Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Neid kõiki võib pidada traditsioonilises mõttes käsitöölisteks ja väga paljud neist suudavad iidsel kombel julgestusköite abil katedraali kuplil turnida, kui seal peaks olema vaja midagi kõpitseda. Kõrvaltvaataja võiks neid selle võrratu arhitektuuripärli hooldusmeesteks pidada, aga ise nad nii ei arva. Nad teavad, et Püha Peetri kirik ei ole lihtsalt arhitektuurimälestis, see on elav olend, mis vajab pidevat hoolitsust ja mille ilu ning hiilguse säilimine sõltub ainuüksi nendest. Nemad parandavad krohvikihti seintel, vahetavad elektrijuhtmeid, parandavad veetorusid ega lase messingil ja pronksil tuhmuda. Elektrikuametit õppinud Fiorucci vastutas kirikukellade eest, aga suurem osa päevadest kulus parandustöödele, millel ei paistnud iialgi lõppu tulevat. Töö katedraalis meenutas vananeva sugulase eest hoolitsemist, et viimane võimalikult kaua hea tervise juures püsiks.

      Fabbrica on üks vanimaid asutusi Vatikanis ning uhke oma iseseisvuse ja sõltumatuse üle Rooma kuuriast. Mõne Vatikani kõrgema kirikuametniku arvates on fabbrica isegi liiga iseseisev. Vatikani rahaasju korraldavad ametnikud on juba pikka aega tahtnud Püha Peetri basiilika kupli üles tõsta ja põhjalikult uurida, mis selle all õieti peitub. Basiilika organisatsioon jaguneb kaheks osakonnaks: administratsioon vastutab fabbrica ja Püha Peetri kabel jumalateenistuste eest. Kabeli personal koosneb umbes neljakümnest toomkapiitli liikmest – preestritest, kes pakuvad hingeabi, kuulavad pihtimusi, viivad läbi jumalateenistusi ja osalevad paavstlikel liturgiatel. Kabel on kogunud endale märkimisväärse varanduse ja aastaid on ringelnud kuulujutud erinevatest hämaratest tehingutest. Kabeli mainele ei tulnud kasuks ka see, kui ühte kabeli endist ametnikku süüdistati 2001. aastal selles, et ta püüdis New Yorgi kunstimuuseumile maha parseldada maale, mille autor oli tema sõnul Michelangelo. Teoste autor oli siiski keegi teine ja pettus tuli ilmsiks.

      Ka fabbrica’l oli probleeme. Täielikult isemajandavana sõltus fabbrica juba sajandeid lahketest annetajatest. Hiljuti oli fabbrica kaotanud hiigelsumma, mõne allika andmeil lausa miljoneid dollareid. Nad tegid tohutu investeeringu vahetult enne dollarikursi kukkumist 2003. aastal. Paavst Johannes Paulus oli aastaid kuulnud nurinaid põhjaliku finantskontrolli puudumise üle. Ehkki paavst kontrollis paljude Vatikani ametkondade eelarveid ja juhtkondi, ei puutunud ta kordagi katedraali autonoomsusesse. Vatikanis on poliitilised sidemed alati kaalukamad kui majanduslikud argumendid ja katedraali juhtkond teadis, kuidas end kaitsta. Vastalised sunniti taganema, vastuseis murti ja fabbrica ning kabel jäid ellu. Üks monsenjöör ütles kunagi, et nad ei kaitse mitte ainult oma liivakasti, vaid sadade aastate vanuseid traditsioone.

      Keerukad finantsküsimused käisid Fioruccil üle mõistuse. Kuni ta iga kuu palga kätte sai ja iga päev fabbrica kohvikus kõhu sooja toitu täis sai süüa, oli ta rahul ja õnnelik. Kuid nagu kõik kirikuteenrid, oli ka tema olnud katedraali administratsiooni ja teiste Vatikani ametiasutuste vahel aset leidnud tülide tunnistajaks. Kõige tulisemaks muutusid vaidlused ajal, mil Johannes Pauluse kirst katedraalis oli. Äkki leidis igaüks, et Püha Peetri kirik kuulub just talle: alatasa marssis mõni raccomandati ehk väljavalitute seltskond kiriku tagaukse kaudu sisse ja Rooma kuuria juhatuse liikmed viisid nad järjekorrast hoolimata otse kirstu juurde. Seni oli selliste asjade üle otsustanud katedraali juhatus ja päris mitmel korral olid eelisjärjekorda nõudnud tähtsad ninad ka eitava vastuse saanud. Enamasti tekitas see piinlikkust, eriti VIP-idele. Sellistel hetkedel tõusis fabbrica personali ja Šveitsi kaardiväelaste vahel sageli pinnale iidne vimm või mingi vana vihavaen. Katedraali juhtkonna silmis oli Šveitsi kaardivägi hakanud arvama, et nende jurisdiktsioon hõlmab Vatikanis igat ruutsentimeetrit ja ka neid tuli vahel paika panna.

      Fiorucci peatus ukse juures. Kivist uksesillusele olid graveeritud sõnad Lumaca della Campana. Giuseppe otsis oma põhjatutest taskutest õige võtme, pistis pronksist lukuauku ja pööras kaks korda. Ta kummardus ja puges läbi ukseava. Seejärel sulges enda järel ukse ja hakkas mööda kitsast treppi kellatorni ronima. Trepp oli lumaca- ehk teokarbikujuline ja väga järsk. Giuseppe ei kiirustanud. Kellatornist kostus ühe kella helin, kaikudes mööda spiraalikujulise trepikäigu seinu allapoole. Veerand kümme. Kardinalid lõpetavad kohe hommikupalvuse ja seejärel algab hääletamine. Tal oli aega küll. Giuseppe jõudis platvormini ja sisenes lumaca’sse, liikudes nüüd mööda laiemat puust treppi. Kellatorni viiv tee oli nagu takistusrada. Altpoolt vaadatuna võis arvata, et tornis on üks või kaks kella. Tegelikult oli neid kokku kuus, millest igaüks täitis kindlat ülesannet, mida tänapäeval teadis kahjuks vaid mõni üksik inimene. Kõige vanem kell oli rota, mis pärines 14. sajandi keskpaigast. Algselt löödi seda kella Vatikani kõrgeima kirikukohtu kokku kutsumiseks. Neil päevil ei valmistanud rota kellatooni eristamine teistest kirikukelladest ühelegi kohtunikule raskusi. See oli haruldane nähtus: enne telefoni ja elektroonika leiutamist ja kui Rooma linna liiklus veel kõrvulukustavat müra ei tekitanud, toimus linna kommunikatsioon just kirikukellade abil. Teine kell, mida nimetati predica’ks, teatas täistunde ja kutsus rahvast palvetama. Pühapäevadel ja pidustuste ajal, paastupäevadel ja paavstlikel tähtpäevadel kostus kellatornist keerukas ja harmooniline kellamäng. See oli Rooma tseremoniaalne morsekeel. Tänapäeval, mil linna on vallutanud moodsa elu kakofoonilised ja kõrvulukustavad helid, ei kosta kaunis kellamäng Püha Peetri väljakust kuigi palju kaugemale.

      Fiorucci ronis kellatorni tippu, kus seisis oma tuhmunud majesteetlikkuses pronksist campanone. Kellale hoolikalt nikerdatud madalreljeef kujutas pühakute auks korraldatud rongkäiku. Püha Peetrus ja püha Paulus, kes on Rooma linna patroonid, on reljeefil näoga Püha Peetri väljaku suunas. Nende peade kohal on raidkirju, keerubeid ja veidraid sümboleid, naeratavaid nägusid, paavstide vappe ning Püha Peetri kiriku võtmeid kujutav friis. Kogu teost kroonivad peenelt viimistletud paljad poisikesed, kes hoiavad kinni delfiinisarnastest mereelukatest. 2,4-meetrise diameetriga ja peaaegu 8-meetrise ümbermõõduga kell on rippunud siin 1786. aastast saadik ja on suuruselt üheksandal kohal maailmas. Kell valmistati paavst Pius VI korraldusel, kui eelmine campanone vaid 33 teenistusaasta järel kellalöömise ajal lõhki läks. Campanone’l on kirev ajalugu, nagu ka paljudel muudel asjadel Vatikanis. Paavst usaldas keeruka kella kujundamise ja valamistöö tuntud Rooma hõbesepale Luigi Valadierile, kes oli maailma eri paigus loonud mitmeid kirikudekoratsioone ja altarikaunistusi. Mõne aja pärast aga selgus, et Valadier ei olnud tegelikult kellameister. Kella toon sõltub paljudest pisiasjadest, muuhulgas pronksi koostisest ja kvaliteedist ning viimistlusest. Lisaks teadmistele nõuab kella valamine ka aastatepikkust kogemust. Roomas hakkasid liikuma jutud, et Valadier ei ole oma ülesannete kõrgusel. Räägiti, et tal on tööga palju probleeme, kella disain on ebaõnnestunud, kell ei hakka õige tooniga helisema ja tõenäoliselt tekivad sellesse kohe praod. Luigi Valadier lahkus 1785. aasta 1. septembril oma töökojast, jalutas sadamasse ja uputas end Tiberi jõkke. Sadamatöölised üritasid teda päästa, kuid tulutult – kui nad ta kaldale tõmbasid, oli Valadier juba surnud. Valadieri enesetapp vapustas kogu Roomat, aga sellegipoolest korraldati talle väärikad matused ja ta maeti San Luigi dei Francesi kirikusse, mis asub Rooma Panteonist kiviviske kaugusel. Kümme kuud pärast matuseid riputati tema kell kirikutorni ja kõik leidsid, et see on suurepärane.

      Kellatornist alla Püha Peetri väljakule küll ei näinud, aga Fiorucci teadis, et see on inimestest tulvil. Roomlased ise tormasid kohale viimasel minutil või siis, kui sõnad fumata bianca kulutulena üle linna levisid. Turistid rõõmustasid kõige üle, isegi selle üle, kui mõni punases rüüs monsenjöör üle väljaku jalutas. „Vaadake, seal läheb üks kardinalidest!” hõikasid nad. Eelmisel õhtul olid kostunud vaimustushüüded, kui kirikukell kaheksandat täistundi lõi. Nad arvasid, et paavst on valitud. See oli muidugi naeruväärne – aeglase täistunde lööva tocco ja vabalt helisevate a distesa-kellade helinad olid täiesti erinevad. Aga kust nemad seda teadma oleksid pidanud? Nad ei osanud ju kirikukellade keelt.

      Fiorucci kuulis nõrka klõpsatust ja tõstis käed instinktiivselt kõrvadele ning astus suurest kellast eemale. Kell sai kümme ja predica sees olev väike haamer hakkas kõminal vastu kella seina täistundi lööma. Kunagi tehti seda käsitsi, aga nüüd asendas kellalööjat automaatika.

      Fiorucci СКАЧАТЬ