Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oigama.

      Margarita Tihhonovna jälgis seda stseeni vähimagi kaastundevarjuta, siis lehvitas äravõetud raamatut mõnitavalt Kolessovi nina ees:

      „Noh? Mis te nimi oligi? Vadim Leonidovitš? Kuidas te siis niiviisi alt läksite, ah?”

      Kinniseotud Kolessov hakkas vähkrema, tema silm läigatas niiskelt, tulvil piina ja hirmu.

      „Nüüd kuulake tähelepanelikult. Teie informaator Šapiro on kinni võetud. Seepärast loodan, et te ilmutate ülekuulamisel vajalikku jutukust… Muide, elu ma teile ei garanteeri. Kuid isegi halvimal juhul tiksute te laupäevani küll. Kas te tahate midagi öelda?”

      Montöör Suhharjov kergitas Kolessovit, rebis plaastri tema suu pealt ära ja tõmbas välja verest läbiimbunud pruuni tropi. Kolessov mulksatas: „Mina ei tapnud kedagi. Mina pole süüdi… Martšenko jagas käske,” – ja taas sulges tropp tal suu.

      „Tähendab, te olete valmis koostööks?” küsis Margarita Tihhonovna karmilt. „Või… või saite kinnipidamisel surma? Põhimõtteliselt meil jätkuks ka Šapirost, mis te arvate, Igor Valerjevitš?”

      Kiilakas pani äravõetud naaskli vastu Kolessovi külge ning vaene Vadim Leonidovitš nikutas nõusolevalt pead. Mida muud ta olekski saanud teha? Ma oleksin tema asemel samuti nõustunud ükskõik milliste tingimustega.

      Montöör kobas laipu läbi, libaaiapidaja Tanja ei pööranud minult heldinud pilku, ent siis lausus äkki:

      „Aleksei Vladimirovitš, te olite väga tubli ja te olete väga, väga Maksim Danilovitši moodi…”

      „Fakt,” keeras juht hetkeks pead. „Ma panin ka tähele. Täpselt ühte nägu.”

      „Lausa uskumatu,” ütles tüürimees. „Nagu onu suust kukkunud…”

      „Aleksei Vladimirovitš.” Margarita Tihhonovna puudutas ettevaatlikult mu põlve. „Ma saan aru, te olete erutatud, šokeeritud. Kui te tahate mõtteid koguda, vaikida, siis palun. Puhake, tõmmake hinge.”

      Mul oli just hulgaliselt küsimusi: „Mille eest onu Maksim tapeti?”, „Kes on need inimesed, tema oletatavad tapjad?” Ja lõpuks peamine: „Mis minust saab?” Kuid alludes Margarita Tihhonovna kategoorilisele avaldusele, põrnitsesin ma ülejäänud tee mustavasse aknasse, mille taga jooksis teeäärsete tulede rahutu kardiogramm.

      Sõites arutati, kuhu mind viia. Margarita Tihhonovna kutsus enda poole, aga kiilakas Igor Valerjevitš käis peale, et parem oleks tema juurde, kuna Margarita Tihhonovna aadress võib pahasoovijatele teada olla. See osutus otsustavaks argumendiks, RAF keeras valgustatud tänavalt ära, hakkas loovima ilmetute paneelmajade vahel – Igor Valerjevitš elas, nagu selgus, kusagil lähedal.

      Trepikoja ees jagunes seltskond kaheks. Juht ja tüürimees, saanud käsu Kolessovit valvata, sõitsid kohe koos oma surnud koormaga minema.

      ESIMENE ÖÖ. ESIMENE PÄEV

      Öelda, et see oli kõige hirmsam öö mu elus, ma praegu ei saa. Pigem üks hirmsate ööde jadas.

      Me läksime trepist üles, Igor Valerjevitš soovitas kohe lävelt mul lahkesti tunda end „nagu kodus”. Teistele polnud mingit erilist kutset tarvis. Tanja läks kööki toimetama, Suhharjov lukustas vilet lastes end kemmergusse, Margarita Tihhonovna viis mind elutuppa ning Igor Valerjevitš viipas kõrvaltoa poole: „Aleksei, ööseks jääb magamistuba täielikult teie käsutusse.”

      Teest ütlesin ma viisakalt ära: äkki on tassi midagi puistatud. Hirm andis tasahaaval järele, jalad ei olnud enam pehmed, ehkki kõht lõõmas ikka veel adrenaliinimürgitusest. Püüdsin käituda väärikalt, kuid hääl reetis mu seisundit, sestap eelistasin vaikida ja piirdusin noogutamisega jaatuse märgiks või väriseva eitusega paremale-vasemale.

      Margarita Tihhonovna ei unustanud korrata: „Aleksei Vladimirovitš, peaasi, pidage meeles: te olete sõprade seas ja väljaspool ohtu”, kuid ei veennud mind.

      Ikka veel naeratades, istus Margarita Tihhonovna telefoni juurde. Torust kuuldud sõnad paiskasid ta senisest rahuseisundist hoobilt välja.

      „Kuidas põgenes, millal?!” hüüatas Margarita Tihhonovna haledalt. „Rahunege, Timofei Stepanovitš! Keegi ei süüdista teid!.. Kuidas teistega on? Te tapate mind ilma noata… Pole sõnu… Hästi, las otsivad… Jah, tulge otsekohe. Me oleme Igor Valerjevitši juures!”

      Pannud toru hargile, lausus ta, suutes vaevu ärevust varjata:

      „Seltsimehed, ainult rahu. Juhtus midagi väga ebameeldivat. Šapiro põgenes. Vadik Provotorov sai haavata…”

      Maad võttis pingeline vaikus. Siis põrutas Igor Valerjevitš rusikaga lauale. Tassid hüppasid klirinal õhku. Tanja ahhetas. Suhharjov hakkas vandudes mööda tuba edasi-tagasi traavima.

      „Emotsioonid jätta!” kamandas Margarita Tihhonovna. „Kuidas te end ülal peate? Häbenege vähemalt Aleksei Vladimirovitšit!”

      Suhharjov jäi kohe vait, räntsatas valjusti nohisedes tugitooli.

      Igor Valerjevitš sõnas mõrult:

      „Einoh, tõepoolest, ära hõiska enne õhtut…”

      „Äkki saavad veel kätte?” küsis Tanja arglikult.

      „Kahtlen,” ohkas Margarita Tihhonovna. „Šapiro on juba põhjamutta kadunud ja, mis kõige sandim, Martšenkot hoiatanud.”

      Igor Valerjevitš tõstis laualt maha lennanud alustassi üles.

      „Siis võtate otsekohe ühendust Terešnikoviga või kes neil seal praegu peameheks on…”

      „Igor Valerjevitš…”

      „Muidu teeb Martšenko seda esimesena. Kui pole juba teinud.” Märganud Margarita Tihhonovna kõhklust, lisas ta: „Martšenko oli nii ehk naa Šapiro plaanidega kursis ja diversioonirühm tegutses niisamuti tema teadmisel. Ta oleks päeva pärast hakanud ise lokku lööma.”

      Margarita Tihhonovna vaatas mind kaastundlikult:

      „Küll tahaks, Aleksei Vladimirovitš, teile kõik ära rääkida, et te lõpuks maha rahuneks… Kuid see on pikk, keeruline jutt. Lükkame selle parem edasi. Küllap taipasite, et meil tekkisid ettenägematud raskused…”

      Järgneva veerand tundi täitis Margarita Tihhonovna vajalikele inimestele helistamisega, mina aga püüdsin iga sõna, lootes neid mõtestada ja oma saatusse selgust tuua.

      „Tere õhtust, seltsimees Terešnikov. Selivanova tülitab široninlaste lugemistoast. Meil on eriolukord… Vaja koosolek kokku kutsuda, homseks… Kell kaheksa nagu ikka. Saage aru, asi on väga pakiline!.. Kui nad lähevad täna jaama, siis jõuavad homme õhtuks… Sellega ei saa viivitada… Ma vihjan, meil on see, mis kiiresti rikneb… Jah, kolm eksemplari. Neljas on elus ja valmis Gorelovi lugemistoast rääkima… Teie läbinägelikkus on lihtsalt rabav… Jah, palun, teatage Lagudovile ja Šulgale… Ja ärge mind biblioteekide nõukoguga hirmutage… Kas või ülemnõukogule! Kuidas te julgete minuga säärasel toonil kõnelda! Ma pole mingi plikake! Ma olen jumala abiga kuuskümmend kolm aastat ilmas elanud! Jah!.. Kõike head!.. Mihuke lurjus!” Viimased sõnad kõlasid siis, kui toru oli hargile visatud.

      Ent teistega vestles Margarita Tihhonovna СКАЧАТЬ