Kagu-Aasia. Karin Dean

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teemal, kas Kagu-Aasia lõi piirkonna rahvastik oma unikaalsete kogemustega ise või tegid seda hoopis kaugemal asunud poliitikud, jätab arvestamata piirkonnauuringute osa. Ka ülikoolid ja uurimisasutused, mis tegelevad arvukate teemade uurimisega erinevates Kagu-Aasia riikides või ühiskonnateaduste ja humanitaaria valdkondades, on aidanud kaasa Kagu-Aasia kui piirkonna kinnistumisele. Just ühiskonnateadlased võtsid 20. sajandi alguses teatavasti kasutusele nimetuse Kagu-Aasia. Vaatamata piirkonna kultuurilisele kirevusele võib maailma ülikoolides täna leida Kagu-Aasia uuringute instituute, osakondi ja õppetoole, korraldatakse konverentse, mis on pühendatud teatud, justkui ühistele Kagu-Aasia küsimustele. Chou ja Houben (2006) oma ülevaates Kagu-Aasia uuringute arengust toovad selles välja erinevad iseloomulikud perioodid. Juba koloniaalajastul asutati mitmeid orientalistikakeskusi, mis olid seotud praktiliste eesmärkidega nagu koloniaalterritooriumide haldamine ja selleks vajalik kohalike keelte oskus.3 Ajavahemik 1950–1960 oli piirkonnauuringute õitseaeg, sest Teine maailmasõda ja sellele järgnev külm sõda avasid mängus olevate riiklike huvide tõttu ka rahakotid igasuguste programmide toetamiseks. Sel perioodil tärkas USAs elav huvi Kagu-Aasia vastu. 1960. aastate keskpaigast 1970. aastate keskpaigani ärgitasid Kagu-Aasiat uurima suures osas emotsioonid ning üha enam levivad arusaamad vajadusest laiendada mõisteid „õiglus” ja „vabadus” ning leevendada piirkonnas levivat kurjust. Eelkõige oli selles „süüdi” Vietnami sõda, aga ka arengud Tais, Filipiinidel, Indoneesias. Järgmist aastakümmet iseloomustas mõõnaaeg. USA soovis pigem unustada oma lüüasaamist Vietnamis, sellega seoses lahtus ka riigiteadlaste huvi Kagu-Aasia vastu. Samas tõukasid kommunistide võidud 1975. aastaks terves Indohiinas just tollase ASEANi4 (Association of Southeast Asian Nations – Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon) endi valitsusi edendama piirkonnauuringuid oma liikmesmaades – Singapuri Kagu-Aasia Uuringute Instituut (Institute of Southeast Asian Studies) rajati 1971. aastal, nagu ka sarnane programm Malaia Ülikoolis.

      Maailmas üldisemalt taskukohasemaks muutunud lennuhinnad 1980. aastate lõpus andsid lääne huvile kaugemate piirkondade vastu hoopis uue mõõtme. Elustusid mitte ainult poliitiline ja teaduslik huvi, aga ka laialdasemad kontaktid, kutsudes esile täiesti uued huviliste vood Kagu-Aasiasse. Sellega langes ajaliselt kokku ka mitmete idapoolsete riikide tohutu kiire majanduskasv – Singapur kuulus ametlikult nelja Aasia majandusetiigri hulka koos Hongkongi, Taiwani ja Lõuna-Koreaga, ent tiigrikutsika majandusest räägiti ka Malaisia, Tai, Indoneesia ja Filipiinide puhul. Sagenesid uudised ja üleüldine tähelepanu Kagu-Aasiast kui tõusvast maailmaregioonist. Sellesse lainesse jääb ka eestlaste tänane huvi, millele andis hoo sisse taasiseseisvunud riigi võimaldatud liikumisvabadus (ja vähem riigi huvi sõnastada piirkonnale suunatud poliitikat).5 Lääne valitsused asusid aga jällegi sponsoreerima piirkonnauuringuid, milles puuriti erinevatest külgedest Kagu-Aasia kiiret majanduskasvu ning arutleti ühiskondades selle eest makstavat hinda. Ka üleüldine huvi tõus postkoloniaalsete teemade, arengumaade ja mitte-lääne maailmaosade ajaloo vastu aitas Kagu-Aasia uuringuid hoida orbiidil. Kuigi võib öelda, et tõusud ja mõõnad ühiskonnateaduste huvis Kagu-Aasia vastu käivad kaasas maailma geopoliitiliste ja majanduslike arengutega – 1990. aastate majanduskriis pärssis jällegi ka rahastust, on tänaseks pilt mitmekesine ning huvi jätkub erinevates valdkondades. Just Kagu-Aasias endas on piirkonnauuringud täna hoos ja toetatud, lisaks Singapurile leidub ka Tais, Vietnamis ja Bruneis suuremaid vastavaid õppe- ja teadusprogramme.

      Lühidalt võib öelda, et Kagu-Aasia kujunemine on nii poliitiliste kui ka vaimsete mõõtmetega jätkuv areng. Vaatamata Kagu-Aasia seesmisele mitmekesisusele ja konkreetsete piiride puudumisele on see vaid mugavast geograafilisest määratlusest arenenud teatavaks piirkonnaks, ja seda kindlasti mitte vaid väliste vaatlejate tahtel.

      Mitte kuidagi ei saa meelevaldseks väljastpoolt sildistamiseks nimetada Kagu-Aasia ametlikuks muutmist 1967. aastal viie riigi poolt loodud, tänaseks kümneliikmelises ASEAN-is. Rahvusvahelises poliitikas esitleb ASEAN Kagu-Aasiat nii geograafilise piirkonnana kui ka ühtse poliitilis-kultuurilise ruumina. ASEAN püüab iga hinnaga ühise rühmitusena olla konkurentsivõimelisem kaubanduspartner nii maailmas kui ka Aasia hiiglaste Hiina ja India kõrval ning toimib muutuvates geopoliitilistes suhetes just tänapäeval edukalt ja arvestatava tegurina.

      Kagu-aasialaste Kagu-Aasia

      Piirkonna sees toimub riikide vahel vilgas koostöö eelkõige majanduse ja infrastruktuuri valdkonnas ning võib öelda, et riigijuhtide hulgas on tänaseks kujunenud tugev regionaalsustunne. Väga laialdaselt peetakse ASEANi täna Euroopa Liidu järel teiseks kõige edukamaks piirkondlikuks rühmituseks kogu maailmas. ASEANi puhul tuleks rõhutada, et väga edukas on koostöö mudel just nimelt Kagu-Aasia enda ajaloolise arengu kontekstis, kuhu kuuluvad meelevaldsed koloniaalpiirid, suur etniline, kultuuriline ja religioosne mitmekesisus, külma sõja aegne ideoloogiline jagunemine ja mitmed riigipöörded, separatistlik liikumine ning geriljade piiriülene lahingutegevus. Taolist pagasit omades rõhuti esialgu majanduslikule koostööle, mis edaspidi on arenenud poliitiliseks, teenides ASEANile täna arvestatava poliitilise toimija rahvusvahelise maine.

      Ning just ajalooline pagas on põhjuseks, miks ASEANis – erinevalt Euroopa Liidust – kaitstakse ühiselt ja kiivalt liikmesriikide siseasjadesse mittesekkumise printsiipi. Kui meie Euroopa Liidus hakkasime viimasel aastakümnel kogema uusi, riigi tähtsust nõrgendavaid arenguid – nagu võimu koondumist Brüsselisse –, samas kui liidusisesed piirid on kaotanud suure osa oma varasematest funktsioonidest, siis Kagu-Aasias on lood vastupidi. Riigid Kagu-Aasias on täna tugevamad ja suveräänsemad kui varem. Kõik Kagu-Aasia riigid on täna iseseisvad koloniaalvõimude poolt paika pandud piirides ja üritavad oma meelevaldselt piiritletud ruumides toime tulla. Seistakse vastakuti suuremate ja väiksemate vähemusrahvaste enesemääramisõiguse, identiteedi, territooriumi kontrolli või vaidlustatud piiridega seotud probleemidega. Ent kui veel 30 aastat tagasi toimisid paljudes paikades, eriti keskvõimust kaugel asuvatel piirialadel, keerulised kohapealsed dünaamikad, kuhu riigiametnikel polnud asja, siis 21. sajandiks on riigivõim väikeste eranditega ulatunud ka kõige kaugematesse paikadesse. See reguleerib ka väikerahvaste igapäevaelu ning on lõpuks ometi muutmas sajanditepikkusi ajaloolisi suhteid.

      Seetõttu kagu-aasialaste Kagu-Aasias on riigid ruumi ja ühiskondade kujundamisel võimsad tegurid – mõned riigid rohkem, teised vähem, ja seda erinevatel põhjustel. Näiteks elavad malai muslimid nii Lõuna-Tais, Malaisias, Indoneesias, Lõuna-Filipiinidel, Singapuris kui ka Bruneis. Ent erinevate riigipoliitikate tulemusena, mida ohjatakse vastavalt Bangkokist, Kuala Lumpurist, Jakartast, Manilast, Singapurist ja Bandar Seri Begawanist, varieeruvad üsnagi nende elukorraldus, elatustase, õigused ja väljavaated. Malai muslimid Lõuna-Tais on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt marginaliseeritud ning nii mõnedki riigi poolt separatistideks sildistatud. Malaisias on nad – vastupidi – omanud „maa poegasid” edendavas riiklikus malaikeskses majanduspoliitikas mitmeid eelisõigusi, mille eesmärgiks oli 1970.–1980. aastatel vähendada mittemalaide domineerimist riigi majanduses ja äris. Bruneis ja Singapuris on malaide elatustase aga kümneid kordi kõrgem kui teistes nimetatud riikides. Konkreetsed ajaloolised kujunemislood on hakkinud malai kultuuriruumi erinevateks piiritletud üksusteks, kus keskvõimud määravad väga palju igapäevaelu aspekte. Kagu-Aasia pakub seega tohutult huvitavat materjali ajaloo ning tänaste riikide ja ühiskonna loomise riiklike projektide uurimiseks – alustatud on enamikul juhtudel nullist ning jõutud nii edulugudeni kui kogetud ka täielikke ebaõnnestumisi.

      Kagu-Aasia riikide ja tänaste rahvuste nagu taid, indoneeslased, laod, singapurlased ja teised kiire loomine kirevatest kultuuriruumidest ja mitmekeelsetest ühiskondadest inspireeris Benedict Andersoni tema maailmakuulsa teose Imagined Communities („Kujuteldud kogukonnad”) kirjutamisel. Seda raamatut peetakse üheks viimaste aastakümnete tähelepanuväärsemaks ja mõjukamaks teoseks maailmas – raamat näitab rahvust inimeste endi poolt loodud võimsa kujutelmana ühtsest kogukonnast. Kui paljud Andersoni käsitluse järgijad aga teavad, et ta tegi oma välitööd Indoneesias? Oma lühikeses eessõnas raamatu kolmandale, СКАЧАТЬ