Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

      See romanss tegi meid pisut metsikuks.

      „O when the saints go marching,” pruuskas Oskar. Kastid lükati eemale ja laagriülem, vaikne muhe inimene, kargas vuhinal püsti ja hakkas keha väänates tantsima. Fatme vaatas teda, ta sõõrmed hakkasid värelema, ta kiunatas heast meelest, sööstis siis samuti püsti: o when the saints! kraaksusime, kähisesime, huilgasime me käsi kokku pekstes; Fatme väänles, viskus ette ja taha, ta keha oli otsekui kontideta; vaatasin teda, mu oimud huugasid ja lõid juubeldavalt pilli, ma laulsin: I want to be… Veri tormas mööda mu keha, punased ja valged libled kihutasid võidu nagu mootorrattad Pirita ringrajal, mu lihased surisesid, silme ette kirgastus mingi pilt, oli nagu džungel, öised lõkked, higist läikivad mustjad kehad, see kõik oleks nagu minu endaga kunagi juba olnud – oo pühakud, nüüd marssigem! Lärm tõusis kõrvulukustavaks, mingi kulminatsioon pidi nüüd tulema, tundus, et kohe rebenevad puruks suure telgi presentküljed, need ei pea rahulike eestlaste rahulikule lõbutsemisele enam vastu, närvid olid piitsvel, silmad kiiskasid, jah, kohe pidi tulema mingi lahendus, tuligi, see tuli Fatme poolt: ta kriiskas äkki pikalt, valjult, uhkelt, meeletult! Naerdes ja hingeldades, puhkides ja luksatades vajusime oma kohtadele. Oma käitumisest üllatatud laagriülem, keskkooli direktor ja ametiühingu liige, muutus väga häbelikuks.

      Fatme vajus hingeldades mu kõrvale lamama. Ta vaatas üksisilmi minu poole.

      „Näe, lukk läks katki,” ütles ta mõne aja pärast ja nihutas end ühele puusale. Sinakashallide džiinide küljelõhikust paistis heleroosa pesu.

      „Homme katsume ära parandada,” pomisesin ma silmi mujale pöörates.

      „Ah, jäta,” sosistas Fatme kurjalt, haaras mu käest kinni, ma kukkusin ta peale nagu puunott, kitsad tulised huuled liibusid minu omade vastu, väikesed teravad hambad näksisid mind, orav, mõtlesin ma millegipärast.

      „Ärge te arvake, ega ma ei maganudki, ma olen üleni ärkvel, ma olen valvas, ma näen kõike,” pobises Korelli kinnisilmi, kui ma uimasena, oimetuna ja õnnelikuna ennast istuma ajasin. Fatme jäi lamama.

      Tüdrukud tegid, nagu poleks midagi olnud. Sassijaan vestles Marinaga. Laagriülem sõi isukalt võileiba. Oskar vahtis tühja kruusi enda ees.

      „Tead, ma olen vist purjus,” ütles Fatme silmi avamata. „Peaksin vist magama. Vii mind magama.”

      Me ronisime palavast ning täissuitsetatud telgist välja. Keegi ei pööranud meile erilist tähelepanu. Fatme läks ees. Telgiukse kõrval istuv Hella küsis tasa: „Kas te viite Fatme magama?” – „Jah,” sosistasin mina. – „Siis on hästi,” ütles Hella.

      Väljas oli veel üsna pime. Kell võis olla umbes pool kolm. Fatme ulatas oma kingad mu kätte.

      „Need saavad märjaks,” ütles ta. Läksin ees ja tõrjusin oksi, et need Fatme nägu ei riivaks. Mõningase otsimise järel leidsin laagriülema telgi üles. Telgi ees põimus Fatme kogu kehaga minu vastu. Me suudlesime.

      „Ma olen nii rumal ja pealegi nii kirglik,” sosistas ta kaeblikult. Oh, Fatme!

      Pugesime väikesesse telki. Siin oli jahe ja puhas õhk, kuna telgiava oli kogu aeg poolirvakil olnud. Fatme heitis minu asemele.

      „Puhh, nii palav on! Võta mind riidest lahti, palun.”

      „On sul tõesti palav?” sosistasin ma.

      „Muidugi on. Ma lämbun kohe ära. Võta mind kiiresti riidest lahti.”

      Kohmetute sõrmedega kiskusin tal kampsuni üle pea. Siis asusin kitsaid veerandtoobiseid ära võtma. Kuigi tõmbelukk oli katki läinud, edenes asi aeglaselt. Ka minul oli nüüd väga palav.

      „Kuule-kuule, ega siis mõlemaid,” riidles Fatme ja kergitas laisalt jalgu. Panin ta riided hoolikalt kokku ja asetasin need oma reisikoti peale.

      „Pluus kah, paluks teid!” ütles Fatme.

      Võtsin tal ka pluusi seljast.

      „Noh?” ütles Fatme seejärel ja keeras mu kuumava pea kahe kõhna käega enda poole. Minut või kaks lebasin ta poolpaljal rinnal, nina vastu tema kaela surutud. Ta külg ja puus kõrvetasid mind, see oli sitke, siugjas, tõepoolest otsekui kontideta keha. Ma ei julgenud ennast hästi liigutada, kartes Fatmele oma lukkude ja pannaldega haiget teha. Siis ohkas Fatme, lükkas mu tasakesi eemale, esimest korda julgesin tema suunas piiluda. Telgis oli pime, hädavaevu eraldasin ta nägu. Kummimadratsi kähisedes tõmbas Fatme jalad konksu. Võtsin julguse kokku ja libistasin käe üle ta kaela, jättes selle siis lebama väikesele kõvale rinnale. Nimetissõrme küüs takerdus rinnahoidja siidja kiu taha, Fatme tõstis mu käe eemale ja haigutas pikalt ning häälekalt nagu laps.

      „Aaah, mis see küll on, ma olen nii väsinud,” ütles ta ja puges kolme ülestikku СКАЧАТЬ