Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja, toetusid graatsiliselt maapinnale, seitse tüdrukut pimestasid juurdeastujaid oma naeratusega. See oli ebatõenäoline, kinolik vaatepilt, justament nagu mõnes värvilises ajaviitefilmis.

      Selja tagant kostis klõpsatusi. Pöörasin pead ja nägin noormeest, kes otsekui kehastas paljude ligirutanute ühiseid emotsioone. Pingeliste lõuapäradega kõhn ja kandiline nooruk sihtis seitsme kaunitari poole pika objektiiviga fotoaparaati nagu suurtükitoru. Ta silm ja objektiivilääts läikisid täpselt ühtemoodi.

      Laagriülem sirutas käed laiali, nagu sooviks ta kõiki neid tüdrukuid ühekorraga emmata, ja tõttas naeru lagistades ning tervitusi hõigates neile vastu. Tüdrukud silusid juukseid, kohendasid riideid, naeratasid ja lasksid end imetleda.

      Siis ilmus bussiuksele lühikest kasvu keskealine mees. Tal olid mustad juuksed, tugev tahtekindel nägu, väga karmid suujooned, murelikult kipras otsaesine ja jõuline kael. Mees nägi välja nagu mõni lavatööliste brigadir. Tegelikult oli ta üks vabariigi kuulsamaid akordioniste.

      „Hoo! Olemegi kohal!” hüüdis ta kähiseva häälega.

      Laagriülem maigutas hääletult suud.

      „Sassijaan!” suutis ta lõpuks ütelda.

      „Mina ise!”

      „Ja mina ka!” kuuldus bussiukselt. Seal seisis peente näojoontega ilus sihvakas mees. Ta kandis hoolitsetud musta rõngashabet, mille järgi tundis teda kogu vabariik. See oli kuulus karikaturist Kuno Korelli.

      Astusin kiiresti tema juurde.

      „Tere, Kuno!”

      „Oo? Ohoo? Neem! Tere, Kaaro! Ah? Oh? Tore! Täitsa tore!”

      Teisest autost loivas välja pikk loppis näoga mees.

      See oli raadiotoimetaja Oskar, keda ma samuti tundsin.

      „Tohoh? Ah? Mis? Ai-ai, õues on ju külm,” naeris Korelli ja kadus tagurpidi bussi tagasi. Läksin talle järele. Buss oli kohvreid, kotte, pampe, muusikainstrumente, kleite, mantleid, jalanõusid täis. Kuno otsis puhkides midagi taga, see oli kampsun, siis tõmbas ta selle üle pea, silus habet ja kurtis: „Mis jama see olgu, igal pool sajab korralikku Eestimaa vihma, ma olen sellega juba täiesti harjunud, ja nüüd äkki – ah, oh – selline kuri tuul! Kas pole jama? Näe, võta! See on Märjamaa laada müts – minu kavandi järgi tehtud. Päris priima, ah?”

      „Kuno, see on vahva müts,” ütlesin liigutatult ja võtsin vastu kiiskavalt punase mütsikese. Sellel oli valge triip piki pealage ja hele nokats.

      „Kuno,” ütlesin ma, „küll on ikka hea, et te tulite. Tead, mina arvasin, et pean ihuüksinda selle kohutavalt suure rahvamassi ees esinema. Kuno, tead ju küll, milline ma olen, ma olen saamatu ja kidakeelne. Ma oleksin läbi kukkunud. Olin tõesti mures. Küll on ikka hea, et te tulite!”

      „Ah, ära aja nüüd nii haledat joru, Kaaro,” naeris Kuno Korelli.

      „Ega ma ei ajagi haledat joru, ma olen lihtsalt kohutavalt rõõmus, usu mind. Ütle, Kuno, ütle – kas need noored tü…”

      „Nemad – nemad on üks vokaalansambel! Tead – „Lõppenud on päevad”! Estraadilaulud, pop-šlaagrid, harmoonia, disharmoonia, eksperiment, aplodisment, kõik, mida aga soovid! Oh, ah! Ja-vohh!” naeris Kuno.

      „Ohoo?” hüüatasin mina. „Järelikult nad laulavad? Muide, midagi sellist ma arvasin kohe. Ja Sassijaan tõmbab akordioni, eks ju? Ja sina muudkui joonistad sõbralikke šarže kõigist, kes seda aga soovivad? Ja ah! – kuidas ma unustasin – eks Oskar olnud ka ju ülikoolipäevil kõva lauluvend! Ma mäletan, kuidas ta ühel peol laulis, kuidas see oligi… „kiss me tonight…”!?”

      Sel hetkel katkestas meid üks väheldast kasvu, õigemini üsna pisike ansamblineiu. Ta hüppas bussi, tal olid mustad juuksed ja tumedad silmad, ta haaras istmelt mingi riietuseseme ja kalpsas kohe välja tagasi.

      Kiskusin ruudulise soni peast, peitsin selle põue ja sobitasin pähe K. Korelli kavandi järgi valmistatud tulipunase laadamütsi.

      4

      Ülejäänud osa pärastlõunast möödus toredasti. Külla tulid Tallinna spordikooli poisid, kes olid siinsamas lähedal laagris. Neid oli paar tosinat tõsist jõnglast D ja C vanuseklassist. Algul demonstreerisid nad sulgpallimängu – sellest ei tulnud tugeva tuule tõttu küll suurt midagi välja. Pärast korraldasid nad suvepäevalistega jalgpallimatsi, mis lõppes sõbraliku viigiga. Võistluse käigus sai Korelli palliga vastu külge, mina vastu kõrva ja ühel lauluneiul, kes meie lähedal seisis, kõrvetas lõkkest väljakaranud sädemeke jakikäisesse augu.

      Pärast jalgpalli läksime õhtusöögile. Suvepäevalised tormasid kärarikaste salkadena metsa vahele, meie, laagri juhtkond ja külalised, läksime mõne aja pärast tõttamata järele. Mul oli hea, isegi pisut ülev meeleolu, ma oleksin tahtnud midagi ilusat ütelda. Kui üks lauljatest äkki minu juurde tuli, mul julgesti käe alt kinni võttis ja ütles, et ta pole terve oma pika elu jooksul veel ühelgi teaduste kandidaadil käevangus olnud, nii naljakas kui see ka pole, ja et kas me ei võiks muuhulgas ka tuttavaks saada, siis ma vist lausa punastasin heameelest.

      „Minu nimi on Fatme,” ütles tütarlaps tõsiselt.

      Ma natuke pelgasin tema poole vaadata, hoidsin aga muudkui jäigalt ja ettevaatlikult oma käsivart, mida puudutasid tütarlapse pisikesed energilised sõrmed.

      Jah, ning eriti erutavalt mõjus mulle tütarlapse hääl. Kui ma aga nüüd prooviksin seda kirjeldada, oleks see naiivne ja tulutu ettevõtmine. Nendin üksnes, et hääle peamine võlu peitus viguris, et see mõjus otsekui veidi-veidi külmasaanult ning korises kuidagi… noh, kummaliselt, kusjuures tegelikult polnud see raasugi külmetunud ega kõrisenud arvatavasti üldse. Algul tundus tämber mulle madalana, kui aga nägin tüdrukut õhtul laval sopranitereas äärmisena seismas, muutusin ma täiesti nõutuks. See oli vastuolulisi mõtteid ja tundeid sisendav hääl. Jah – peab ütlema, et Fatme hääl lõi mu enesetunde silmapilkselt segi.

      Nii-nii-nii. Seda pean ma ka veel lisama, et mulle avaldas suurt muljet ka uue tuttava nimi. Isiklikult minu jaoks oli see esmakordne juhtum kohata põhjamaist tütarlast nimega Fatme.

      „Minu nimi on…” alustasin ma, tütarlaps aga katkestas mind:

      „Ärge mind nii piiratuks ka ikka pidage. Et teie eesnimi on Kaaro, teavad väga paljud peale minugi. Nii et oleme tuttavad?”

      Nende sõnade ja pika üleõlapilgu saatel, mis mu hingamise meeldivalt sügavaks muutsid, tõttas Fatme oma sõbrataride juurde tagasi.

      Ta meeldis mulle.

      „Minu nimi on Kolja, aga te võite hüüda mind lihtsalt Nikolai Ivanovitšiks,” itsitas Korelli mind ribide vahele tonksates. „Ah, Neem? Sa lööd ju mu sümpaatia üle?”

      „Põrgulik segadus küll,” tähendasin sügavamõtteliselt. Kuno kergitas üllatunult vasakut kulmu. Ta ei saanud minust täpselt aru. Ega ma ise ka ei saanud.

      „Korelli, Korelli, passi peale, Fatmest oled sa ilma,” ilkus Oskar.

      „Jah, et mis nüüd meie, palaganirahvas,” lisas Sassijaan omalt poolt.

      Õhtust söödi puldanist varikatuse all pikkade laudade taga. Meie, laagri juhtkond ja külalised, istusime veidi eemal. Meie СКАЧАТЬ