Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuigi kätekõverdused ja kükisthüpped, mis järgnesid kägarkõnnile, olid peaaegu sama väsitavad.

      „Nad ei või meid nii palju piinata,” kaebas Vilde kätekõverdusi tehes Raigile.

      „Nemad võivad kõike, nemad on ülemad.”

      „Jah, aga viiskümmend kätekõverdust on hommiku jaoks liig.”

      „Mis sa hädaldad, sa vajud nagunii enne kõhuli.”

      „Jah, minu praegune rekord on kolmkümmend kaks ja ma ei näe ka põhjust selle tulemuse ületamiseks,” ütles Vilde ja vajuski kõhuli, ootas, kuni teised olid lõpetanud ja tõusis siis püsti. See trikk läks tal enamasti läbi, kuid mõnikord jaoülemad märkasid tema viilimist ja käskisid edasi pingutada.

      Pärast sellist võimlemist oli Vilde alati läbimärg ja hingeldas kõvasti. Ta juuksed seisid turris ja nägu leemendas higist. Särk oli ihu külge kinni kleepunud ja sellel ei leidunud kuiva laigukestki. Sellises olukorras vihastas Vildet alati Mike’i nägemine, kes kõhnuse tõttu väga harva higistas.

      „Kui nad kord sinul särgi seljas märjaks saavad, siis mina olen reaalselt juba surnud,” ütles ta Mike’ile.

      Mike’i jaoks ei olnud võimlemine varajasel hommikul nii vastumeelne kui Vildele, kuigi ka tema oleks parema meelega selle asemel rahulikult edasi põõnanud. Ärgata hommikul vara, joosta siis kohe õue külma kätte ja ennast füüsiliselt pingutada oli harjumatu ja tõeliselt ebameeldiv.

      „Vastik värk see võimlemine,” ütles Mike Vildele, kui nad tagasi kasarmusse olid jõudnud.

      „Vastik! See on lausa ohtlik!” hüüdis Vilde. „Mõtle nüüd loogiliselt, sa magad sügavat und, su keha on puhkeseisundis, mõte ei tööta, aju on välja lülitunud, astraalkeha on sinust hoopis eemal, ja siis järsku – põmm! – ning sa jooksed nagu marutõbine peni külmas sügishommikus. See paneb psüühikale sellise paugu, et ma ei taha mitte mõeldagi. Ja üldse on see loll jutt, et võimlemine annab tervist. Mõned arvavad, et hommikuti võimeldes püsivad nad tervemad ja elavad kauem. Idioodid! Ma olen kindel, et kui niisugused kunagi kõrvad pea alla panevad, jääbki neil teadmata, et nad oleksid võinud veel aastaid rahus elada, kui nad ei oleks oma tervist elu jooksul hommikvõimlemisega rikkunud. Tekitada endale pikki aastaid igal hommikul vabatahtlikult šokiseisundit on igal juhul ebaterve.

      Veel suurem vale on ütlus, et terves kehas terve vaim. Andke andeks, aga see on absurd, sellist juttu võib võtta kui kõige ehedamat huumorit. No võtame kas või minu. Ma olen selle elav tõestus, et ei pea olema terve kehaga, omamaks tervet vaimu. Ja miks see on nii? Aga vaat sellepärast, et kui osa inimesi istub jõusaalis ja seal rauda surub, nii et sooned laubal punnis, siis mina loen kodus head raamatut või filosofeerin korporatsioonis elulistel teemadel. Need jõusaalivennad aga istuvad võimlas, suruvad ja suruvad, vahelduseks õgivad proteiini nagu sead, mõõdavad ära oma biitsepsi ümbermõõdu, avastavad siis, et muskel pole viimase kahe päevaga kasvanud, manustavad mõningaid preparaate ja sikutavad edasi. Mis teeb tark inimene, kui tal on vaja rauda tõsta – ah? Tark inimene kasutab raskete asjade tõstmiseks abivahendeid. Need jõujunnid aga on oma päeva rassimise peale ära raisanud ja ei tea maast ega ilmast midagi. Lõpuks saavad nad lihaserebendid ja jäävad manustatud preparaatide tõttu tagatipuks impotentseks. Aga mis sa teed ilusa kehaga naiste juures, kui väikemehel on pea norus? Noh, ja nüüd öelge, mis intellekti te sellistelt terve kehaga vendadelt ootate? Hea, kui nad pärast veresooni ja südant koormavat pingutust veel oma nimegi mäletavad.”

      „Ära räägi ületreenitutest ja tippsportlastest,” sõnas Oll, „ega nemad tervisesporti tee, nemad rikuvad tõesti oma tervist. On ju kõigile teada, et tippsport balansseerib ohu piiril.”

      „Jah, aga päris tipud käivad ikka võistlustel ja toovad olümpiamedaleid koju. Nad vähemalt teavad, mille eest nad tervise ohtu seadsid. Tervisesportlane aga ei anna endale üldse aru. Tema sibab iga päev kilomeetrite viisi, et oma organismi tugevdada ja saab siis lõpuks mingil totral moel ikka otsa. Ma tean ühte juhtumit, kus üks mees oli kolmkümmend aastat tervisejooksu teinud. Ühel õhtul oli ta helkuri koju unustanud ja ettevaatamatu autojuht ajas ta pimedal metsateel alla. Hiljem oli juht öelnud, et ta ei osanud uneski aimata, et pimedas metsas, lähimast asundusest seitsme kilomeetri kaugusel võib keegi ringi mütata. Ja loomulikult oli autojuhi mõttekäik õige, sest ta oli vaimselt terve inimene ja mõtles loogiliselt. Vaene tervisesportlane oleks võinud rahulikult edasi elada, kui ta ei oleks nii kangesti jooksma kippunud.

      Ja mis kõige hullem, ma ei saa aru talisuplejatest. No ausalt, milline terve nutiga vend ronib pakasega vabatahtlikult jääauku. Töötaks ma Tervisekaitseametis, organiseeriksin ekstra töörühma, kelle kohustuseks oleks talvel veekogude ääres ringi patrullida, et agaraid vettekippujaid otse vaimuhaiglasse saata, kus vaesekesed teraapia abil mõistusele toodaks.

      Ja üldse, vaadake juhtivaid poliitikuid, ärimehi, õpetlasi ja teadlasi. On keegi näinud sportlikku ja terve kehaga professorit?”

      „Mina olen,” teatas Toi.

      „Noh, erand kinnitab reeglit, aga üldiselt…”

      „Mina olen Vildega mõnel määral nõus,” ütles Siinmaa, kes kõigi üllatuseks ilma käskimata rääkima hakkas.

      „Räägi,” nõudis Vilde.

      „Winston Churchill oli…”

      „Ära hakka jälle oma Winstoniga, me teame temast juba kõike,” segas Kanter Siinmaad, ehmatades poisi vait.

      „Sina kao minema, kui ei meeldi,” käratas Tölp ja saatis vihase pilgu Kanteri poole, mispeale viimane lahkuski.

      „Jätka,” ütles Tölp Siinmaale, „meie kuulame.”

      „Noh, ma tahtsin seda öelda, et Churchill oli parajalt paks ja mittesportlik inimene, kuigi jah, tema üks suurimaid kirgi oli polomäng ja eks ta sai füüsilist rakendust ka sõjaväes, kuid vanemana mäletatakse teda paksu, sigarit suitsetava suurmehena. Ta ütles ikka, et kui võimalik, siis ta istub ja no sport oli tema moto. Kuid kas te teate, et ta elas väga produktiivselt kuni elu lõpuni välja. Ta oli andekas poliitik, kuid samas ka kirjanik ja täiesti tunnustatud maalikunstnik. Veel kaheksakümne viieselt oli ta Alamkoja liige ja üldse elas ta üheksakümne aastaseks.”

      „Noh, näete,” kiitis Vilde rahulolevalt. „Paks ja suitsetav Churchill oli terve vaimuga. Nagu ka jumalast sant, ratastooli aheldatud Roosevelt, kes koos selle Churchilliga Teise maailmasõja võitis. Vot olid mehed.”

      Pilberg

      Pilberg istus oma kabinetis pedantselt korras laua taga ja sirvis paksu kausta. Ta ootas kompanii üleajateenijatest allohvitsere. Esimesena saabus kompaniiveebel Maidel. Maidel astus kabinetti ja jäi uksele ootama. Kuna mõlemad mehed olid üleajateenijad, siis ei pidanud veebel leitnandilt istumiseks luba küsima, kuid ometi jäi ta uksele ja ootas, kuni Pilberg oli peaga tooli poole osutanud. Pilberg oli reeglites ja nõuetes väga kinni ega nõudnud nende punktuaalset täitmist mitte ainult oma ajateenijatelt, vaid ka endast madalamal auastmel olevatelt allohvitseridelt.

      Pilbergi karjäär sõjaväes oli üsna kiire. Juba kahekümne viie aastasena sai ta ohvitseriks. Paljud mehed, kes olid aastaid teeninud, polnud jõudnud niisama kõrgele kui Pilberg paari aastaga koolis. Kuid tema tempoka karjääri juures oli üks miinus. Nimelt ei olnud Pilberg ise kunagi sõjaväes ajateenijana teeninud. Pärast keskhariduse omandamist läks ta kohe sõjakooli ja pääses nii otsesest ajateenistusest. Ja see, et Pilberg oli selle tähtsa etapi oma karjääris vahele jätnud, andis tunda ka tema käitumises. Ta ei mõistnud tihti reameeste СКАЧАТЬ