Lihtne moodus lõpetada suitsetamine. Allen Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suitsetaja on pärast sööki täiesti pinges seni, kuni ta oma väikese nikotiinikoletise on ära toitnud?

      Ma rõhutan veel kord: põhjus, miks suitsetajale tundub pahest lahtisaamine nii raske, on see, et ta kardab, et talt võetakse ära tema tõeline nauding või tugi. Väga oluline on mõista: sa ei jää mitte millestki ilma.

      Parim viis mõista nikotiinisõltuvust on võrrelda suitsetamist söömisega. Kui oleme harjunud korrapäraselt sööma, siis ei ole me ka toidukordade vahel näljased. Alles siis, kui söögiaeg viibib, tunneme nälga, ja see pole mingi väljakannatamatu füüsiline valu, vaid me tunneme tühjust ja ebakindlust ja ütleme endale: „Ma tahan süüa.” Ja söömine on väga meeldiv ajaviide.

      Suitsetamisega on enam-vähem sama lugu. Tühjuse ja ebakindluse tunne, mille puhul me ütleme: „Ma tahan või vajan sigaretti”, on samasugune mis tühja kõhu puhul, kuid toit ei asenda suitsu ega vastupidi. Ka suitsunälg on peaaegu märkamatu: kahe suitsu vahel me ei taju seda. Ebamugavus annab endast märku võib-olla alles siis, kui tahame sigaretti süüdata, aga meil ei lasta seda teha. Ning lõpuks, kui saame selle suitsu, tunneme end rahulolevalt.

      Selline sarnasus söömisega aitab suitsetajat ekslikult uskuma panna, et ta saab suitsust tõepoolest mingi rahulduse. Mõnel suitsetajal on väga raske mõista, et suitsust pole talle mitte mingit rõõmu ega tuge: „Kuidas te saate öelda, et suitsust pole mingit tuge? Te ju ise ütlete, et suitsetaja tunneb end vähem närvilisena, kui on süüdanud sigareti.”

      Kuigi söömine ja suitsetamine tunduvad väga sarnased, on nad tegelikult täielikud vastandid.

      1. Sa sööd selleks, et ellu jääda, suitsetamine aga lühendab eluiga.

      2. Toit on maitsev ja söömine on meeldiv nauding, suitsetamine aga on haisva mürgise suitsu kopsu tõmbamine.

      3. Söömine ei tekita nälga, vaid leevendab seda; kui me aga oleme süüdanud oma esimese sigareti, oleme tekitanud vajaduse nikotiini järele ja nikotiininälja leevendamise asemel kindlustab iga järgnev suits selle nälja elu lõpuni.

      Siinkohal on sobiv hetk purustada järjekordne üldlevinud müüt selle kohta, et suitsetamine on harjumus. Kas söömine on harjumus? Kui sa nii arvad, eks proovi siis sellest loobuda. Ei, söömine pole harjumus, nagu seda pole ka hingamine. Mõlemad on eluks vajalikud. See on tõsi, et erinevad inimesed on harjunud nälga kustutama eri ajal, kuid nälg ise pole harjumus. Ja pole seda ka suitsetamine. Suitsetaja süütab sigareti vaid sellepärast, et ta püüab lahti saada ebakindluse ja tühjuse tundest, mille kutsus esile eelmine sigaret. Tõsi, suitsetajad on harjunud suitsunälga leevendama, kuid suitsetamine ise ei ole harjumus.

      Ühiskond viitab sageli suitsetamisele kui harjumusele ja oma raamatus teen seda mugavusest minagi, st nimetan suitsetamist harjumuseks. Palun ära siiski hetkekski unusta: suitsetamine ei ole harjumus. See pole midagi muud kui UIMASTISÕLTUVUS!

      Kui me alles hakkame suitsetama, siis sunnime end seda ära õppima. Enne kui arugi saame, ostame juba järjepidevalt sigarette ja, vähe sellest, need lihtsalt peavad meil olemas olema. Vastasel juhul haarab meid paanika ja edaspidi kipume suitsetama aina rohkem.

      Nagu iga uimastiga, muutub organism ka nikotiini suhtes immuunsemaks ja me hakkame rohkem suitsetama. Pärast sigareti süütamist kaob suitsunälg täielikult ja me tunneme end veidi paremini kui enne suitsu, kuid tegelikult oleme närvilisemad ja rohkem pinges kui need, kes kunagi ei suitseta. Selline hobi on naeruväärsem isegi sellest, kui inimene kannab, hambad risti, kitsaid kingi, mõtlemata, et mida aeg edasi, seda ebamugavamalt ta end tunneb isegi pärast kingade jalast võtmist.

      Olukord on tegelikult palju hullem, sest pärast sigareti kustutamist hakkab nikotiin kiiresti kehast lahkuma, mistõttu pingelises olukorras kipub suitsetaja järjest mitut suitsu tõmbama.

      Nagu ma juba ütlesin, pole tegemist harjumusega. Edasi suitsetamise ainuke ja tegelik põhjus on väike koletis suitsetaja sees. Ikka ja alati nõuab koletis toitu, kuid suitsetaja ise otsustab, millal, s.o millises olukorras, ta teda toidab.

      Sellised olukorrad on pahatihti täiesti vastandlikud:

      IGAVUS – KESKENDUMINE

      STRESS – LÕÕGASTUMINE

      Mis võlurohi see selline on, et tema mõju muutub kahekümne minutiga risti vastupidiseks? Mõelda vaid, kui palju on meie elus selliseid olukordi, magamine välja arvatud, kus inimene otsustab suitsetada! Suitsetamine ei vähenda igavust ega leevenda pingeid, ei soodusta keskendumist ega lõdvestumist. See kõik on vaid enesepete.

      Nikotiin on uimasti, kuid peale selle on see ka tugev mürk ning seda kasutatakse putukatõrjevahendeis (vaata mõnest teatmeteosest). Otse veeni süstituna piisaks vaid ühe sigareti nikotiinikogusest, et kohe tappa. Õigupoolest sisaldab tubakas palju mürke, kaasa arvatud vingugaas, ja tubakataim kuulub ühte perekonda karumustika ehk belladonnaga.

      Juhul kui sa kavatsed üle minna piibule või sigarile, siis tea, et see raamat peaks aitama igasuguseid tubakatooteid tarbivaid inimesi, kusjuures arvesse lähevad ka nikotiini sisaldavad närimiskummid, plaastrid ja inhalaatorid.

      Inimene on meie planeedi kõige keerulisem organism. Ükski liik, isegi pisim amööb või ussike, ei suudaks ellu jääda, kui ta ei eristaks toitu mürgist. Tuhandeid aastaid kestnud loodusliku valiku tulemusel on meie vaim ja keha omandanud võime eristada eksimatult toitu mürgist.

      Enne sõltuvusse sattumist on tubaka lõhn ja maitse peaaegu kõigile vastumeelne. Kui sa puhud tubakasuitsu lapsele või loomale näkku, hakkab ta köhima ja turtsuma.

      Kui sa tegid oma elu esimest sigaretti, hakkasid suitsu alla tõmmates köhima, pea hakkas ringi käima või tekkis lausa iiveldus. Su organism ütles: „SA TAHAD MIND MÜRGITADA. LÕPETA.” See hetk on tihti otsustav, sest siis selgub, kellest saab suitsetaja ja kellest mitte. Ekslikult arvatakse, et suitsetama hakkavad füüsiliselt nõrgad ja tahtejõuetud inimesed. Õnnelikud on need, kelle kopsud ei talu suitsu ja kelle jaoks esimene sigaret on niivõrd eemaletõukav, et teise järele ei teki kunagi mingit vajadust. Või ka need, kes pole lihtsalt vaimselt valmis ära õppima suitsu köhimata alla tõmbama.

      Minu jaoks seisnebki just siin kogu suitsetamise traagika. Sõltuvusse sattumiseks tuleb nii palju vaeva näha! Ning just seetõttu on nii raske peatada teismelisi. Kuna nad alles õpivad suitsetamist ja sigaret on neile ikka veel vastumeelne, siis arvavad nad, et võivad lõpetada, mil iganes vaid soovivad. Miks nad meie vigadest ei õpi? Aga miks meie oma vanemate vigadest ei õppinud?

      Paljud suitsetajad usuvad, et nad naudivad tubaka maitset ja lõhna. See on enesepettus. Tegelikult harjutame oma organismi halva lõhna ja maitsega, et saaksime suitsetada. Sama on heroiinisõltlastega, kes arvavad, et nad naudivad süstimist, tegelikult naudivad nad rituaali, mille tulemusel vabanevad nad heroiini vaegusest tingitud vaevustest, mis on küllalt karmid.

      Suitsetaja õpetab ennast mitte märkama halba maitset ja lõhna, et oma uimastidoosi kätte saada. Küsi suitsetajalt, kes arvab end suitsetavat vaid tubaka lõhna- ja maitsenaudingu pärast, kas ta lõpetaks suitsetamise, kui ta ei saaks enam oma lemmikmarki ja peaks leppima mõne sellisega, mille maitse tunduks vastik. Mitte mingil juhul, vastaks ta veendunult. Ta imeks pigem vana köit, kui et keelduks suitsetamast. Tema jaoks pole vahet, kas ta hakkab ise sigarette keerama, läheb üle mentoolsuitsule, sigarile või piibule. Need teised maitsevad esialgu küll vastikult, aga kui oled sihikindel, siis harjud nendega ja need hakkavad sulle meeldima. Tõeline suitsetaja suitsetab isegi külmetuse, palaviku, valusa kurgu, bronhiidi ja kopsupõletikuga.

      Naudinguga pole siin mingit pistmist. Kui oleks, СКАЧАТЬ