Lihtne moodus lõpetada suitsetamine. Allen Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põhjuse, et öelda: „Ma ei taha enam suitsetada.” Seda juhtub kõikide suitsetajatega ja nende põhjused on kaalukamad, kui oskad ette kujutada. Tõeline probleem on aga see teine, kümnes, …tuhandes päev, mil sa nõrkushetkel, purjus peaga või lihtsalt niisama teed ühe suitsu, ja kuna see on osalt siiski uimastisõltuvus, siis tahad sa veel ühte ja järsku oledki jälle suitsetaja.

      2. Meid peaksid mõtlema panema tervisehädad. Meie mõistus ütleb: „Lõpeta! Sa oled loll”, aga see kõik teeb asja vaid hullemaks. Me suitsetame näiteks siis, kui oleme närvis. Ütle suitsetajale, et suitsetamine ta tapab, ja ta süütab kohe sigareti. Inglismaa tähtsaima vähiravikeskuse õuel on rohkem konisid kui ükskõik millise teise raviasutuse territooriumil.

      3. Kõik põhjendused, miks me peaksime suitsetamise maha jätma, teevad tegelikult mahajätmise raskeks kahel põhjusel: 1) meile tundub, et me peame midagi ohverdama: meid sunnitakse ilma jääma oma „väikesest sõbrast”, „toest”, pahest või mõnust või kuidas iganes suitsetaja seda nimetab; 2) nad viivad meid eksiteele; suitsetamine ja suitsetamise mahajätmine ei ole seotud samade asjaoludega. Tegelik küsimus on, miks me tahame või miks meil on vaja suitsetada.

      LIHTSA MEETODI põhimõte on järgmine: kõigepealt tuleb unustada, miks me tahame suitsetamist maha jätta, tunnistada sõltuvust ja küsida endalt:

      • Mis kasu ma sellest saan?

      • Kas ma tõesti naudin seda?

      • Kas ma pean elu lõpuni hirmkallist hinda maksma ainuüksi selle eest, et topin endale suhu midagi, mis mind mürgitab?

      Tegelikult ei saa sa suitsetamisest mitte mingit kasu. Tahan, et sa must õigesti aru saaks: ma ei väida, et suitsetamise miinused kaaluvad üles plussid, seda teavad kõik suitsetajad omast käest. Tahan öelda, et suitsetamisel pole mitte ühtegi plussi. Kunagi suhtuti suitsetamisse kui seltskondlikku tegevusse, tänapäeval peavad isegi suitsetajad ise seda ühiskonnavastaseks.

      Enamik suitsetajaid tahab õigustada oma tegevust, ent kõik põhjendused on vaid eksiarvamus ja enesepete.

      Kõigepealt me kõrvaldame need eksiarvamused ja illusioonid, et sa mõistaksid: sa ei jää mitte millestki ilma. Vastupidi, raha ja tervis on vaid kaks kasulikku asja, mis sa võidad. Kui me oleme hävitanud illusiooni, et elu ilma suitsuta pole enam iial see, mis ta oli enne; kui sa mõistad, et elu ilma suitsuta on isegi palju parem; kui sa enam ei tunne, et sa oleks justkui millestki ilma jäetud, siis me võime tagasi pöörduda tervise ja raha teema juurde või rääkida veel teistestki põhjustest, miks peaksid suitsetamise maha jätma. Kui sa oled seda peamist mõistnud, siis täitub ka su suurim soov – elada edasi ilma tubakaorjuseta.

      3.

      MIKS ON RASKE SUITSETAMIST LÕPETADA?

      Nagu juba enne mainisin, hakkasin ma selle teema vastu huvi tundma iseenda sõltuvuse tõttu. Kui ma lõpuks suitsetamise maha jätsin, tundus see imena. Eelmised, läbi kukkunud katsed lõppesid nädalatepikkuse musta masendusega. Muidugi oli ka mõni helgem päev, kuid järgmine päev oli taas masendav. Seda võis võrrelda libedate seintega august väljaronimisega: oled juba peaaegu augu äärest haaramas, näed päikest – siis aga libised jälle alla tagasi. Lõpuks süütad suitsu, see on vastik ja sa püüad selgusele jõuda, miks sa seda tegema pead.

      Üks, mida ma enne konsultatsiooni alati suitsetajalt küsin, on: „Kas sa tahad suitsetamist maha jätta?” Mingis mõttes on see loll küsimus. Kõik suitsetajad (k.a Foresti liikmed) tahaksid väga suitsetamisega lõpparvet teha. Küsi kõige paadunumalt suitsetajalt, kas juhul, kui tal oleksid praegused teadmised ja ta saaks tagasi minna aega, mil ta polnud veel sõltuv, hakkaks ta ikkagi suitsetama. Kindlasti vastab ta: „MITTE MINGIL JUHUL.” Küsi kõige paadunumalt suitsetajalt, kes arvab, et suitsetamine ta tervist ei kahjusta, kes ei hooli ühiskonna arvamusest ja kelle rahakott suitsetamist võimaldab (neid pole tänapäeval enam palju), kas ta ärgitaks oma last suitsetama? Vastus on „MITTE MINGIL JUHUL!” Kõik suitsetajad tunnevad, et nad on mingi kurja jõu küüsis. Esialgu ütleb suitsetaja: „Ma jätan maha, aga homme, mitte täna.” Lõpuks arvab ta, et tal pole tahtejõudu või et suitsus on midagi sellist, milleta elu poleks enam see, mis ta olla võiks.

      Nagu juba öeldud, pole oluline seletada, miks on suitsetamist lihtne maha jätta, vaid hoopiski, miks on see raske. Tõepoolest, tegelikult tuleb selgeks teha, miks keegi üldse suitsetama hakkab või miks suitsetas mingil hetkel 60 % elanikkonnast.

      Kogu see suitsetamise värk on üks suur mõistatus. Me hakkame suitsetama vaid seetõttu, et tuhanded seda juba teevad. Ja ometi soovivad kõik, et nad poleks iial alustanud, ja ütlevad, et suitsetamine on aja ja raha raiskamine. Me ei suuda uskuda, et nad seda isegi ei naudi. Nooruses seostame suitsetamist täiskasvanuks saamisega ja näeme vaeva, et sellest sõltuvusse sattuda. Seejärel räägime kogu elu oma lastele suitsetamise kahjulikkusest ja püüame ise sellest harjumusest vabaneda.

      Samuti maksame suitsetamise eest kogu elu tohutu kallist hinda. Keskmine, n-ö pakk-päevas-suitsetaja kulutab elu jooksul sigarettidele 50 000 Inglise naela. Mida me selle raha eest saame? (Isegi see poleks nii hull, kui me viskaks selle kõik kanalisatsiooni.) Tegelikult mürgitame selle raha eest järjekindlalt oma kopse vähki tekitava tõrvaga ja ummistame veresooni. Hoiame iga päevaga üha enam hapnikunäljas igat oma lihast ja elundit ning muutume aina tuimemaks. Me mõistame end elu lõpuni halva hingeõhu, tumenenud hammaste, räpaste tuhatooside ja liisunud tubaka vastiku leha jälki vangi. See on kogu ülejäänud elu kestev orjapõlv. Tõsi, pool aega elust viibime olukorras, kus ühiskond on keelanud meil suitsetada (kirikud, haiglad, koolid, metroo, teatrid jms), ning kui me püüame suitsuta hakkama saada, siis on meil tunne, nagu oleks meid millestki ilma jäetud. Ülejäänud ajal on meil suitsetada lubatud, ja ometigi soovime, et me ei peaks seda tegema. Mis hobi see on, millega sa tegeled vastumeelselt, aga ilma milleta ka hakkama ei saa? Pool ühiskonda kohtleb sind kui pidalitõbist – miks peab muidu intelligentne ja mõistlik inimene taluma põlgust? Suitsetaja põlgab ennast palgapäeval, rahvusvahelisel suitsuvabal päeval; iga kord, kui ta loeb kogemata ajalehest midagi kopsuvähist, hoiatust, et ta tervis on ohus, või halva hingeõhu vastasest kampaaniast; iga kord, kui ta läkastab või tunneb rinnus valu või juhtub olema seltskonnas ainukene suitsetaja. Mida head saab suitsetaja sellest, et peab terve elu kohutavaid südametunnistuse piinu taluma? ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI! Kas rõõmu, naudingut, lõõgastust, tuge, ergutust? Puhas illusioon, kui ta just ei arva, et kitsaid kingi peab kandma selleks, et saada neid jalast võttes tohutu nauding!

      Nagu ma eelpool mainisin, pole tähtis seletada mitte ainuüksi seda, miks on suitsetaja meelest pahest nii raske lahti saada, vaid ka seda, miks ta üleüldse suitsetab.

      Arvatavasti ütled nüüd: „Jah, kõik on õige, ma tean seda. Aga kui sa kord sellesse lõksu satud, siis on väga raske sellest välja rabelda.” Ja miks siis on see nii raske ja miks üldse peab suitsetama? Nendele küsimustele otsivad suitsetajad vastust kogu elu.

      Mõni arvab, et suitsetamise mahajätmisega kaasnevad tugevad kõrvalmõjud tervisele. Tegelikult ei põhjusta nikotiinivaegus väga suuri kannatusi (vaata ptk 6), enamik suitsetajaid elab ja sureb oma tubakasõltuvust märkamata. Mõni väidab, et ta naudib igat sigaretti. Tegelikult ta ei naudi! Sigaretid on ühed vastikud ja räpased asjad. Küsi selliselt suitsetajalt, kes väidab end sigaretti nautivat, kas ta jätaks suitsu tegemata, kui ta ei saa enam oma lemmikmarki. Ta tõmbaks kas või vana nöörijuppi! Naudinguga pole siin mingit pistmist. Mulle maitsevad väga homaarid, aga mul pole iial vajadust kahtekümmet homaari endale kaela riputada. Me naudime paljusid asju oma elus, aga kui me parajasti nende asjadega ei tegele, ei tule meile pähe mõtetki, et me oleks justkui millestki ilma jäänud.

      Mõned otsivad siit psühholoogilisi põhjendusi, näiteks seletavad seda СКАЧАТЬ