Lihtne moodus lõpetada suitsetamine. Allen Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      MIKS ME SUITSETAME?

      Suitsetama hakatakse üldiselt üsna lollil põhjusel, tavaliselt kas sõprade või ühiskondliku sisenduse mõjul. Aga miks me ka siis, kui tunneme, et oleme juba sõltuvusse jäämas, ikka edasi suitsetame?

      Tavaliselt ei tea mitte ükski suitsetaja, miks ta suitsetab. Nad lõpetaksid kohe, kui teaksid tõelist põhjust. Oma konsultatsioonidel olen seda küsinud tuhandetelt. Tegelikult vastavad kõik suitsetajad ühtemoodi, kuigi vastusevariante on lõputult. Seda konsultatsiooni osa pean ma kõige naljakamaks, aga samas äratab ka kõige rohkem kaastunnet.

      Iga suitsetaja teab oma südamesopis, et suitsetamine on rumalus. Teab sedagi, et enne sõltuvusse sattumist polnud tal mingit vajadust suitsetada. Enamik mäletab, et esimene sigaret oli kohutavalt vastik ja et suitsetajaks saada, pidi kõvasti vaeva nägema. Kõige rohkem vaevab mind see, et suitsetaja teab, et mittesuitsetajad pole elus millestki ilma jäänud ja pealegi nad veel naeravad tema üle (palgapäeval ongi seda raske mitte teha).

      Olgu pealegi, kuid enamasti on suitsetajad intelligentsed, arukad inimesed. Nad teavad, et riskivad oma tervisega ja et kulutavad elu jooksul suitsudele terve varanduse, sellepärast peavad nad oma harjumuse õigustamiseks mõistliku seletuse leidma.

      Tegelik põhjus, miks suitsetajad ikkagi suitsetavad, on kahes teguris ja nende seoses, millest räägin lähemalt kahes järgmises peatükis. Need on

      1. NIKOTIINISÕLTUVUS

      2.AJUPESU

      6.

      NIKOTIINISÕLTUVUS

      Sõltuvust tekitab nikotiin, s.o värvitu, õlisegune uimasti tubaka koostises. Inimkond ei tea teist nii kiiresti sõltuvust tekitavat uimastit kui nikotiin: sõltuvusse sattumiseks piisab ühest sigaretist.

      Iga mahv viib kopsude kaudu ajju väikese annuse nikotiini, mis mõjub kiiremini kui heroiinisõltlasele süstitud uimastidoos. Ühest sigaretist saab aga kahekümne mahviga kakskümmend uimastidoosi.

      Nikotiin on kiiresti toimiv uimasti. Kolmkümmend minutit pärast esimest mahvi sigaretist on vererõhk alanenud umbes poole võrra, tunni aja pärast on vererõhk ikka veel veerandi võrra normaalsest madalam. See seletab, miks enamik suitsetajaid suitsetab keskmiselt umbes kakskümmend sigaretti päevas. Kohe, kui suitsetaja sigareti kustutab, hakkab nikotiin kehast lahkuma ja hädasti on vaja uut sigaretti.

      Siinkohal pean purustama suitsetajate tavapärase illusiooni, mis puudutab tunnet, mis tekib, kui ollakse sunnitud olema ilma suitsuta, nn suitsunälga ja sellega seotud võõrutusnähte. Suitsetajad arvavad, et nad peavad taluma kohutavaid vaevusi, kui nad püüavad suitsuta olla (või on selleks sunnitud). Tegelikult tekitab need vaevused mõtlemine: inimene tunneb, et ta on millestki väga tähtsast ilma jäetud, talt on võetud tema nauding või tugi. Ma seletan seda hiljem lähemalt.

      Võõrutusnähud iseenesest on väga nõrgad, enamik suitsetajaid on elanud terve oma elu, ilma et nad oleks endale sõltuvust teadvustanud. Väljendit „nikotiinisõltuvus” mõistame kui lihtsalt üht halba harjumust. Enamikus suitsetajais tekitavad uimastid õudust, ent ise nad ongi ju uimastisõltlased. Õnneks on sellest uimastist lihtne vabaneda, kuid kõigepealt peab endale sõltuvust tunnistama.

      Nikotiinist loobumine ei tekita füüsilist valu. Tekib vaid tühjus ja rahutus. Midagi justkui puuduks, justkui ei oskaks enam oma kätega midagi peale hakata. Kui suitsetaja on pikemat aega suitsuta, muutub ta närviliseks, kergesti ärrituvaks ja ebakindlaks. See on sama mis nälg – nälg mürgi, NIKOTIINI järele.

      Pärast sigareti süütamist imendub uus nikotiinikogus seitsme sekundiga ja vajadus on rahuldatud. Ärritus möödub, suitsetaja lõdvestub ning saab tagasi oma enesekindluse.

      Kui me alles alustame suitsetamist, siis on algul vajadus nikotiini järele niivõrd väike, et me isegi ei märka seda. Kui oleme hakanud suitsetama korrapäraselt, siis arvame endiselt, et me naudime sigaretti või et see on lihtsalt harjumus. Tegelikult oleme juba lõksu sattunud. Me veel ei taipa, et väike nikotiinikoletis istub meil sees ja me peame teda aeg-ajalt toitma.

      Kõik suitsetajad on hakanud suitsetama mingil tobedal põhjusel. Kellelgi pole olnud selleks sundust. Ja iga suitsetaja, olgu pühapäevasuitsetaja või ahelsuitsetaja ainuke edasi suitsetamise põhjus on väikese koletise toitmine.

      Nagu juba öeldud, on kogu see suitsetamise värk üks rida mõistatusi. Südames tunnistab iga suitsetaja oma rumalust ja seda, et ta on sattunud lõksu. Kõige haletsusväärsem on see, et suitsetaja otsib sigaretist samasugust seisundit, s.o rahulolu ja enesekindlust, mis tal oli enne sõltuvusse sattumist.

      Tead ju küll seda tunnet, kui naabri signalisatsioon on päev otsa lõuanud või on miski muu sulle mõnda aega närvidele käinud, ja siis on korraga vaikus – sa tunned imelist rahu. Tegelikult ei saabunud mitte rahu, vaid hoopiski tüütamine lõppes.

      Enne nikotiinisõltuvusse sattumist on meie keha tervik. Siis aga hakkame endasse nikotiini „süstima” ja pärast sigareti kustutamist, kui nikotiin hakkab organismist lahkuma, tekib meil nikotiinivaegus, see pole mitte füüsiline valu, vaid tühjusetunne. Meie kehas oleks nagu tilkuv kraan, mille olemasolust me aga midagi ei tea, ainult mõistusega me seda endale ära ei seleta. Ega peagi. Ainus, mida vajame, on sigaret, ja kui me selle süütame, siis oleme hetkeks taas sama rahul ja enesekindlad nagu enne sõltuvust. See rahulolu on siiski vaid ajutine, sest ikka ja jälle peame nikotiini saama. Kohe pärast sigareti kustutamist tekib taas suitsunälg – see on katkematu ahel. See ahel on eluaegne – KUI SA SEDA EI PURUSTA.

      Suitsetamine on nagu kitsaste kingade kandmine, millest tunneme tõelist rõõmu siis, kui oleme nad jalast võtnud.

      Aga suitsetajad ise nii ei arva, selleks on kolm põhjust.

      1. Lapsest saati on meile sisendatud, et suitsetajad saavad suitsust tohutu naudingu või on suits neile toeks. Miks me ei peaks neid uskuma? Ega nad asjata oma raha raiska ega tervisega meeletult riski.

      2. Kui suitsetaja ei saa nikotiini, ei põhjusta see talle füüsilist valu, tal tekib vaid tühjuse ja ebakindluse tunne, mis ei erine tavalisest näljast või stressist; ja kuna me süütame sigareti just neist tunnetest ajendatuna, siis peame seda normaalseks.

      3. Tegelikult ei näe suitsetajad oma sõltuvust õiges valguses, sest suits toimib tagantpoolt ettepoole. Kuna sõltuvusse sattumine toimub märkamatult ja tasahilju, siis nendel hetkedel, mil sa parajasti ei suitseta, vaevab sind tühjustunne, mida sa pead normaalseks ega süüdista selles oma eelmist sigaretti. Peaaegu kohe pärast uue sigareti süütamist su enesetunne paraneb, pinge langeb, sa rahuned – ja kiidad selle eest sigaretti.

      Sõltuvusprotsesside pahupidine tõlgendamine raskendab ükskõik missugusest uimastist loobumist. Kujutle heroiinisõltlase paanikat, kui tal pole järjekordset heroiinikogust, ja seejärel tema tohutut rõõmu, kui ta lõpuks oma annuse süstitud saab. Suudad sa ette kujutada inimest, kes saab naudingu enda süstimisest, või täidab ainuüksi selline mõte sind õudusega? Inimesed, kes pole heroiinisõltlased, ei kannata ka taoliste paanikahoogude all. Heroiin ei leevenda paanikat, vaid vastupidi, hoopis põhjustab seda. Samamoodi ei vaeva mittesuitsetajaid kunagi suitsunäljast tekkiv tühi tunne ega pea nad ka paanitsema, et suitsud on otsas. Mittesuitsetaja ei mõista, kuidas on võimalik saada naudingut mingi haisva räpase asja suhu toppimisest. Kuidas on võimalik see veel süüdata ja endale jälkust kopsu tõmmata? Ja mis kõige huvitavam – ka suitsetajad ei mõista, miks nad seda teevad.

      Me СКАЧАТЬ