Kuri silm. Jason Goodwin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kehitas õlgu. „Heanaaberlike suhete huvides. Et nad kuuleksid pigem meilt, mitte sellelt laeval olnud väikeselt mehelt.”

      „Hmm.” Palewski sirutas käe järgmise rulli järele. „Saartel mõrvatakse venelane. Venemaa saadik nõuab seletust. Kasulik väike kriis suurvesiiri jaoks.”

      „Kasulik?”

      „Sultanile tolmu silma ajamiseks, Yaşim. Midagi, mis teda veidi hirmutaks. Husrev tahab näidata oma südikust. Võiks peaaegu arvata, et kui seda kriisi poleks tekkinud, oleks ta tundnud kiusatust see ise korraldada.”

      Yaşim raputas pead. „Mees oli vees olnud nädalaid. Husrev paša ei teadnud, et sultan sureb.”

      „Me kõik teadsime seda, Yaşim.”

      „Mitte päeva täpsusega. Isegi mitte nädala täpsusega.”

      Palewski ohkas. „Küllap sul on õigus. Ülemäärases häbelikkuses ei saa Husrevi süüdistada, aga tappa vene agent niisugusele juhusele lootes? See oleks juba liig.” Ta sirutas käe uue tüki järele. „Pealegi veel sellises jumalast unustatud paigas.”

      „Halkil?”

      „See on ju saar, taevas hoidku. Koht, kuhu minnakse pakku kuumuse eest või varem kokkulepitud korras kreeklasest armukesega kohtuma.”

      Yaşim noogutas. „See teeb mullegi muret. Halkil on ainult mungad ja kalurid.” Ta võttis seedripähklite ja riisiga täidetud kapsarulli. „Ma saaksin aru, kui vene sõjaväeluuraja laip leitaks Tophane kõrvaltänavast. Aga Halki on tapja jaoks lõks.”

      „Tõsi.” Palewski muigutas huuli. „Miks mitte kohtuda Belgrade metsas – või mõnes vaikses Bosporuse-äärses kohvikus?”

      Yaşim pilgutas silmu. „Sest nad pidid kohtuma just Halkil.”

      Palewski näis kimbatusse sattuvat. „Pidid kohtuma, Yaş?”

      „Ilmselt küll, kui venelane tuli kohtuma kellegagi, kes oli nagunii juba Halkil.”

      „Keegi munkadest?”

      Yaşim ei mõelnud munkadele.

      Ta mõte uitas pärastlõunal rannakivide vahel, kreeka kalurite seltsis.

      „Tomatid!” Yaşim lasi end tooli seljatoe vastas lõdvaks. „Paša konak, tema maja seal puude vahel.”

      „Keelatud viljade aed? Kalur ütles ju, et see oli tühi.”

      „Ta ei öelnud päris nii. Ta ütles, et paša on ära.”

      „Tõesti, sul on õigus. Milline paša?”

      „Kapudani paša,” ütles Yaşim aeglaselt. „Enne sultani surma viis ta laevastiku ära.”

      Osmani laevastiku admirali tiitel oli alati olnud Kapudani paša – nagu paljud muudki merenduslikud sõnad, oli türklastel laenatud itaallastelt ka capitano.

      „Kapudani paša? Fevzi Ahmet, seesama, kes seda ilget silda ehitab?”

      Yaşimi pea vajus käte vahele. „Paša Fevzi Ahmet,” pomises ta. „Laevastiku komandör. Ma oleksin pidanud teadma.”

      „Mida teadma, Yaş?”

      „Et ta on võimeline millekski selliseks.”

      Palewski kergitas kulmu. „Mul polnud aimugi, et sa teda tundsid.”

      „Oh, jah,” vastas Yaşim vaikselt. „Ma tundsin teda – väga hästi.”

      30

      Besiktasi palees pööras emand Talfa peegli ees pisut pead ja märkas, kuidas Elif kulmu kortsutab.

      „Sellest piisab, Yusel,” ütles emand Talfa ja saatis oma musta orja käeviipega ära. Ta silmitses peeglist veel mõne hetke Elifi ja Meldat. „Teie kohustuseks saab hoolitsemine ühe väikese tüdruku eest. Tema nimi on Roxelana.”

      „Ma kardan, hanum, et see pole võimalik.”

      Elif langetas seda öeldes pea ja hoidis käed alandlikult rinnal. Talfa ei näinud unist rahulolu ta näol, kuid kuulis seda ta hääle maheduses.

      „Kas sa oled unustanud, kes ma olen?” Ka Talfa oskas anda oma häälele maheda kõla.

      „Ei, hanum. Ma tean, kes te olete.”

      „Ja sina, Melda? Sa oled ju Melda, eks ole? Kas see on ka sinu arvates võimatu?”

      Melda piilus silmanurgast – nii nagu Elif, oli temagi pea langetanud. „Ma… ma ei tea, hanum.”

      „Noh, kas pole see kummaline? Elif arvab, et see on üsna võimatu, ja sina ei tea.” Talfa võttis väikese tassi ja rüüpas kohvi. Pani siis tassi jälle käest ja nihutas end istmel. „Kui me eelmine kord kohtusime, paistsite te kõiges väga kindlad olevat. Mulle tundub, et nüüd me oleme pisut juurde õppinud, kas pole nii?”

      Elif kergitas lõuga. „Me oleme orkestri tüdrukud, hanum. Melda mängib vioolat ja mandoliini. Mina olen esimene viiul. Paša Donizetti paneb meid iga päev mitmeks tunniks harjutama.”

      Talfa puudutas oma juukseid. „Katsu kergemat hääletooni kasutada, mu armas. Kui mitte enda, siis vähemalt sultani ja teiste daamide pärast. Siin on palju tüdrukuid, kes räägivad haaremisse sobiva häälega, nii et ma soovitan pöörata neile pisut rohkem tähelepanu. See,” lisas ta käsi laiutades, „on muidugi armas, et te saate pilli mängida. Aga ma ikkagi ei mõista, kuidas seostub muusika selle väikese tüdrukuga.”

      Elif surus huuled kokku ja tundis, kuidas põsed õhetama hakkavad.

      „Meil on meie kohustused, Talfa hanum,” ütles ta. „Sultani muusika ees.”

      Talfa kallutas pead ja kihistas hõbedasel helinal naerda. „Ma usun, sa leiad peagi, mu armas, et pillimäng on privileeg, mitte kohustus. Nii on see haaremis alati olnud. Pillimäng on ajaviide, eks ole. Nii et sisuliselt sul kohustusi ei olegi. Sa oled küll lihtne tüdruk, aga ometi pead ju sinagi mõistma, et sultan toidab sind ja annab sulle riided selga. Kas sa arvasid, et ei peagi midagi vastu andma?” Ta raputas naeratades pead. „Ei, ei. Te hoolitsete väikese tüdruku eest. Õpetate talle, nii hästi kui suudate, kuidas haaremis elu käib. Õpetades õpite ka ise. Ta on kõrgest soost tüdruk, nii et te käitute temaga väga hästi.” Ta tõstis sõrme. „Te hoiate tal kogu aeg silma peal. Ja mina,” lisas ta, „hoian teil silma peal.”

      Talfa plaksutas kaks korda oma töntsakaid käsi, enne kui Elif või Melda vastata jõudis.

      Yusel astus uksest sisse ja kummardas.

      „Külalised lahkuvad,” ütles Talfa käega viibates. „Sa võid kohvi ära viia.”

      Pea langetatud, taganesid tüdrukud toast välja.

      Ukse taga, juba sisehoovis vältis Melda Elifi pilku.

      „See lita!” sisistas Elif. „Ma tahaksin ta tappa – ja selle väikese jõnglase samuti!”

      Ta trampis jalgu ja tõmbas sõrmed rusikasse. „Ära vaata mind niiviisi,” urises СКАЧАТЬ