Kagu-Aasia. Karin Dean

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nõrgestada selle ülemaailmset rakendatavust. Ent just nimelt ülemaailmselt seda raamatut jätkuvalt loetakse, mida tõendab raamatu tõlge 29 keelde. Peatüki Census, Map, Museum andmestik pärineb aga täielikult Kagu-Aasiast. Andersoni enda tunnistuse kohaselt inspireeris teda selle peatüki kirjutamisel suures osas tollal noore Tai ajaloolase Thongchai Winichakuli doktoritöö – millest kujunes hiljem raamat Siam Mapped –, mis ergutas teda mõtlema ruumi rollist ja kaardistamise panusest rahvuslikku kujutlusvõimesse.6

      Et ajalugu on riigiinstitutsiooni käsutuses olev vahend, et luua rahva ühtsust ja sidusust, sageli ka õigustada riigi olemasolu (või vähemalt vallutusi ja sõdu), tähtsustatakse Kagu-Aasia riikides just ajalugu väga. Siiani on see tähendanud, et pakutakse riigi huve (ja julgeolekut) teenivaid ajaloojutustusi, keelustades kas varjatult või avalikult teised variandid. Alles käesoleval sajandil on hakanud ilmuma üksikud alternatiivsed ajalood. Parim näide on sügavalt theravaada-budistlikuks kuningriigiks kuulutatud Tais levima hakanud avalikud arvamusavaldused, et vaja on muuta ajalugu kaasavamaks, kirjutades sinna sisse malai muslimid ja tunnistades nende soovi mitte elada 1000 km kaugusest Bangkokist määratud provintsikuberneri taktikepi all. Ent veel ei ole jõutud nii kaugele, et Tai riiklikule ajaloole tõsise väljakutse heitnud Thongchai Winichakuli raamat Siam Mapped (1994) võetaks kohustuslikuks lektüüriks Tai mainekaimas Chulalongkorni Ülikoolis. Siiski on Thongchai jälgedes Kagu-Aasia ametlikke ajalugusid kaudselt kritiseerima hakatud mitmetes teisteski hiljutistes raamatutes, mille pealkirjad räägivad enda eest: Seditious Histories: Contesting Thai and Southeast Asia Pasts (Reynolds, 2006), Recalling Local Pasts: Autonomous History in Southeast Asia (Sunait & Baker, 2002), Việt Nam: Borderless Histories (Tran & Reid, 2006).7 Uus ja laineid löönud on The Art of not Being Governed: An Anarchist History of Upland Southeast Asia (Scott, 2009), mille põhiteeside arutamiseks korraldati 2010. aastal Põhja-Tai linnas Chiang Mais suur rahvusvaheline konverents.8 Autor James Scott nimelt väidab, et kõik erinevad rahvusrühmad, kes asustavad Kagu-Aasia ulatuslikku mäemassiivi alates tänasest Põhja-Vietnamist kuni Põhja-Myanmarini välja ja kaasates ka Edela-Hiina, on ajaloo jooksul tahtlikult ja edukalt vältinud erinevate tasandikualade võimukeskuste ja hilisemate riikide võimu alla sattumist. Ent ka neis mägedes, kuigi vaid alates 20. sajandi lõpust, on riigid lõplikult peale tungimas inimeste igapäevaellu, ning nende rahvaste seni kestnud suhteline iseseisvus kadumas. Taolist mägist piirkonda, mis tänaseks asub kümne orus asuva võimukeskusega rahvusriigi äärealadel – kaasates Vietnami, Laose, Kambodža, Tai ja Myanmari põhjaosad, Hiina lõuna- ja edelaosa, Põhja-Bangladeshi, Kirde-India, Bhutani ja Nepali, nimetas hollandlasest ajaloolane Willem van Schendel oma 2002. aasta artiklis Zomiaks.9

      Ent kuidas aitavad need igapäevaelust suuremad teemad mõista riigis toimuvat? Väga lihtsalt, siiski. Näiteks Myanmaris pole ükski valitsus siiani suutnud kontrollida kogu riigi territooriumi, eriti selle mägiseid piirialasid, kus vastavad rahvusrühmitused relvade abil endiselt oma kodumaad kontrollivad. Tai Kuningriigi, mida on tihti kasutatud näitena tugeva identiteedi ja jõudsalt areneva demokraatiaga rahvast, probleemiks on sealse riigimehe Surin Pitsuwani sõnul lõpetamata riigiloome, sest kolmes lõunapoolseimas provintsis jätkub muslimi separatistlik liikumine. Ühtse ühiskonna loomine ja selleks vajalik kujutlusvõime on eriti aktuaalsed teemad tänapäeva Laoses, Myanmaris, Filipiinidel, Indoneesias ja Ida-Timoris, kus relvastatud konfliktid, vaidlustatud nõuded või riigikeele valdamisega seotud teemad dikteerivad poliitilist kultuuri ja mõjutavad otseselt inimeste igapäevast elu ja ambitsioone.

      Seega see, kuidas toimetab oma igapäevaseid tegevusi selles kirevas keskkonnas täna „tavaline” kagu-aasialane, sõltub üsna palju riikide poliitilisest kultuurist ja lähiminevikust, mis omakorda erineb riigiti tohutult. Ehedaima näite tarbijaühiskonnast pakub Singapur, kus on peaaegu kadunud inimeste poliitiline aktiivsus. Malaisias ja Myanmaris seevastu toimub valitsuse pilkamine igapäevase osana paljude elus, seda erinevatel põhjustel ja viisidel. Modernsus on aga jõudnud igale poole – eriti aga Euroopale ja Ameerikale silmi ette tegevatesse ostukeskustesse või liiklussõlmedesse Singapuris, Kuala Lumpuris, Jakartas ja Bangkokis. Kolossaalsetes, vähemalt kümnekorruselistes ostu- ja meelelahutusmaailmades koos kobarkinode ja tohutu suurte söögisaalidega veedaks suur osa kagu-aasialasi võimaluse korral kogu oma vaba aja. Uhkeima näite pakub jällegi Singapur, kus ühele tervele tänavaplokile on klaaskuppel üle ehitatud ning tekkinud siseruumis tööle pandud kliimaseade, et võimaldada inimestel tänavakohvikutes ja purskkaevude ääres istuda, „tänavaelu” nautida meeldivamas temperatuuris, kui seda on väljas aastaringselt valitsev +35 °C. Ent ka Myanmari noortele ei meeldi enam istuda madalate lauakestega traditsioonilistes teeäärsetes teemajades, vaid pigem juua jääteed kliimaseadmega trendikas Yangoni teebaaris kümme korda kallima hinna eest. Kagu-aasialased eelistavad kõigega kaubitsevatele turuplatsidele täna jahedaid ja puhtaid ostukeskusi ning toidu ostmisel supermarketeid, kuhu ka väiksemates linnades on kogu kaup ümber kolimas. Samuti eelistavad kagu-aasialased, kelle majanduslik olukord seda vähegi lubab, sõita liiklusummikus tänavatel kliimaseadmega autos või taksos, kuigi valdavaks transpordivahendiks piirkonnas on siiski mootorratas.

      Kogu arutlus lääne kapitalistliku turumajanduse ja kultuuri – või siis niinimetatud globaalkultuuri – pealetungimisest Kagu-Aasias (või mujal) oletab, et vastakuti seisavad loomu poolest paigalseisev kohalik kultuur ja modernne, läänellik või globaalne kultuur. Ent kuidas saab kultuuri hoida paigal, kui taid võtavad neile meeldima hakanud pitsa või pasta ja lisavad sellele oma maitsemeele järgi tšillipipart, sidrunheina, laimimahla ja suhkrut? Niinimetatud konflikt traditsiooni ja kaasajastamise vahel ei ole elu ja surma küsimus, vaid kannustatud inimeste võimest ja soovist muutuda ja edasi liikuda. Ka siin pakub Kagu-Aasia palju põnevaid kombinatsioone – olgu need bambusest mägihüttidele seatud satelliiditaldrikud Tai mägikülades, Tai ja Laose viietärnihotellide ette paigutatud tillukesed pühamu moodi majakesed vaimudele, et nood elaksid oma majas ega tülitaks luksushotelli külastajaid, või rikkust toova naerva Buddha kuju suure kõhu patsutamist järjekorras ootavad singapurlased linnriigi äritänaval.

      Käesolevast raamatust

      Käesoleva raamatu eesmärgiks ei ole vaidlustada levinud kuvandite ja meedia pakutavate kaadrite tõelevastavust. Veelgi vähem soovib see raamat pakkuda omapoolset lugu, lisaks ühte paljudest tõdedest Kagu-Aasia kohta. Pigem on eesmärgiks panna need üldised ja konkreetsed, nii ajatud kui ka hetkelised väljavõtted ajas ja ruumis, ajaloolisse konteksti ning näidata, kuidas ja miks need on selliseks kujunenud. Millised on nende piltide vahelised seosed ajas ja ruumis? Millised on olnud erinevad vastastikused toimed, mille koosmõjul kohalikes kontekstides, ent üleilmsete arengute osana, need pildid on kujunenud? Miks edendatakse just neid pilte? Ning eelkõige, kuidas on juhtunud, et kõige esmasemateks viideteks, millest tänapäeval tavakohaselt teadmisi omandades lähtutakse, on saanud sellised nimed nagu Vietnam, Laos, Kambodža, Filipiinid, Tai, Myanmar, Malaisia, Singapur, Brunei, Indoneesia ja Ida-Timor, seda vaatamata tohutule kultuurilisele kirevusele ning varasematele väga erinevate nimetustega võimukeskustele ja kogukondadele?

      Raamatus ei ole seatud eesmärgiks pakkuda etteantud mahu raames võimalikult ammendavat teavet ega ka riikide kronoloogilist kujunemislugu alates eelajaloolistest aegadest tänapäevani välja. Pigem on esitatud valik ajaloolistest arengutest, mis aitaks seletada, miks mingid nähtused ja protsessid kujunesid selliseks, nagu need täna meile paistavad. Palju lahatakse erinevaid ajaloo esitamise versioone, teadmisega, et need on kirja pandud tagantjärele, tagasivaates, võidupositsioonilt – selle rahva haritud eliidi poolt, kelle etniline identiteet esineb tänase riigi nimes. Kuigi raamat uurib eelkõige riiklikke seisukohti ja poliitikaid ning nende rolli Kagu-Aasia ühiskondade tänases näos, tuuakse siin välja ka alternatiivseid võimalusi ja arenguteid, rõhutades paljude arengute juhuslikkust. Mõeldes kaasa ajaloolase Clive Christie (1996) sõnastatud „kaotajate ajaloos”, mis viitab nendele rahvastele, kelle nimelist riiki mingite arengute tagajärjel ei kujunenud, on raamatu eesmärgiks ka näidata, kuidas pakutavate СКАЧАТЬ