Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes ei uskunud Newtoni kolmandat seadust…”

      Mu vestlus kestis kokku pool tundi. Võib-olla ka rohkem. Ma ei mäleta. Igatahes ei kukkunud ma päriselt läbi. Kui olin ka paarile küsimusele vastanud, tundsin ennast rammetuna ja tühjana. See polnud paha tunne. Olin liigutatud, kui mulle kingiti kimp punaseid tulpe ja suur puulusikas, mille varrele oli põletatud kohanimi „Porkuni”.

      Aga siis, kui ma, lilled süles ja lusikavars kõvasti pihus, oma koha poole tüürisin, tuli mulle kõik meelde, mu süda hakkas kloppima, veri valgus põskedesse, hädiselt naeratades poetasin lilled Fatme põlvedele, pobisesin midagi, võtsin taskust suitsupaki ja trügisin väljapääsu poole…

      Trügisin väljapääsu poole, mudisin sigaretti, et kõik ikka mõistaksid, et lähen suitsu tegema. Tegelikult oli see paaniline põgenemine.

      Trobikond noorukeid tegi mulle viisakalt teed, läksin kiiresti läbi vestibüüli ja astusin tualettruumi, kus lõhnas vängelt odava veini järele. Nurgas vedeleski purunenud kaelaga pudel, peedivärvi loik selle ümber. Süütasin sigareti ja tõmbasin pahinal mitu mahvi. Ma olen kadunud mees, kui ma kohe midagi ette ei võta. Mida, ah? Mida? Läksin huuli puredes kraani juurde, keerasin selle lahti ja jõin pika janu. Siis läksin kitsa avatud akna alla. Tumesinises vihmases suveöös seisis raadiorahva pimedate akendega buss. Räägiks juhile augu pähe, las viib mind kohe praegu Rakverre, ööbin jaamas. Panen koti pea alla ja magan kõval pingil. Või veel õigem: istun rooli taha ja põgenen. Kuradi kurat, põgenen jah! Jumal-jumal, mis nüüd saab? See plika räägib nüüd kõigile, kuidas ma talle abieluettepaneku tegin. Oskar teeb sellest anekdoodi, Korelli joonistab mu „Pikrisse”. Elu seeski ei tõsta ma enam jalga Raadiomajja, vestelgu seal inimesest ja loodusest ja huvitavast geneetikast edaspidi keegi teine! Lõpp on ka meeldivatel hilisõhtustel kohvijoomistel Kunstiklubis, kuhu mõni loominguline koolivend mind mõnikord sisse viis… Istun aga jah rooli taha ja põgenen ära kaugele, just nimelt. Ma olen amatööride kursustel käinud.

      Väljast kostis mootorratta põrinat. Hüplev valgusvihk langes bussiküljele. Mootorratas peatus bussi kõrval. Viskasin suitsu ära ja läksin vestibüüli tagasi.

      Ühes nurgas seisis sõõris trobikond noori. Astusin lähemale. Kuno Korelli istus, piip hambus ja silm kissis, ning joonistas šarži paksust poisist, kes passipildiilmelisena tema ees pingil istus.

      „Aa… Kaaro? Noh?” märkas Kuno mind.

      „Töötame?”

      „Mhmm…” noogutas Kuno. Ta piip oli kustunud. Paar sammu eemal võrdlesid kolm või neli kõhklevat tütarlast valminud šarže originaalidega. Neiud varjasid üksteise eest pettumust.

      Keegi puudutas mind varrukast. Ma ei julgenud ennast liigutada.

      „Kuule, Neem, ära sa siin irdu midagi massidest,” ütles Marina tähendusrikkalt. „Sinule tahetakse küsimusi esitada. Sinu kohus on teadmishimuliste janu leevendada. Selge?” Ja teisel, juba inimlikul toonil: „Neiuke väga palus. Ta ei julgenud üksi tulla. Näed, seal!”

      Ruumi hämaramas osas istus võõras tütarlaps. Marina viis mu tema juurde.

      „Ega kurat polegi nii hirmus, nagu teda joonistatakse, eks ole ju?” ütles Marina naerdes ja läks minema. Tömbi tundega vaatasin talle järele. Miks ta küll niimoodi ütles?

      „Ma palun väga vabandust… väga,” sosistas tütarlaps. Märkasin, et tal olid pikad tumepruunid juuksed. Temast tuli meeldivat tagasihoidlikku lõhna. Need olidki vist juuksed, mis niimoodi lõhnasid. Ja tal oli puhas kohkunud ilme. Ta jätkas: „…aga te rääkisite nii huvitavalt… Ja ma tahaksin teile midagi…”

      Mind puudutati taas varrukast. Ma ei julgenud ennast liigutada.

      „Kas sa arvad, et sind peab tingimata meeleheitlikult taga otsima?” küsis Fatme. Ta kordumatu hääl võnkus küllalt kurjadel toonidel. Ma tõmbusin tahtmatult kössi ega pannud kohe tähelegi, et ta oli „sina” peale üle läinud.

      „Vabandage,” pomisesin ma talle.

      „Tule. Mul on sulle midagi ütelda,” lausus Fatme tulivihaselt.

      „Vabandage,” ütlesin ma võõrale tütarlapsele. „Mind kutsutakse… lava taha. Väike nõupidamine. Läks meelest. Olen süüdi.”

      Fatme võttis mul käe alt kinni ja talutas minema. Korelli joonistas juba uut modelli. Paks poiss seisis eemal ja takseeris oma portreed. Ta oli õnnetu.

      „Mina arvasin, et sa oled ikka mees,” ütles Fatme.

      „Fatme!” hüüdsin ma.

      „Aga sina oled vist natuke tobuke,” lõpetas Fatme leebemalt.

      „Fatme,” ohkasin ma.

      Fatme surus end korraks tugevasti mu külje vastu.

      „Tead, sa rääkisid neile täitsa marudasti,” tähendas ta.

      „Tule mulle naiseks,” ütlesin mina.

      Fatme puudutas põsega mu õlga. „Vaatame, vaatame,” nurrus ta.

      Keegi läks mööda ja silmitses mind tähelepanelikult. Ainult lühikese hetke ma ta nägu nägingi, aga mul polnud peaaegu mingit kahtlust: see oli…

      „Kas sa tundsid seda meest, Fatme?” küsisin tõtakalt.

      „Millist meest?”

      „Seda, kes meile otsa vaatas?”

      „Aa…? Sihuke mustas nahkjopis? Miks ma peaksin iga võõrast külameest tundma, naljakas inimene?”

      „Nahkjopp, ütled sa…?”

      Samal hetkel käivitus õues mootorratas. Oleksin tahtnud välja joosta ja ümmarguse näoga tüübil kraest kinni haarata.

      „Mis sul on?”

      „Ei midagi…”

      „Sa oled väsinud, ma saan aru küll. Tead, lähme tantsima. Sassijaan paneb polkad ja valtserid üürgama, need tulevad sul kenasti välja.”

      Saalist kostiski akordionihelisid. Me läksime tantsima. Varsti olin ma salapärase mootorratturi unustanud.

      7

      Tubli kolmveerand tundi pärast südaööd koguneti bussi. Tulid Ene, Viktoria ja Hella, tulid Aimed ja Reet. Nurga tagant ilmusid välja Oskar ja Kuno, ronisid sisse ja täitsid külma, niiskete akende, metallkülgede ja – käepidemete järele lõhnava bussi sooja sisutu loba ning diskreetse konjakiaroomiga.

      Tuli Sassijaan akordioniga, vaatas murelikult sisse, tõstis pilli ettevaatlikult eesistmele, ronis ise järele ja sosistas midagi Korellile.

      „Loomulikult,” ütles Kuno. Õige pea levis ka Sassijaani poolt delikaatset mõrkjat lõhna.

      „Kas Kaaro on tulnud?” küsis Sassijaan Korellilt vaikselt. Piibusüütamisega tegelev Kuno seletas talle midagi kokkusurutud hammaste vahelt, Sassijaan mühatas.

      Tulid Marina, laagriülem, instruktorineiud ja paar energilist noormeest rajoonikomiteest.

      „Noh, kas liigume?” küsis Sassijaan. „Tüdrukud, kas kõik on СКАЧАТЬ