Tavalises olukorras, s.o. enam-vähem täie mõistuse juures oleksin ma püüdnud tekkinud situatsiooni vist ära kasutada. Kuna olin aga langenud sügava paanika ja hingelise segaduse vähekadestatavasse seisundisse, siis mõjus see naer mulle väga halvasti. Ma kohmetusin nagu koolipoiss. Mul läks kõik meelest.

      Astusin ebakindlalt nagu unes Marina poole, jah, see toimus peaaegu samuti nagu minu perioodilistes hirmuunenägudes: ma lähen tahvli juurde, mul tuleb pöörata sõna „tingrefleksistuma”, olen viienda või kuuenda klassi poiss ja me pole seda sõna veel läbi võtnud, ilus ja külm õpetajanna vaatab mind põlastavalt: kuidas siis nõndaviisi, Neem, ise tahate veel doktorikraadi saada, ma pean teile „kahe” panema, akna all seisab kogukas läikiva pealaega vanamees, vaatab mind irooniliselt ja puhkeb kõuehäälega naerma, see mees on akadeemik Haberman, ma lähen minema, ma olen väike õnnetu tohman, ma lähen läbi tühja koridori, selle seinad on kaetud helepruuniks lakitud urbsete saepuruplaatidega, laes ripuvad päevavalguslambid, on rohekassinine surnud valgus, täielik vaikus, koridor on sirge ja lõputu, äkki sihib mulle silma tumepunane valguskiir, ma tean, et seal kusagil on prožektor, ma ei näe enam midagi – selle peale ma tavaliselt ärkasin. Nüüd jõudsin ma Marina juurde, tema ei kahtlustanud midagi, pistis mulle reipalt mikrofoni pihku, ma tõstsin selle suu juurde, vaatasin enda ette, vaatasin paremale, vaatasin vasakule – ma ei näinud peaaegu midagi. Saal valgus silme ees ühtlaselt laiali, näod sulasid helekollasteks võnkuvateks ovaalideks, piirjooni polnudki. Millal ma ometi endale prillid muretsen?

      Võib tunduda, et see kirjeldus on tugevasti liialdatud ja et ime veel, kuidas ma sealsamas paigas ära ei minestanud. Ütlen ainult niipalju, et see oli tõepoolest ime. Ma talun avalikke ülesastumisi väga halvasti, kuigi mul tuleb neid üsna sageli ette. Isegi kõige tavalisem koosolekurepliik sunnib mind närveerima. Iga kord, ükskõik millise avaliku esinemise eel põen ma rasket rambipalavikku. Aastatega olen õppinud seda teiste eest küllalt osavalt varjama, muud mitte midagi. See hirmuelamus aga, mida tundsin tol juuniõhtul Porkunis, ületas vist küll kõik eelmised.

      Niisiis, ma ei näinud midagi, mul oli peos mikrofon ja mu põlved värisesid. Kuulsin, kuidas mu enese võõras hääl ütles: „Ehk saaks mõne tooli?”

      Kui ma ulatatud toolile istusin ja pintsaku põuetaskust märkmiku välja sikutasin, rahunesin veidi. Seadsin märkmiku põlvedele, kummardusin siis mikrofoni kohale, puhusin sellesse – nii on kombeks – ja söandasin seejärel uuesti ringi vaadata. Uhh – mu silmanägemine oli tagasi tulnud. Noorukid, tüdrukud, nende uudishimulikud näod. Seal sosistas üks tüdruk teisele midagi kõrva. Seal aga haigutas pikkade sorgus juustega moepoiss avalikult. Tähelepanelikuna istus raamatukoi näoga noormees. Vaatasin vasakule: seal istus sinihall grupike, mille keskel kõrgus Oskari kuju. Fatme ei vaadanud minu poolegi. Mul hakkas paha ja piinlik, kohe samas tärkas aga mingi protestivaim. Valisin orientiiriks ühe prillidega poisi, sest prillitatud näod äratavad millegipärast suuremat usaldust. Köhatasin ja tegin teatavaks võrdlemisi usutava tõsiasja:

      „Ma pole siia tulnud selleks, et teie peotuju ära rikkuda. Nii et andke mulle kohe märku, kui teil minust villand on.” Pidasin pausi. „Tahaksin veel teatada, et kui teil on mulle küsimusi, siis vastaksingi kõigepealt nendele. Muidu võib ju juhtuda, et räägin asjadest, mis ei paku teile huvi ja…”

      Saal vaikis. Kogemuste põhjal teadsin, et küsimusi pole.

      Ja äkki oli rambipalavik otsas. Nii oli minuga, muide, alati. Olin äkki täiesti enesekindel, mu hääl läks lahti, ajutiselt ununes isegi Fatme. Avasin märkmiku ja lugesin sealt: „Sissejuhatus.”

      „Nagu teile juba öeldi, võtsin hiljuti osa ühest ümbermaailmareisist. See oli mulle suureks auks, ja pean ütlema, tõsiseks vastutuseks. Kuulusin gruppi, mida juhendas maailmakuulus teadlane professor Aruturjan. Viibisin laeval Jenissei-III ühe aasta, neli kuud, kuus päeva ja kaksteist tundi…”

      Kolme või nelja minuti pärast – rääkisin parajasti millegipärast „mõnest jõleda välimusega süvaveekalast, kelle pärilikkusega pole kõik korras” – hakkasin juba oma jutu sisu tajuma. Senimaani oli olnud üksainus paaniline mure: mitte toppama jääda. Veel natuke aega hiljem – nimetasin siis Nirenbergi, Khoranat ja Holley’t – tajusin, et mu hääl on üsna rahulik ja isegi nagu veenev. Seejärel jõudsin otsapidi teadusliku julguse juurde. „…Tahaksin teile mõningate näidete ja ajalooliste seikade taustal rääkida julgusest uskuda ja eksida, julgusest kahelda isegi aksioomides, ja kui ma nüüd just СКАЧАТЬ