Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meestelt pühendumust ja tahet hästi teenida lihtsalt sellepärast, et sõdur pidi seda tegema.

      Maidel istus rahulikult toolil ja ootas. Viie minuti jooksul tulid ka teised allohvitserid – rühmaülemad, veebel Neeme ja nooremveebel Kark.

      „Alustame siis,” ütles Pilberg, kui mehed olid istet võtnud ja asunud jooma kohvi, mida Maidel kõigile kannust valas.

      „Nüüd on noortel kuu täis saanud ja asi paistab sujuvat, vähemalt minuni pole jõudnud kaebusi ei jaoülematelt ega ajateenijatelt. Ainuke juhus oli, kui kolmanda toa mehed käisid kurtmas, et jaoülemad olid nende toa segamini pööranud. Ma ei sekkunud sellesse asjasse ja paistab, et kõik rahunes,” rääkis Pilberg.

      „Väga õige, et ei sekkunud,” ütles Neeme ja rüüpas tassist lonksu kohvi. „Vastasel korral poleks seersandid neile rahu andnud ei päeval ega ööl. Hill on nende meeste jaoülem ja me kõik teame, et see mees kriitikat ei salli. Kuid ta on sellest hoolimata hea jaoülem.”

      Pilberg noogutas: „Muret tekitab ainult meeste füüsiline vorm. Kakskümmend kätekõverdust on lagi, pärast seda vajuvad pooled ära. Ja jalad on ka kõigil läbi, põlved on valusad ja teab mis veel. Arsti juurde nõuab igal hommikul kümme meest, kui mitte rohkem. Doktorid sõimavad mind, et ma piinan mehed ära. Mehed on nii vedelad, et ei jõua ennast üle kilomeetri edasi vedada, ilma et vahepeal puhkama ei peaks. Selles suhtes ma igatahes mööndusi ei tee ja oma paarkümmend kätekõverdust peab iga mees järjest ära tegema. Selline on minu tahtmine.”

      Spordikreem

      Seda möginat oli arstidel kastide viisi ja polnud haigust, mida sellega ei saanud ravida – hambavalu välja arvatud. Kui kümme meest hommikuti hospidalist läbi käisid, said nad ikka kaasa väikese tuubikese. Kuid tuubis ei olnud sees mitte ravim ega leevendus, vaid Saatan ise. Nii arvas vähemalt Vilde, kui oli selle universaalravimi efektiivsust omal nahal tunda saanud.

      Õhtul enne magamaminekut kavatses Vilde oma jalad, eriti aga põlved sisse määrida. Mike ja Samuel, kelle põlved olid samuti joostes valusaks muutunud, nurusid kaasvõitlejalt ka endile tibakese kreemi. Vilde alguses keeldus, sest kavatses kogu kreemi laiali hõõruda enda kehale, mis pidavat kõikjalt valutama, kuid lõpuks loovutas siiski paar tilgakest kallist kraami. Mike määris põlved kokku ja jäi tulemust ootama. Vilde, kes oma seljakoti kallal askeldas, küsis varsti: „Noh, kuidas on, mõjub?”

      „Soe on,” vastas Mike, „aga päris mõnus. Kui aus olla, valu isegi vist taandub.”

      Vilde ajas riided seljast, jättes vaid bokserid. Siis laskis ta veerand tuubi parema käe peale tühjaks ja hakkas põlvi määrima. Peale põlvede „õlitas” ta ära pahkluud, varbad, randmed, küünarnukid ja kaela. Kuna kõhulihased samuti valutasid, läks arvestatav osa ka sinna. Kui pool tuubi tühjaks oli pigistatud, pani Vilde väärt kraami kappi, et järgmisel õhtul protseduuri korrata. Seejärel viskas ta pikali ja jäi ravilainet ootama.

      Samal ajal niheles Mike oma asemel ja tundis, et äsjane mõnus soojus hakkab kuidagi ebamugavaks muutuma. Kuid esialgu ta vaikis, pidades toimuvat normaalseks.

      Vilde aga ei tundnud midagi peale selle, et põis endast märku andis. Ta ajas oma lodeva keha voodist välja, pani sussid varvaste otsa ja vedas ennast jalgu järel lohistades väljakäiku vett laskma. Tagasi tulles nägi ta, et Mike oli voodist välja kobinud ja võttis kapist pesemisasju.

      „Sa ju käisid pesemas,” imestas Vilde.

      „Jah, aga tead, ma lähen pesen selle löga põlvedelt ära…”

      „Oota, ma tulen kah,” ütles Samuel ja ajas ennastki püsti, lüües pea vastu ülemise nari äärt ära.

      „Mis, te olete lolliks läinud või? Mina teile rohkem kreemi ei anna,” vihastas Vilde.

      „Nõus,” ütles Mike. „Ma ei kannata seda tulitamist enam välja, põlved huugavad.”

      „Mida kuradit, minu omad leegitsevad,” hädaldas Samuel.

      „Memmekad, veidi kipitab, kuid see on kõik,” ütles Vilde ja ronis teki alla.

      Kui Mike ja Samuel tagasi tulid, siis kõik juba magasid. Nad ei pannud enam tuld põlema, vaid pugesid vaikselt linade vahele ja uinusid samuti.

      Südaööl ajas Vilde jalad alla ja käis väljakäigus tulitavat kaela pesemas. Ta jõi vett ja imestas, et olgu peale, kere huugab, aga miks hõõguvad ka vähesed määrdeta jäänud kohad nagu silmad ja genitaalid. Seejärel läks ta tagasi voodisse, et kahe paiku röögatusega üles karata. Mike pani kiiresti tule põlema ja kõik pöörasid pilgud toa keskele, kus vappus ägisev Vilde. Tema üks silm oli kinni paistetanud ja punase sõõriga ümbritsetud. Kõht ja kael olid tunduvalt jumekamad kui ülejäänud keha, kõik liigesed aga omandanud veripunase tooni. Kössitav Vilde ägises ja hoidis kahe käega kinni oma jalgevahest.

      „Täitsa lõpp,” ütles selle pildi peale Tölp. Siis ta tõusis ja läks Vilde juurde. „Kas väga valutab?”

      „Täitsa perse on…” kõlas vihane vastus. „Ma põlen elusalt, raisk, ma ei ela seda üle, ma pean vette saama, ma pean pesema, ma…”

      „Pesta ei või,” hoiatas Mike. „See teeb hullemaks, ma tundsin seda. Ei mingit vett!”

      „Käi persse!” röökis Vilde ja lalises edasi. Kära peale tuli sisse Valter, kes oli sellel ööl kompaniis korrapidaja.

      „Püha müristus, kas see on spordikreem?” küsis ta, kui oli pilgu Vildele heitnud. Tölp noogutas.

      „Te olete hullud!” hüüdis Valter. „Isegi hernetera suurune tilk seda salvi on piisavalt kipitav, siin aga…”

      „Pool tuubi,” teatas Tölp.

      Vilde pääses haiglasse ja oli kolme päeva pärast oma põletuse üle suisa õnnelik. Ta ei pidanud istuma sõjaväehospidalis, vaid pääses tsiviilhaiglasse. Kui ta nädala pärast tagasi jõudis, kogunesid kõik tema ümber, et kuulata imepäraseid seiklusi raviasutuses.

      Vilde pani oma koti maha, istus toolile, vaatas enda ümber kogunenud mehi, muheles rahulolevalt ja teatas kõigile: „Poisid, ma sain keppi.”

      Õde

      Vilde rääkis: „Ma ei mäleta küll täpselt, kuidas me haiglani jõudsime ja milliseid protseduure arstid minuga läbi viisid, kuid ma mäletan selgesti seda unustamatut õhtut, kui ma oma ilmutust nägin. No kurat, see ei olnud ikka tavaline naine. Kurat, sellist kuradima eite te ikka igal pool ei kohta, ma olen kindel, et nii…”

      „Rahu, räägi asjast,” nõudis Samuel.

      „Noh, asi oli nii, et kuni mul lõpuks valu üle läks ja ma end korralikult välja magasin, oli möödunud terve ööpäev. Ma ärkasin pimedas palatis ja ei saanud algul arugi, mis värk on, ent kui märkasin kõrvalvoodis norskavat kipsiga vanameest ja kuulsin toa teisest nurgast kellegi oigeid, hakkas mulle koitma, et olen haiglas. Ma viskasin teki pealt ja ajasin end püsti. Kuna loodus kutsus, siis hakkasin kohe käimlat otsima. Tatsasin koridori peale, kuid ühtegi vastava märgistusega ust ei leidnud kusagilt. Siis kuulsin ma mingit häält. Hakkasin minema hääle suunas ja jõudsin peagi valvelauani, kus istus unne vajunud valveõde. Telekas mängis ja tema ei kuulnud mu saabumist, samas võis ta ka liiga väsinud olla. Aga ta oli ilus. Ta oli kingad jalast võtnud ja jalad lauale asetanud. Need olid ilusad pruunid päevitunud jalad. Valge kittel oli eest lahti ja tänu lühikesele СКАЧАТЬ