Kagu-Aasia. Karin Dean

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui nimetust Kagu-Aasia vabalt edasi kasutada, vaatame põgusalt, mis on selle kontseptsiooni taga. Mitmed ühiskonnateadlased on tõstatanud küsimuse, kas Kagu-Aasia on omaette piirkond või lihtsalt Aasia kaguosa – ehk ala, mis asub lõuna pool ähvardavalt suurena tunduvat Hiinat ning Indiast idas. Mõiste „Kagu-Aasia” on tõepoolest vaid poolteist sajandit vana ja „Kagu-Aasia uuringud” kõigest 50-aastase taustaga. Enne Teist maailmasõda – mil president Roosevelt ja peaminister Churchill võtsid kasutusele termini Southeast Asia Command, et märgistada liitlasvägedele olulist sõjatsooni – kasutasid Kagu-Aasiat kui mugavat määratlust peamiselt Euroopa geograafid ja antropoloogid, et viidata paikade, nähtuste ja objektide asukohale geograafilises ruumis.

      Kagu-Aasia geograafiline asend tänaste India ja Hiina aladel asunud kultuuriruumide vahel on tõepoolest oluliselt mõjutanud piirkonna kujunemist ja iseloomu. Just asendi tõttu liikusid sealt läbi rahvad, kaubad, uudsed teadmised ja oskused, millest parimad ja sobilikumad omandati ja kohandati nii, et neist said kohalike rahvaste traditsioonid. Alates meie ajaarvamisest hakkas seal levima budism. Ašoka misjonärid ning India kultuurist mõjustatud monid2 levitasid budismi ideid mandriosas kuni Lõuna-Vietnamini, saarestikel tegutsesid India mungad ja misjonärid. Vietnamisse jõudis budism aga Hiinast. Hinduismi-budismieelsetest kohalikest uskumustest ja tavadest teatakse tänapäeval vähe. Ent Kagu-Aasia polnud võimsate India ja Hiina tsivilisatsioonide satelliidiks, rõhutab Encyclopædia Britannica, kutsudes Kagu-Aasias tekkinud kultuure vaatlema laiema austroaasia tsivilisatsiooni raamistikus. Nii võib hinduismi ja budismi Kagu-Aasiasse levikut vaadelda kui kohalike kultuuride poolt religioossete sümbolite omaksvõttu, mis eeldas elementaarseid sarnasusi nendele eelnenud uskumustes ja traditsioonides, rõhutatakse entsüklopeedias. Seega on mõnevõrra liialt rõhutatud ka arutlus selle üle, et kuidas ikkagi said hinduism ja budism rahulikult koos eksisteerida, nagu tõendavad näiteks nii ajas ja ruumis lähestikku asuvad 7.–9. sajandist pärit hinduistlikud ja budistlikud monumendid tänase Indoneesia territooriumil. Ent ka piire religioonide ja nende levikualade vahel otsivad ja tähtsustavad eelkõige hilisemad uurijad, mitte tolleaegsed kohalikud inimesed.

      Budism hakkas alates 11. sajandist saarestikulises Kagu-Aasias nõrgenema, mõnes paigas assimileerudes hinduismiga ning moodustades uudse hinduismi-budismi koosluse, nagu see jätkuvalt eksisteerib tänases Balis. Mereteede ja – kaubandusega 7.–8. sajandist levima hakanud islam, pärit Araabia poolsaarelt, oli 13. sajandiks Kagu-Aasia saarestikulises osas hinduismi-budismi enam-vähem välja tõrjunud, ent seda mitte sõjaga, vaid valitsejatepoolse algatusega islami vastuvõtmisel ja usuõpetajate tegevusega rohujuure tasandil. Ent iidne gigantne budistlikku mandalat kujutav Boroboduri stuupa Jaava saarel tänapäeval 2,5 miljoni külastajaga aastas on enim väisatud turismiatraktsioon rahvaarvult maailma suurimas islamiriigis, Indoneesias, kus külastajatest 80 protsenti moodustavad Indoneesia siseturistid, valdavalt muslimid.

      Theravaada budismi levikuala koondub täna Kagu-Aasia mandriossa (lisaks Sri Lankale, kust see budismi üks vanimaid ja konservatiivsemaid koolkondi on pärit), ent kindlasti ei ole see kogu mandrilise Kagu-Aasia kultuuriliseks määratlejaks. Kaks suuremat, valdavalt theravaada-budistlikku riiki, Tai ja Myanmar, on loobunud esialgsest ideest tõsta budism riigireligiooni tasemele – Birmas viis see kristlaste relvastatud vastupanuni 1960. aastate alguses, Tais üritavad lõunaprovintside muslimid täna jõudu kasutades riiklikke ajaloo- ja kultuurimääratlusi mitmekesisusele avatumaks muuta.

      Kagu-Aasia ei paku seega ühtegi konkreetset kogu piirkonda esindavat kultuurilist monumenti. Võimsast ajaloost tunnistust andvatest arhitektuurimälestistest kerkivad esile mitmed – nii hinduistlike mõjutustega Ângkôr Wat Kambodžas, valdavalt Indiast innustust saanud Bagan Myanmaris, mahajaana-budistlik Borobodur Indoneesias ja teised muistsete templite ja linnade varemed. Paljude Kagu-Aasia väikelinnade kvartalites võivad täna lähestikku asuda theravaada-budistlik tempel, hiinlaste pühamu, mošee, kristlik kirik kui ka hindu pühakoda. Mitmekesisust pakub ka loodus – Kagu-Aasias on mäed, orud, pikad mererannikud, sajad tuhanded saared ning ulatuslikud tasandikud suurte jõgedega.

      Lühidalt, Kagu-Aasiat kui terviklikku kultuuripiirkonda ei saa määratleda ainsagi religiooni, domineeriva keele, võimukorralduse ega sarnaste ökoloogiliste tingimuste järgi. Budiste on Kagu-Aasias 37 protsenti, muslimeid 40 protsenti elanikkonnast, hinduismi ja kristluse järgijate hulgad on tunduvalt väiksemad, ent ka nemad mängivad rolli nii poliitikas kui kultuuris. Veel vähem saab Kagu-Aasiat nimetada ühtseks keeleliseks-kultuuriliseks piirkonnaks. Siinkohal võiks huvi pakkuda võrdlus meile enam hoomatava Euroopaga. Nimelt moodustavad Kagu-Aasia üksteist riiki Euroopa Liidu 27 liikmesriigi kogupindalast veidi suurema territooriumi, millel elab „vaid” Saksamaa jagu rohkem inimesi, kokku umbes 650 miljonit. Ent Kagu-Aasias on levinud palju rohkem keeli ja kirjasüsteeme kui Euroopas ning aastasadu kõrvuti (koos)eksisteerinud kõik maailmareligioonid – islam, kristlus, budism ja hinduism. Juba indoeuroopa keelkondadega võrdväärseid rühmi on Kagu-Aasias kolm. Nendest ainuüksi ühes, hiina-tiibeti keelterühmas, on kõnelejate arv võrreldav indoeuroopa keelte rääkijatega. Ajaloos ei eristu ühtegi kogu tänast Kagu-Aasiat ühendavat dünastiat ega võimukorraldust, mis mõnel ajalooetapil oleks haaranud suurema osa piirkonnast, nagu kristlus ja Rooma Euroopas. Puudus ühtne eliitkeel, nagu Euroopas ladina keel. Aastasadu on siin tõusnud ja langenud hinduistlikud-budistlikud pooljumalateks peetavate valitsejatega kuningriigid ning islami sultanaadid, koos on eksisteerinud erinevad religioonid. Selle tohutu kultuurilise kirevuse, eriti aga keelte ja kirjasüsteemide rohkuse surumine tänase üheteistkümne riigi paindumatutesse piiridesse oli ja on jätkuvalt problemaatiline. Ent veel vähem on võimalik leida ühist nimetajat kogu regioonile. Millised ühised omadused – peale erinevuste – määratlevad Kagu-Aasiat kui piirkonda? Mis esindaks Kagu-Aasiat kõige paremini? Kas Kagu-Aasiat üldse saab esindada?

      Vaidlus teemal, kas Kagu-Aasiat saab üldse vaadelda piirkonnana, ja kui saab, siis kuidas ja mille alusel seda piiritleda, on piirkonnast huvitatud ühiskonnateadlaste hulgas kestnud kaua ja arvamused varieeruvad seinast seina. Erinevad seisukohad jaotab Indoneesia ajalugu uurinud Robert Cribb (2006) kaheks äärmuseks. Ühed näevad Kagu-Aasias selget ja kogetavat, ajaloolist ja ühiskondlikku fakti. Viidatakse muljetavaldavale hulgale kogu piirkonda iseloomustavatele kultuurilistele tunnustele, mis hõlmavad arhitektuuri, naiste positsiooni ühiskonnas, kööki, muusikat, poliitilist kultuuri ja palju muud. Tuuakse esile ühiseid ajaloolisi läbielamusi, milles kahe tuhande aasta jooksul on omavahel põimunud majanduslik tegevus, kultuurivahetus ja poliitilised mudelid, mis on loonud sidususe vaatamata keelelistele ja religioossetele erinevustele ning poliitilise ühtsuse puudumisele. Kagu-Aasia jätkuvat ja tõelise maailmaregioonina vaatlemist on kõige mõjuvõimsamalt edendanud Austraalia Riikliku Ülikooli professor Anthony Reid, kes on töötanud ülikoolides nii USAs, Malaisias kui Singapuris ja kelle kuulsaim teos on kahest köitest koosnev mõjuvõimas Southeast Asia in the Age of Commerce (1988, 1993). Ta kutsub üles vaatama Kagu-Aasiat kui kestvat ja jäävat fakti, ning väidab, et igaüks, kes reisib Kagu-Aasiasse Hiinast või Indiast, või mujalt, saab kohe aru, et on teistsuguses paigas. Just Reid on võidelnud ka selle eest, et Kagu-Aasiat ei vaadeldaks vaid mitmete välismõjude – kõigepealt India, siis islami, siis Hiina ja lõpuks Euroopa – taustal, vaid omaette piirkonnana. Näiteks on ajalooraamatud sageli nimetanud 15.–17. sajandit Kagu-Aasias varajaseks Euroopaga kokkupuute perioodiks või islamiseerumise ajastuks. Taolist sildistamist vaid välismõjude kontekstis taunides nimetab Reid sama perioodi Kagu-Aasia kaubanduse ajastuks.

      Kagu-Aasia piirkonnana esitamisele vastanduvad ühiskonnateaduste viimase aja väljakujunenud kategooriaid lõhkuva suuna esindajad. Nad nimetavad Kagu-Aasiat kunstlikult loodud ja väljamõeldud kontseptsiooniks, rõhutades, et nimetuse „Kagu-Aasia” käibelevõtu tingis Aasia kaguosas paiknevate alade märgistamine Teise maailmasõja ajal lühinimetusga Southeast Asia Command. Nad väidavad, et edaspidi püsima jäänud määratlus viitas piirkonnale kui sidusale üksusele vaid läänt ja eriti USAd huvitavate ühtsete teemade tõttu. Selle mõttekäigu järgi on sealsete riikide vabanemine kolonialismist ja iseseisvumine, kommunismioht ja USA varjatud eesmärgiga tegevus mittekommunistlike valitsuste СКАЧАТЬ