Lihtne moodus lõpetada suitsetamine. Allen Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Vähe sellest, et meil on nüüd ülemaailmne LIHTSA MEETODI kliinikute võrk, ka mu raamat on esimesest trükist alates bestseller. Norras osteti seda raamatut isegi rohkem kui Harry Potterit. Kokku on raamatut müüdud üle 11 miljoni eksemplari ja tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aasta pärast kliiniku avamist arvasin, et tean täpselt, kuidas aidata suitsetajal suitsetamist maha jätta. Oma üllatuseks olen ma aga 20 aastat iga päev midagi uut juurde õppinud. Kui kuus aastat pärast esmatrükki paluti mul raamat üle vaadata, haaras mind õudus, et ma pean peaaegu kõik oma kirjapandu valeks tunnistama ja ära parandama.

      Kuid mu hirm osutus asjatuks: LIHTSA MEETODI põhimõtted on ikka sama usaldusväärsed kui siis, kui ma nad avastasin. Peamine on see, et

      SUITSETAMIST MAHA JÄTTA ON LIHTNE!

      See on fakt. Mu ainus mure on, kuidas suitsetajat selles veenda. Kahekümne aastaga kogutud tarkus kulub selleks, et anda igale suitsetajale lootust. Kliinikutes püüame anda endast parima. Iga tagasilöök kurvastab meid väga, sest meie teame, kui lihtne on suitsetamist maha jätta. Kui suitsetajad ei saa sellega hakkama, peavad nad seda enda läbikukkumiseks. Meie peame seda aga endi omaks: meil ei õnnestunud suitsetajat veenda, kui lihtne ja kerge on suitsetamist maha jätta.

      Raamatu esimese väljaande pühendasin neile suitsetajatele, keda mul ei õnnestunud suitsetamisest terveks ravida. Kuna kliinik annab raha tagasi neile, kes suitsetamisest lahti ei saanud, on meil usaldusväärsed andmed. LIHTSA MEETODI kliinikutes üle maailma on ebaõnnestumise protsent alla 10, st et õnnestumise protsent on üle 90.

      Kuigi teadsin, et olin avastanud midagi imepärast, ei osanud ma isegi unes sellist edu näha. Võid muidugi vaielda, et kui mul oli eesmärk kogu maailm suitsetamisest terveks ravida, pidingi ma lootma 100protsendilist edu.

      Aga ma ei lootnud kunagi 100protsendilist õnnestumist. Varem oli nuusktubakas kõige levinum nikotiinisõltuvuse tekitaja, kuni ühiskond selle hukka mõistis. Sellest hoolimata leidub nüüd ja edaspidigi veidrikke, kes nuusktubakat tarbivad. Hämmastaval kombel on selliseid üpris palju veel Suurbritannia parlamendis. Tegelikult polegi siin midagi üllatavat, sest poliitikud on ju ajast oma sada aastat maas. Seega on ikka ja alati neid, kes suitsetavad. Kindlasti ei osanud ma arvata, et ma pean hakkama igat suitsetajat personaalselt ravima.

      Ma arvasin, et ühel päeval olen ma lahti muukinud suitsetamislõksu saladuse ja purustanud järgmised illusioonid.

      • Suitsetaja naudib sigaretti.

      • Suitsetama hakkamise üle otsustab suitsetaja ise.

      • Suitsetamine leevendab igavust ja stressi.

      • Suitsetamine aitab keskenduda ja rahustab.

      • Suitsetamine on harjumus.

      • On vaja tahtejõudu, et suitsetamine maha jätta.

      • See, kes kord hakkab suitsetama, suitsetab elu lõpuni.

      • Hoiatus, et suitsetamine tapab, aitab suitsetamist maha jätta.

      • Suitsetamist aitavad maha jätta igasugused aseained, eelkõige nikotiinil põhinevad.

      Mõtlesin naiivselt, et kui ma olen purustanud illusiooni, et suitsetamist on raske maha jätta ja et üleminekuperiood on piinarikas, mõistab seda ka kogu maailm ja võtab omaks minu meetodi.

      Ma arvasin, et mu peamiseks vastaseks on tubakatööstus, kuid üllatuseks hakkasid mulle kaikaid kodarasse loopima just need, keda pidasin oma peamisteks liitlasteks: meedia ja meie valitsus, organisatsioonid ASH ja QUIT (suitsetamise vastu võitlevad liidud) ning riikliku meditsiini esindajad.

      Arvatavasti oled näinud filmi „Õde Kenny”. Film räägib ajast, mil lastehalvatus ehk poliomüeliit oli veel ohtlik. Mäletan selgesti, kuidas haiguse nimetus tekitas samasugust hirmu nagu tänapäeval jutud vähktõvest. Poliomüeliit põhjustas lisaks halvatusele ka jäsemete moondumist. Tollane ravimeetod nägi ette, et jäseme ümber kinnitati metallkonstruktsioon, mis pidi vältima jäseme moondumist. Tulemuseks oli eluaegne halvatus.

      Õde Kenny uskus, et need rauad takistasid taastumist, ja ta tõestas tuhat korda, et laps saab taas liikuda, kui lihaseid uuesti treenida. Ent Kenny oli ainult õde, mitte arst. Kuidas ta julges tungida auväärsete doktorite mängumaale? Neid ei paistnud huvitavat fakt, et õde Kenny oli leidnud probleemile lahenduse. Kenny ravitud lapsed teadsid, et tal on õigus, teadsid ka nende laste vanemad, sellest hoolimata keeldus riiklik meditsiin Kenny meetodi kasutamisest. Vähe sellest, nad võtsid ka meetodi avastajalt praktiseerimisõiguse. Õde Kennyl kulus tõe jaluleseadmiseks kakskümmend aastat.

      Ma nägin filmi mitu aastat enne seda, kui ma LIHTSA MEETODI avastasin. Film oli väga huvitav ja kahtlemata oli selles ka oma tõetera. Kuid Hollywood tegi kunstilistel põhjustel üpris palju mööndusi. Õde Kenny ei saanud ju avastada seda, mida arstiteadus polnud seni avastanud. Kindlasti polnud tunnustatud meditsiiniasjatundjad mingid dinosaurused, nagu neid meile näidati. Kuidas ei suutnud nad kakskümmend aastat ilmselgeid fakte näha?

      Öeldakse ju, et fakti, st tõtt, on raskem uskuda kui väljamõeldist, st valet. Vabandage mind, et süüdistasin filmimehi möönduste tegemises. Isegi praegu, kakskümmend aastat hiljem, nn moodsate suhtlemisviiside ajastul, ei õnnestu mul vahel oma sõnumit inimesteni viia. Kas mul pole õigus: sa loed seda raamatut sellepärast, et mõni endine suitsetaja soovitas? Pea meeles, mul ei ole nii palju raha nagu BMA-l, ASH-il või QUIT-il. Ma olen üksik hunt nagu õde Kennygi. Olen kuulus, sest mu süsteem toimib, ma suutsin oma teooriat tõestada. Suitsetamisest loobujatele olen ma juba guru number üks. Aga ka õde Kenny tõestas, kuid ometi ei hakatud tema ravimeetodit kasutama.

      Selle raamatu viimased laused pärinevad esialgsest käsikirjast: „Ühiskonnas puhuvad muutuste tuuled. Lumepall on veerema läinud. Loodan, et mu raamat muudab selle laviiniks.”

      Minu märkuste põhjal võib mõni arvata, et ma ei austa arsti elukutset. Täiesti vale. Üks mu poegadest on arst ja ma ei tea õilsamat elukutset. Tõepoolest, kõige rohkem soovitavad meie kliinikut just selle valdkonna esindajad.

      Algusaastatel määratlesid arstid mind petturi või soperdajana, kes vaid väidab, et on asjatundja. 1997. aasta augustis oli mul au esineda Pekingis juba kümnendal konverentsil „Tubakas või tervis”. Usun, et olen esimene diplomita arst, kellele sellist au on osutatud: kutsega mõõdeti minu saavutatud edu.

      Kõigest hoolimata oleksin võinud ka seinale loenguid pidada. Kuna nikotiiniplaaster ja närimiskumm pole probleemi lahendanud, on suitsetajad mõistnud, et meelemürgist ei vabane samasuguse mürgiga. See on sama, kui soovitada heroiinisõltlasele: „Ära suitseta heroiini, sest suitsetamine on kahjulik. Proovi seda veeni süstida.” (Ära tee seda nikotiiniga, see tapab su jalamaid!) Ennekõike „tänu” arstidele pole ei meedial ega heategevusasutustel õrna aimugi, kuidas aidata suitsetajatel suitsetamist maha jätta – nad räägivad ainult seda, mida suitsetajad nagunii teavad: suitsetamine on tervisele kahjulik, see on üks räpane ja vastik, ühiskonnas mitteaktsepteeritav ja kallis tegevus. Neile ei tule vist hetkekski pähe, et suitsetamine ja suitsetamise mahajätmine pole seotud samade asjaoludega. Kõige tähtsam ongi see, et tuleb kõrvaldada põhjused, miks üldse suitsetatakse.

      Rahvusvahelisel suitsuvabal päeval ütleb selleks volitatud meditsiiniekspert midagi sellist: „See on päev, mil iga suitsetaja püüab suitsetamist maha jätta!” Kõik suitsetajad teavad, et just sel päeval suitsetavad nad kaks korda rohkem ja andunumalt kui tavaliselt, sest neile ei meeldi pealesunnitud juhtnöörid, eriti veel inimestelt, kes peavad suitsetajat täielikuks idioodiks ega saa aru, miks too suitsetab.

      Kuna СКАЧАТЬ