Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elupäevade möödatiksumisele Pisarate palees.

      Pagasi äratoimetamine lihtsustas olukorda: naised järgnesid oma asjadele. Teised – need, kes olid küüntega oma põski lõhki kraapinud või asju väikestesse kottidesse toppinud – tundsid järsku, et tuleks teha nii, nagu Yaşim soovitas. Miski sundis neid teda usaldama, just nii nagu emand Talfa ja mustade eunuhhide pealik Ibou teda vaistlikult usaldasid. Haareminaiste erksa sulestiku taustal oli Yaşimi pruun mantel nähtamatuseni tagasihoidlik. Ruumis täis kriiskeid ja nuukseid rääkis ta vaikse häälega, ta žestid olid vaoshoitud. Yaşimis oli rahu, mis pani naised peatuma ja kuulama. Ta vaikne hääl rammestas ja võlus neid, otsekui oleksid selles kaasa kajanud elu raskused. Ehk oli see lihtsalt mehe hääl – kuigi Yaşim polnud igas mõttes mees. Yaşim oli eunuhh. Õhtuks olid naised tõldadesse istunud ja kadunud.

      Üleval, oma uues toas võttis Elif välja oudi ja hakkas mängima.

      Veidi eemal sama koridori ääres lebas kahvatu naine diivanil ja varjas käeseljaga silmi.

      Bezmialem oli kuulnud põrgulärmi ja oma toa ukse lukku keeranud. Ta soovis vaid rahu ja eraldatust.

      Võidupäeval, mil ta poeg naasis sultanina paleesse, vaevles Bezmialem peavalu käes.

      7

      „Efendi Yaşim?”

      Hellebardiga sõdur lükkas väravamaja ukse lahti. Yaşim nägi väljas väikest kinnist tõlda, mille ust teine sõdur avali hoidis.

      „Palun, efendi.”

      „Kuhu me läheme?”

      „Me peame kiiresti tegema, efendi.”

      Yaşim ronis tõlda ja sõdur lõi ukse kinni. Yaşim kuulis, kuidas ta kutsarile midagi hõikas, ja jõnksatusega, mis paiskas ta vastu nahkistme ilunööpidega seljatuge, hakkasid nad liikuma. Tõld kägises ja kõikus; Yaşim leidis pimedas nahast aasa, millest kinni hoida. Tõlla aknad olid tihedalt kardinatega kaetud, aga ta kuulis rataste klobinat munakividel ja tundis pehmemat õõtsumist, kui nad jõudsid mudaste, sillutamata tänavate piirkonda.

      Yaşim lükkas kardina kõrvale ja piilus välja. Algul nägi ta vaid kõrgeid tühje seinu, kuid siis pööras tõld järsult paremale, paisates ta jälle vastu seljatuge, ning nad veeresid läbi Kõrge värava alt, mis oli saanud impeeriumi valitsuse sümboliks.

      Kutsar tõmbas ohjadest, tõlla veeremine aeglustus, uks avanes ja noor prantsusepärases mundris ja mütsis mees andis Yaşimile au. Kui nad trepist üles kiirustasid, kõlksus noormehe mõõk vastu marmorastmeid; siis olid nad eesuksest läbi ja sibasid mööda koridore, kus küünlavalgusest piidlesid neid murelikud näod ning uksed avanesid nende lähenedes hääletult.

      Yaşim teadis täpselt, kuhu nad lähevad. Ta oli seal ennegi käinud – nendes ruumides elas suurvesiir, mees, kes hoidis sultani nimel impeeriumi ohje.

      Kadett avas ukse ja juhtas ta käeviipega sisse.

      8

      Mahagonipuust laual põles lamp.

      „Tule sisse.”

      Vesiiri hääl kõmises diivanilt, mis paiknes toa teises otsas seinaorvas. Yaşim vaatas hämmeldunult sinnapoole. „Husrev? Paša Mehmet Husrev?”

      Diivanile lähenedes nägi ta ristijalu istuvat kogukat meest, õlgadel tšerkessi rätt ja peas tuttidega kaunistatud, nokata müts.

      Paša viipas diivani suunas ja ta sõrmus välgatas valguskiires. See oli suurvesiiri ametitunnus, aga seni oli Yaşim näinud seda kellegi teise sõrmes.

      „Muutused, efendi Yaşim,” urahtas paša nagu Yaşimi mõtteid lugedes. „Muutuste aeg.”

      Yaşim toetus diivaniservale. „Paša,” pomises ta aupaklikult, mõeldes, kuidas muutus aset leidis ja mis on saanud paša Midhatist. „Mind peeti palees kinni. Võtke vastu mu õnnitlused.”

      Husrev puuris teda väsinud pilguga. Ta rääkis väga vaikselt, peaaegu sosinal. „Sultan on väga noor.”

      „Me peame olema tänulikud, et ta saab toetuda teie kogemustele,” vastas Yaşim viisakalt.

      Vana paša mühatas. Ta pani sõrmeotsad näo ees kokku ja silus siis vuntse. „Ja kuidas palees oli?”

      „Sultan Mahmuti naised olid aeglased lahkuma.” Yaşim hammustas huulde – ta poleks pidanud seda niiviisi ütlema. Arvestades, kui kiiresti Husrev ise oli tegutsenud.

      Ehk mõtles paša Husrev samamoodi, igatahes turtsatas ta teema lõpetuseks ja libistas mööda diivanit Yaşimi poole paberilehe. „Halki kuberneri ettekanne. Kloostri kaevust leiti surnud mees.”

      „Kes ta oli?”

      Paša kehitas õlgu. „Keegi ei näi teadvat.”

      „Aga… kas ta tapeti?”

      „Küllap. Tõenäoliselt. Ma tahan, et sa selle kindlaks teeksid.”

      „Mõistan, paša.” Juba teist korda sel päeval kästi tal teha kellegi teise tööd.

      Paša Husrevi raskete laugudega silmadel ei jäänud midagi märkamata. „Kas ma ütlesin midagi sellist, mis sinus meelehärmi tekitas, Yaşim?”

      Yaşim hingas sügavalt sisse. „Mu paša, kas sellega ei peaks tegelema kuberner? Või vähemalt kaadi?”

      „Kas ma laseksin sinu kutsuda, kui piisaks käsu andmisest kaadile? Või kubernerile?”

      Yaşim kuulis kõmisevas hääles pahameelt. „Andestage mulle, paša. Ma rääkisin mõtlematult.”

      Tema üllatuseks kummardus vana vesiir lähemale ja asetas oma hiigelkämbla tema põlvele. „Kui vana sa oled, Yaşim?”

      „Nelikümmend.”

      „Ma olen näinud, mis võib juhtuda, kui sultan sureb. Kui sa olid alles väike poiss, Yaşim. Tundus, et taevas langeb meile kaela. Bayraktari janitšarid ründasid Topkapi paleed. Provintsides valitses hirm – ja Istanbuli tänavatel käis võitlus. Moslemid kartsid kreeklasi.”

      Yaşim kuulas midagi ütlemata.

      „Täna on linn vaikne,” jätkas vana paša. „Aga ilm on kuum ja sultan on noor. Ma pelgan pisut, Yaşim. Meestel on lootused, mida ma veel ei mõista. Mõnel on nõudmisi. Nõudmise ja ähvarduse vahe on nii väike, et hobusekarvgi ei mahu vahele. Ja riik on nõrk. Nagu sa tead, laieneb Venemaa iga päevaga, ja seda meie inimeste arvelt. Tsaari väed on okupeerinud Moldova ja Valahhia kuni Doonau suudmeni välja. Serbia peab end tsaari abiga iseseisvaks. Gruusia ja Armeenia kuuluvad nüüd Venemaale.”

      Ta nagistas oma suurte sõrmenukkidega. „Egiptus on tugev. Ammustel aegadel võisime Egiptusega arvestada – need ajad on nüüd möödas. Mehmet Ali ei ole usaldusväärne. Yaşim, me oleme haamri ja alasi vahel.”

      Ta võttis oma küünarnuki kõrvalt dokumendivirna ja lasi sel raskelt tagasi diivanile kukkuda. „Nendega siin tuleb mul seda impeeriumi valitseda. Ma pean rahu hoidma.” Ta kehitas õlgu. „Yaşim, praegune aeg on meie kõigi jaoks ohtlik ja ma ei tea täpselt, kus on oht. See võib alguse saada laibast kristlaste kaevus.”

      „Ma СКАЧАТЬ