Lihtne moodus lõpetada suitsetamine. Allen Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et suitsetamine mõjub mehelikult. Ka sellel väitel pole alust. Kui toppida sigaret näiteks kõrva, oleks see ju naeruväärne. Tegelikult on palju naeruväärsem seda vähki tekitavat suitsu kopsudesse tõmmata!

      Mõni ütleb: „Suitsu tõmmates on mu kätel mingi tegevus.” – No ja siis? Aga miks sa ta põlema paned?

      „Ma saan oraalse rahulduse,” – No ja siis? Aga miks sa ta põlema paned?

      „Tunnen, kuidas suits mul kopsudesse valgub.” – Õudne tunne! Sa tunned, kuidas sa lämbud.

      Paljude arvates peletavad nad suitsetades igavust. Seegi on eksiarvamus. Igavus tuleb mõtteviisist. Sigaretis pole mitte midagi huvitavat.

      Mina põhjendasin kolmkümmend kolm aastat oma suitsetamist sellega, et see lõdvestas, andis enesekindlust ja tuge. Loomulikult teadsin ma, et suitsetamine võib mind tappa ja läheb pealegi terve varanduse maksma. Miks ma ei läinud oma arsti juurde, et küsida muud võimalust lõdvestumiseks, julgustuseks ja enesekindluse saavutamiseks? Ma ei läinud, sest teadsin, et ta leiab mingi võimaluse. Mul polnud põhjust, oli vaid ettekääne.

      Mõni ütleb, et ta suitsetab sellepärast, et sõbrad teevad seda. Kas sa oled tõesti nii loll? Kui oled, siis palu jumalat, et su sõbrad ei hakkaks peavalu ravimiseks oma pead maha võtma!

      Enamik suitsetajaid jõuab lõpuks järeldusele, et suitsetamine on kõigest harjumus. Tegelikult ei ole see küll põhjus, aga kui kõik mõistlikud seletused kõrvale heita, siis näib see olevat ainuke õigustus. Kahjuks on seegi seletus ebaloogiline. Me võime iga päev oma harjumusi muuta, mõni neist võib olla vägagi meeldiv. Meid on lihtsalt pandud uskuma, et suitsetamine on harjumus ja sellest on raske vabaneda. Meie siin Inglismaal oleme näiteks harjunud sõitma tee vasakul poolel, ometi ei valmista meile mingit raskust sõita ka mujal Euroopas või Ühendriikides. See, et harjumustest on raske vabaneda, on ilmselge eksiarvamus. Tegelikult oleme suutelised iga päev omandama mõne uue harjumuse või loobuma vanast.

      Miks me siis ikkagi arvame, et peaaegu võimatult raske on lahti saada harjumusest, mis on räpane, jälk, paneb meid vastikult haisema, tapab meid, maksab terve varanduse ning millest me tegelikult vabaneda tahaksime? Vastus on, et suitsetamine ei ole harjumus, SEE ON NIKOTIINISÕLTUVUS! Sellepärast ongi nii raske loobuda, vähemalt enamikul suitsetajatel. Sest nad ei saa aru, mis asi on uimastisõltuvus. Peamine põhjus on see, et nende meelest pakub suitsetamine neile tõelist naudingut ja/või tuge ning nad usuvad, et kui nad peavad sellest loobuma, oleks see nende jaoks liiga suur ohver.

      Võin sind rõõmustada: kui sa kord mõistad, mis asi on nikotiinisõltuvus ja miks sa ikkagi tegelikult suitsetad, siis loobud sa sellest pahest mängleva kergusega. Ja umbes kolme nädala pärast küsid sa endalt, miks pidid sa küll nii kaua suitsetama ja miks ei suuda sa veenda teisi suitsetajaid lõpetama.

      NII TORE ON MITTE SUITSETADA!

      4.

      SALAKAVAL LÕKS

      Suitsetamine on kõige salakavalam lõks, mille inimene ise looduse abil on leiutanud. Mis vägi meid sinna ajab? Tuhanded ja tuhanded on seal juba ees. Suitsetajad ise hoiatavad noori, et see on räpane ja vastik harjumus, meeletult kallis ja hävitab lõpuks lõksusattunu. Hoiatusest hoolimata ei usuta, et suitsetajad ei naudi oma pahet. Ja kui haletsusväärne on veel see, et algul tuleb kõvasti pingutada, et tubakast sõltuvusse sattuda!

      Tegelikult on see ainuke lõks, millel pole peibutist, pole seda tükikest juustu hiire jaoks. Lõksu ei meelita mitte sigareti suurepärane, vaid hoopis selle vastik maitse. Kui esimene suits maitseks suurepäraselt, hakkaksid lööma häirekellad ja meie kui intelligentsed inimolevused mõistaksime, miks maksab pool täiskasvanud elanikkonnast järjekindlalt hingehinda iseenda mürgitamise eest. Kuid kuna esimene suits on hoopiski vastik, siis on iga noor veendunud, et ta ei lange iial sõltuvusse ja et ta võib iga kell sellest loobuda.

      Tubakas on ainuke uimasti, mis tegelikult ei lase kasutajal oma eesmärki saavutada. Poisid alustavad suitsetamist tavaliselt sellepärast, et paista mehelikumana, olla nagu Humphrey Bogart või Clint Eastwood. Seda küll öelda ei saa, et sa end mehiselt tunned, kui oma esimest suitsu tõmbad. Vaevalt söandad suitsu alla tõmmata, ja kui tõmbad liiga palju, hakkab sul pea ringi käima ja süda läheb pahaks. Ainus, mida tahad, on poiste juurest minema saada ja see jälkus minema visata.

      Tüdrukute eesmärk on näida moodsa elukogenud naisena. Me kõik oleme näinud, kui naeruväärsed nad on sedasi väikeste mahvidena suitsu pahvimas. Kui tuleb aeg, mil poisid ongi tõeliselt mehised ja tüdrukud elukogenud, soovivad nad, et poleks iial suitsetama hakanud. Mind huvitab, kas suitsetav naine saab üldse näida elukogenud või tekitavad sellise mulje sigaretireklaamid. Mulle tundub, et kui naine hakkab suitsetama, siis polegi seal mingeid vaheastmeid, vaid temast saab kohe üks suur tossaja, nikotiinisõltlane.

      Edaspidi püüame kogu ülejäänud aja endale seletada, miks me suitsetame, hoiatame oma lapsi selle pahe eest ning mõnikord püüame sellest vabaneda.

      Lõksu tööpõhimõte on järgmine: me püüame end sellest vabastada vaid siis, kui meil läheb elus halvasti, kas teeb muret tervis, rahapuudus või tunned sa end miskipärast eemaletõugatuna.

      Kohe, kui oleme suitsetamisest loobunud, suureneb meie stress veelgi rohkem (nikotiinipuudus tekitab vaevusi), pingemaandajat (vana abimeest, sigaretti) me aga kasutada ei saa.

      Piinelnud paar päeva, otsustame, et oleme valinud vale aja: peame ootama pingevaba perioodi. Niipea, kui see saabub, kaob aga ka põhjus suitsetamisest loobuda. Tegelikult sellist päeva ei saabugi, ja ennekõike sellepärast, et meie meelest muutub elu järjest pingelisemaks: me lahkume vanemate kaitsva tiiva alt, algab oma kodu loomine, tulevad laenud, lapsed, üha enam vastutusrikkamad töökohad jne, jne. Kuid ka see on vaid illusioon. Kõigi inimeste kõige kriitilisemad eluperioodid on hoopiski varajane lapsepõlv ja murdeiga. Meie vastutustunne suureneb, mitte stress, aga me kipume need kaks asja segi ajama. Tuleb rõhutada, et suitsetaja muudab kohe oma elu pingelisemaks, sest tubakas ei lõdvesta ega leevenda stressi, nagu ühiskond on püüdnud meid uskuma panna. Vastupidi: tubakas teeb närvilisemaks ja vähendab stressitaluvust.

      Isegi need, kes suudavad tubakalõksust välja murda (enamikul see õnnestub – üks või rohkem kordi elu jooksul) ning elavad õnnelikult, langevad ühel hetkel taas sinna tagasi.

      Kogu see suitsetamise värk on nagu hiigelsuurde labürinti sattumine. Kui oleme seal sees, ähmastuvad meie meeled ja kogu ülejäänud elu püüame labürindist välja pääseda. Paljudel see isegi õnnestub, kuid ainult selleks, et end hiljem taas lõksust leida.

      Mina püüdsin sealt pääseda kolmkümmend kolm aastat. Nagu kõik suitsetajad, ei suutnud ma leida teed labürindist välja. Ometi, paljude eriskummaliste asjaolude kokkulangemise tõttu, mida ma ei pea enda teeneks, tahtsin ma teada, miks oli varasematel kordadel suitsetamise mahajätmine meeletult raske, ja nüüd, mil ma lõpuks sellega tõesti hakkama sain, polnud see mitte ainult lihtne, vaid lausa meeldiv.

      Pärast suitsetamise mahajätmist sai mu hobiks ja hiljem ka tööks paljude suitsetamisega seotud mõistatuste lahendamine. See on keeruline ja paeluv mosaiik ning nagu Rubiku kuubikki peaaegu lahendamatu. Siiski on sellega nagu kõikide raskete mõistatustega: kui tead lahendust, on kõik lihtne! Mina tean, kuidas on lihtne suitsetamist maha jätta. Ma juhin su labürindist välja ja tagan, et sa sinna enam kunagi ei satu. Ainus, mida sa tegema pead, on järgida juhiseid. Kui pöörad korra valesti, on kõik edasised juhtnöörid mõttetud.

      Kordan: loobumine on kõigile lihtne, aga kõigepealt teeme kindlaks faktid. Ei, ma ei mõtle hirmutavaid fakte, neid sa juba tead. Suitsetamise pahedest on piisavalt infot. Kui see oleks sind peatanud, siis sa СКАЧАТЬ