Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vabanedes autokerele ja tema kaaslane hakkas meile vastu tulema.

      Ma jõudsin ainult mõelda, et mu külalised polnud isegi mitte kolmekesi, vaid neljakesi…

      VARITSUS

      Edasi vallandusid tormilised ja verised sündmused, millest algas minu teine elu. Kõik juhtus sõna otseses mõttes sekundite jooksul.

      Meie poole kõndinud mees vajus järsku kõverasse, varises põlvedele, hoides käega meelekohast, aga tema kõrvale maha kolksatas tuhmilt lühike kang, mille keegi oli pimedusest visanud. Žiguli juhi juures oli juba ennistine Jeltsini vihkaja, kiilanev härg paberirulliga. Ta tegi torkava liigutuse ja äkitselt tungis rull vastase kõhtu, nii et paber tema rusika juurde kokku kägardus. Mehepurakas tõmbas käe järsult tagasi ja ma nägin pikka sirget tera. Kiilakas suskas relva teistkordselt juhile ribidesse ning too libises elutult maha. Tapja aga pühkis tera toimekalt kortsus paberiga puhtaks.

      Kolessov jõudis paar meetrit eemale joosta, kuid libaaednikud said ta kätte. Ma kuulsin võitluse sahinat.

      Alik üritas midagi öelda, kuid purskas sõnade asemel verd. Aliku kõris turritas sukavarras. Tema selja taga seisis eakas naine, toosama, kes oli enne pingil kudunud. Alik nõksatas ning teine varras tungis läbi tema kõrisõlme katnud käelaba.

      Ilmus montöör, korjas üles maha kukkunud kangi ja tegi järsu löögiga kuklasse surijale lõpu peale, misjärel teatas vanale naisele, kes oli varrastega surmanud punalõustalise Aliku:

      „See on küpse, Margarita Tihhonovna.”

      Minule pilgutas ta vandeseltslaslikult silma ning sõnades: „Kuss!”, torkas kangi omale vöö vahele.

      Lähemale veeres tume, sisse lülitamata tuledega RAF, kust hüppasid välja kaks inimest. Nad hakkasid laipu rutuga peale laadima, tegutsedes kiiresti ja ladusalt.

      Prillidega Margarita Tihhonovna, kes mind ühtelugu mureliku pilguga õnnistas, sosistas:

      „Tasa, tasa, kõik on hästi, peaasi, ole tasa…”

      Tema juurde jooksis aiapidaja. Aiatööriist osutus lühikeseks piigiks. Aiapidaja ulatas äravõetud raamatu, kutsus sosinal:

      „Pal Palõtš, ruttu!”

      Vuntsidega mees lohistas kohale seotud ja kinnitopitud suuga Kolessovi ning viskas hoolimatult bussi.

      Kiilakas ütles Margarita Tihhonovnale:

      „Ma lähen koos Palõtšiga, sõidame teie järel.”

      „Ei, Igor Valerjevitš, tulge teie meiega, Pal Palõtš saab ka üksi hakkama.” Naine pani raamatu hoolitsevalt oma jaki käänise taha ja kamandas: „Kaome siit!”

      Kiilakas lükkas mu delikaatselt selga müksates külgistmele ja potsatas ise kõrvale. Montöör ja naised ronisid samuti bussi, uks paugatas kinni ja RAF sõitis pimedusse.

      Tuleb öelda, et sel ajal, kui käis arveteõiendamine, seisin ma liikumatult, nagu maa külge naelutatud, ja kui oleksin tahtnud kisa teha, siis poleks sellest ilmselt midagi välja tulnud, šokk korkis mu kõri kindlalt kinni.

      Mu silme ees vihisesid krimiuudiste kaadrid bandiitidest, kes on vihjeandjatelt saanud teada korteritehingutest. Kui Kolessov ei oleks ise võrdlemisi nutuses seisus, oleksin arvanud, et see kõik oli tema sepitsetud, kuid kuna me ei allkirjastanud mingeid dokumente, siis puudus sellisel teol mõte.

      Jubedad küsimused sumisesid mu peas kui hullunud mesilassülem: „Kas tõesti bandiidid eksisid, kiirustasid? Mis minust saab? Mind jäeti ellu, ei puututud sõrmeotsagagi. Kuid miks või, õigem oleks küsida, mis ajani? Kuni selgub, et raha pole ja müüki ei toimunud?”

      RAF-i rappuval põrandal raples kinniseotud Kolessov. Ma mõtlesin, et tal on kõik eeldused arvata, et mina meelitasin ta lõksu, kuigi ka see paistis absurdsena – keegi ei võta tulevast eluaset vaatama minnes raha kaasa.

      Mind ümbritsevatest inimestest võis ehtsaks röövliks pidada montööri – tal oli nii jõhker nägu. Turulihunikku meenutav kiilaspäine jõmm mõjus samuti kurjakuulutavalt. Ent vaadates Margarita Tihhonovnat ja aiapidajat, ei usuks ilmaski, et need intelligentse moega naised on tegelikult külmaverelised tapjad.

      Vanem naine hakkas kohe montööri noomima:

      „Sanja, mis sul arus oli? Aga kui kang oleks asfaldile kukkunud, kolinat kui palju!”

      Kutt vabandas:

      „Margarita Tihhonovna, ausõna, ma tahtsin algul puuhaamri visata, kuid siis lõin kartma – ta oli ju sihuke jõujuurikas.” Montöör müksas jalaga surnukeha. „Äkki poleks uimaseks löönud…”

      „Ärge riielge Sašaga,” astus aiapidaja kaasmõrtsuka kaitseks välja. „Minu meelest läks kõik väga hästi.”

      „Just,” nõustus juht, „nagu lepse reega.”

      „Tanjake, ma tean, mida räägin,” vaidles Margarita Tihhonovna. „Ja teiseks, poisid, ma ju palusin, et missioonil ei kasuta mingeid nimesid! Aga teie nagu väikesed lapsed, „Margarita Tihhonovna, Pal Palõtš,” ahvis ta. „Mis see olgu?!”

      Aiapidaja ja montöör naeratasid süüdlaslikult.

      „Ärge kurjustage, Margarita Tihhonovna,” sekkus kiilakas. „Nad ju sosinal… Ja teie ise, muuseas, kõnetasite mind ka nagu kord ja kohus, hea, et veel perekonnanime ei öelnud,” muigas ta.

      „Andke andeks, Igor Valerjevitš. Tähendab, siis tuleb ka mind maha kanda,” vajus Margarita Tihhonovna longu. „Ja ikkagi, noored, olge järgmine kord ettevaatlikumad!”

      Pea norus istunud montöör lõpetas kahetsuse teesklemise ja ulatas ootamatult mulle käe.

      „Suhharjov, Aleksandr.”

      „Vjazintsev, Aleksei,” pigistasin ma endast välja.

      „Väga meeldiv,” naeratas montöör. Pealtnäha oli ta mu eakaaslane, ehk natuke noorem. „Noh, kuidas sul on? Püksid ääreni täis?” küsis ta usalduslikult.

      Kuni ma familiaarsele avaldusele vastust nuputasin, jõudis Margarita Tihhonovna talle öelda: „Saša, jäta järele!” Ohkas sügavalt ja ütles erakordse pidulikkusega: „Aleksei… Lugupeetud Aleksei Vladimirovitš. Ma võin ainult ette kujutada, milline mulje teil nähtust kujunes. Kuid te peate teadma: meie seltsis ei ähvarda teid miski. Kas või juba sellepärast, et me kõik” – nende sõnade juures montöör, aiapidaja, kiilakas Igor Valerjevitš, juht ja tema tüürimees hakkasid sünkroonselt noogutama – „armastasime ja austasime teie onu, Maksim Danilovitš Vjazintsevi… Vannun tema helge mälestuse nimel, et me ei tahtnud teid kohutada, kuid ei jõudnud kahjuks ka hoiatada. Liiga palju oleks tulnud seletada, te poleks võib-olla meid uskunud ja kurjategijad oleksid karistusest pääsenud. Loodan, et varsti saate te ise kõiges sotti ega mõista meid veritasu eest hukka. Pool aastat tagasi need… ebardid” – tema hääl värahtas – „ründasid varitsusest Maksim Danilovitši ja tapsid ta elajalikult…”

      Kiilakas keeras elutu Aliku ringi (sukavarras turritas kõris, hoides kinni läbistatud käelaba), viskas tema nahkpintsaku hõlma kõrvale ning võttis välja väga pika nõelpeenikese naaskli, mis oli käepidemeni peidetud plasttorusse.

      „Palun väga, imetlege,” СКАЧАТЬ