Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Seisin telgi ees ja suitsetasin.

      Aegamööda ja väga vaevaselt hakkasin toibuma, nii palju ma viimaks ikka taipasin, et siia telki ei tohtinud sel ööl enam ükski hing, kõige vähem aga laagriülem siseneda. Siin magas Fatme, keda ma veel pool päeva tagasi ei tundnud, kelle perekonnanimegi ma näiteks veel ei teadnud ja kes ometi oli tunginud mu ellu nagu… nagu snaiperi kuul märklaua südamikku. Otsas oli mu rahulik ja leplik meel, mu platoonilised, karsked, flegmaatilised omaettemõtlemised, omaettevaatlemised, mitu pikka aastat kestnud uimasevõitu hingeline vaikelu. See musta peaga ning kordumatu häälega tüdrukusäde oli sõitnud siia, Rakvere noorte suvepäevadele justkui spetsiaalselt selleks, et… süüdata minus taas see õilis tuluke, mille nimi on… oh, oh, oh! Oh sina Fatme, väike usaldav laulutüdruk, maga nüüd rahulikult kolme ülestikku asetatud teki all, maga ja näe ilusaid värvilisi unenägusid. Siin aga – siin aga seisab üks mees, kes seisab nüüd ja edaspidi hea selle eest, et mitte kõige pisem kihulanegi sind tüütama ei pääseks!

      Suits tehtud, hingasin sügavalt sisse, ning veel korraks hellitavalt telgikatust puudutanud, tegin energilise sammu vasakule. Märga rohtu peitunud salakaval nöör aga jäi mulle jalgu – vähe puudus, et telk oleks kokku langenud. Ajasin end jalule, seest kostis Fatme unist häälitsemist. Ma kiirustasin kikivarvul eemale.

      Läksin umbropsu sinnapoole, kust kostis Sassijaani ja Oskari kõnekõminat ning tüdrukute lauluüminat. Varsti leidsingi suure telgi üles, suure telgi ja ka ühe nööri, mis mind jälle jalult lennutas. Vandudes pugesin suurde telki sisse.

      Kiirustasin neljakäpukil laagriülema juurde.

      „August, tead, mul oleks sulle üks tohutult suur palve,” sosistasin ma talle. „See tütarlaps jäi natukese aja eest magama, mõistad, ja ma ei tahaks, et… Ma kobin varsti ise ka siia.”

      „Ole sa, mees, mureta,” vastas August. „Ma saan kõigest aru. Eks me kõik ole noored olnud. Kui mina veel kolmekümne kahene olin, sa jumpsus!”

      „Kui vana sa siis praegu oled?” pärisin ma viisakalt.

      „Kolmkümmend neli,” vastas August.

      „Siis muidugi,” ütlesin mina.

      Hakkasin tasakesi tagasi väljapääsu poole nihkuma.

      Tüdrukud istusid mesilassülemina koos, pead üksteise õlgadel, näod lahked ja unised. Nad ümisesid vaikset lauluviisi.

      „Kas Fatme jäi magama?” küsis Hella minult sosinal.

      „Jah, magab.”

      „Siis on hästi,” ütles Hella. Viimane pilt, mille ma telgist väljudes kaasa võtsin, oli seljakil magav Kuno Korelli. Ta norskas nurruvalt, ilus rõngashabe telgilae poole püsti.

      Väljas hahetas. Sadu oli peaaegu vaibunud. Siin-seal põõsaste vahel hõljusid tuhmid hallid laigud nagu vaiksed mõttesse vajunud viirastused. Uljalt sukeldusin ma täiesti juhuslikus suunas põõsastesse. Jälle praksusid raokesed mu jalge all, niiskeks tõmbunud ketsid nuutsatasid, kohe leidsin end ühelt teiselt põõsalahvandikult, seal seisis pikkade juustega tüdruk, seisis ja hoidis peos jaaniussi. Mu süda hakkas kloppima. Tüdruk märkas mind, ohkas kergendatult ja tuli mulle vastu.

      „Ma otsisin teid,” ütles ta.

      Kuigi ma olin juba peaaegu kindel, jah, ma teadsin juba, mis nüüd tulemas oli, kuigi see pidanuks mind rõõmustama (ah, mitte „rõõmustama” pole see õige sõna, ja üldse, ja üldse – juba mitu pikka aastat polnud seda juhtunud, ma olin sellest tublisti võõrdunud, pealegi olin ma väga armunud ning säärane kokkusattumus jahmatas mind), manasin näole siiski armastusväärselt taipamatu ilme:

      „Mul on nii kahju. Ennist, seal kultuurimajas, oli tõepoolest väga kiire ja…”

      Põõsastes liikusid hallid laigud, muutsid asukohta ja kuju. Üks lind siutsatas. Tüdruk vaatas oma kokkuasetatud peopesadesse, sealt tuli jaaniussi nõrka ja salapärast valgust.

      „Pikka iga, head tervist ja palju päikest neile, kes julgevad uskuda võimatut, olgu see teinekord kas või muinasjutt,” ütles tüdruk vaikse häälega selgelt ja soravalt. Siis heitis ta pikad tumedad juuksed silmilt ja põskedelt, mu sõõrmeid puudutas meeldiv kerge lõhn. Tüdruk vaatas mulle ootavalt otsa.

      Mu meelekohad surisesid pisut. Mitu pikka aastat polnud ma seda surinat tundnud. Ühtlaselt, rahulikult, eriti tõttamata eemaldusid minust paarikümne meetri kauguselt kostev unine lauluümin, Oskari käre häälitsemine, suvepäevaliste tinnatrall, rahulikult ja valutult lahustus magusärev tuikamine rinnus, mõte Fatmest kaugenes, ja see, et mul jääb „Horisondile” esmaspäevaks artikkel viimata, ja et varsti on puhkus läbi.

      „Ole teretatud,” ütlesin ma siis. „Sind on oodatud.”

      „Minu nimi on Marge,” sõnas tüdruk jaaniussi maha poetades. Vaatasin, kuidas naelapeasuurune valguskuma rohukõrte vahele libises ja siis kadus.

      „Marge? See on ilus nimi.”

      Käratult avanesid põõsad me ees. Ükski niiske leht ei riivanud meid.

      „Niisugune te siis oletegi…” ütles Marge.

      „Missugune?” küsisin muiates.

      „Noh…” ta sattus segadusse. „Kuidas seda üteldagi… nagu täiesti tavaline inimene…”

      „Aga ma olengi täiesti tavaline inimene, Marge. Kas siis sina pole tavaline inimene?”

      „Muidugi – mina küll. Aga teie – teie olete ju…”

      „Kuss!” Ma panin näpu huultele.

      Lähenesime lõkkele, mille ääres lõbutses veel umbes kümme hilist entusiasti. „Elu ilusaim tants on tinna,” laulsid nad ringmängu lüües.

      Veel neli või viis mõtlikku noort inimest seisid lõkke läheduses. Nad vahtisid tulle ja unistasid. Tulekuma paistel tundsin ühe nooruki ära. See oli prillidega poiss, kellele ma klubis oma vestluse hakul pilgu kinnistasin. Usaldusväärne nägu. Nüüd vaatas poiss üksisilmi meie poole. Ta nägi välja nagu kurb kõhn öökullike.

      „See on mu… sõber,” sosistas Marge pilku maha lüües. „Ta võib praegu küll vist igasuguseid asju arvata… Ma olen ju terve õhtu ja öö kadunud olnud, sellepärast et…”

      „On ta hea?”

      „Jaa!” noogutas Marge. Siis ütles ta kahetsevalt: „Aga sõnu ta ei tunne. Need jätavad ta täiesti ükskõikseks. Ma nii tahtsin, et ta tunneks sõnu. See tähendab – tahan vist praegugi. Kas see on kuidagi võimalik?”

      „Noh… ma ei tea. Tavaliselt on see küll võimatu.”

      Marge ei pärinud enam.

      Lõke jäi selja taha, lõke ja telklinnake. Me läksime mööda ühtlast, peaaegu märkamatut kallakut järve poole.

      Äkki Marge peatus ja vaatas tagasi.

      „Ta tuleb meile järele,” sosistas ta ehmunult. „Meister, Priit tuleb meile järele… ah, mis ma ometi tegin, ma vist ei tohi teid veel niimoodi nimetada?”

      „Just,” СКАЧАТЬ