Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ■ Täna hommikul ületasime jõe Velikaja Reka, mille kaldal linn asub. Ma külastasin proua K. mõisa. Kõikjalt kumas heaolu ja lihtsust. Kell kuus pöördusin oma korterisse tagasi. Me veedame oma õhtuid bostoni mängimise või lobisemisega. Mis oleks sõjaväeteenistus ilma sõprade seltskonnata!

      4. aprill ■ Me marsime nüüd suure tee serva mööda. Meie tänane marss oli päris lühike. Pärast sööki tegime koos polkovnikuga jalutuskäigu. Kumbki meist esitas sõjalisi plaane. Vaheldumisi olime rünnakul või kaitses. Maastik oli ebatasane; sellele vaatamata lasime me (oma mõtetes) patareid valmis panna. Mõned talupojad, kes meile vastu tulid, pidasid meid hullumeelseiks ja tegid ristimärgi. – Heidan oma õlekubule magama.

      Võšgorod, 5. aprill ■ Tänane marss oli päris meeldiv. Linnulaul kuulutas kevade saabumist, kuigi maa on veel lumega kaetud. Me oleme Võšgorodi külas, mis asub ilusas kohas. Me ronisime koos mõne meie ohvitseriga ühe kõrgema künka otsa, mis küla ümbritsevad, kuna sulav lumi tegi ratsutamise võimatuks. Tipult avanes ilus vaade üle oru kaugustesse; me nautisime vaadet kaugustesse nii, et jäime tunni võrra hiljaks ja leidsime eest külmaks läinud lõunasöögi. Millist kurba elu ma peaksin küll elama, kui mu õnnelik iseloom ja elav temperament ei laseks mind asju lõbusa külje poolt võtta. Meid on kolm ohvitseri ja viis teenrit väikeses toas, millest vaevalt jätkub siin elava perekonna mahutamiseks. Ma lõbustan end erinevate gruppide vaatlemisega, mis näivad pärinevat Hogarthi7 maalilt. Siin kisa, seal antakse halvale lapsele naha peale, nurgas küpsetatakse leiba. Üks peseb end, teine sööb, kolmas teeb tualetti. Uskumatu segadus. Väriseva peaga vana naine ja mina ise oleme ainsad tegevuseta pealtvaatajad. Sinna juurde süüdatakse tosin piipu ja kõik on tihedasse suitsupilve mähkunud. – Ja mida kuradit teeb see logard Fjodor? Ta keerab ühel vaesel kanal kaela kahekorra! Kuidas peab selles rahvahulgas saama magada ja välja puhata? Ebaõnne krooniks veel need putukad, kes on loodud inimsoo piinamiseks; need kirbud, need lutikad, need tarakanid; kes kaitseb mind kõigi nende arvukate rünnakute eest? Sellele vaatamata püüan ma magada – ehk on uinakul kaastunnet minu kannatuste suhtes.

      5. aprill ■ Peatus. Ilm on kehv. Ma mõtlen täna sõjaväeteenistuse tegeliku eesmärgi üle; milline kurb vajadus see küll on! Püüdsin ilmaasjata kindlaks teha väikest kasu, mida see inimsoo seisus toob. Kuna see ei saa ilma sõdadeta olla, kuna see on jagatud eri huvidega rahvusteks, peab sõduriseisus igal pool olemas olema. Aga rahu ajal! Võib öelda, et ta hoiab korda ja tasakaalu – jah –, aga kas pole kurb sõja ajal endasuguseid hävitada ja vaenlasele vastavalt võimalustele kahju teha? Ja siis – kas alati ollakse õige asja eest väljas? Kas me pole masinad võõra tahte, ebaõiglaste asjade ja projektide teenistuses? Kas pole kabinetiintriigid, monarhide isiklikud tülid oma naabritega tihti veriste sõdade põhjuseks? Kas ei olnud Seitsmeaastase sõja üks peamine põhjus Friedrich Suure naljatlevad märkused oma suurte naabrite Katariina ja Maria Theresia üle? Hispaania ja Baieri pärilussõda on samuti näiteks, mis demonstreerivad, kui väga oleme me õnnetud meie suure verise tahte täideviijad. Siis kasutatakse pühasid sõnu: usk, au, isamaa, et katta oma erinevaid isiklikke huvisid ja kavatsusi; vaja on religioosset sirmi, et pimendada koledat ja vastikut vaatepilti. Miks ei võta nad siis üksteiselt elu, nagu vanadel aegadel – need suured, kes uskusid end olevat maapealsed jumalad ja kelle jaoks oleme meie sunnitud kõike purustama? Meie õnn, meie elu – ja milleks? Et nende inetuid vajadusi teenida! On muidugi olnud sõdu, mis on rohkem või vähem vabandatavad ja mille eesmärk on olnud õilsam, nende hulka, loodan ma, kuulub ka see sõda. Aga see on haruldane ja kes garanteerib meile selle sõja motiivid? Aga miks neid mõtteid isegi paberile usaldada; see oleks kriminaalne selles keisririigis, kus vaba mõte on keelatud ja see tähendaks inimliku ebausu voolus vastuvoolu ujumist.

      Mihhailova, 8. aprill ■ Jääminek Düünal8 takistab meie marsi edenemist; oleme sunnitud veel mõneks päevaks siia külla jääma; ebameeldiv viivitus. Selle soovimiseks pole õige ei aeg ega koht. Ma lõbustasin end sellega, et tegin jalutuskäigu ja ronisin märkimisväärselt kõrge mäe otsa. Selliseid asju olen ma lapsest saadik armastanud. Kuna mu hing nagu ka mu silmad laiemat horisonti armastavad? Kas ma saan aja jooksul ka ise teataval inimlikul kõrgusel seisma? Kes seda teab! Praegusel silmapilgul pidin ületama suuri raskusi, et eesmärgile jõuda. Sulav lumi ja väike oja, mille pidin ületama, pidurdasid mu marssi tükiks ajaks; lõpuks jõudsin eesmärgile ja mu pingutusi tasus lai ja kaunis vaade üle lageda maastiku. Istusin kivile ja andusin naudingule palju näha; ma mõtlesin üldistele raskustele, mis annavad inimlikele pingutustele pikantse maitse. Rõõmud on nii ebatäiuslikud (kogemus tõestab seda), kui pole ületamiseks raskusi. Laps näiteks ei hooli enam ilusast mänguasjast, mida ta käes hoiab, kui näeb midagi muud ihaldusväärset, mis võib olla kapi peal, kuhu ainult suure vaevaga ulatub. Kas armastus oleks nii kuum, kui viisakusreeglid, lahusolek, sund sellest mitte rääkida poleks takistused, mida on raske ületada? Miks viimaks pürib isegi raugaeas mees auahnete eesmärkide poole? Ilmselt seetõttu, et ületatavad raskused valmistavad talle samasuguse triumfi kui rõõm saavutatu üle.

      Aga ma olin täiesti unustanud need sada sammu, mis mul jäid teha kõrgeimale tipule jõudmiseks. Ma jõudsin sinna peagi – pilgule avanes avar silmapiir, kaetud kaugete metsadega; objektid orus, veidi aja eest suured, näisid nüüd väikestena. Nii on see kogu maailmas. Pole midagi, mida miski veel suurem ei ületaks. – Mu mõttekäik pöördus nüüd inimliku auahnuse poole: milline haletsusväärne olevus on inimene kohe, kui ta võrdleb end täiusliku suurusega, mida pakub loodus. Ja siiski arvab ta end olevat universumi isanda. Miks arvab ta end olevat armsa jumala meistritöö ning soosik? Kas see pole olnud võimeline looma palju täiuslikumaid olendeid, kes elavad kaugetes maailmades, mida meie silmad vaevalt näevad? Inimene on füüsiliselt nii vähene, eimiski, küll aga miski oma hinge ja vaimu omadustelt; aga kas need on tõepoolest nii väljapaistvad, nagu me usume ja see meile meie uhkuses näib? Ma ei usu seda. Miks on meie omadused, mis meie vaimsel silmapiiril nii suured näivad, nii tihti egoismist lämmatatud? Sellel mäel veedetud järelemõtlemise tund peaks inimesele tema väiksuse looduse suuruse kõrval selgeks tegema; vaid loodus üksi on võimeline tema edevuse ja eelarvamused maha suruma. Mida enam inimene mõtleb end olevat teistest kõrgemal, seda madalamal on ta moraalse täiuslikkuse nivool. Kõigi nende huvitavate asjade üle järele mõeldes pöördusin ma koju tagasi.

      9. aprill ■ Tänu ühe mu seltsimehe armastusväärsusele, kes mulle raamatuid laenas, veedan oma aega lugemisega. Ma neelan nüüd Mme de Staëli „Delphine’i”9. Milline stiil, millised otsused, millised karakterid! Eessõna on meistritöö; kahju, et ta on nii romantiline, nii sentimentaalne; see pole aga suur viga; sellest saab eelis, kui tundlikkus on õige ja afekteerimata. Milline kaunis karakter on romaani kangelanna! Kas see polnud tema enda biograafia, mida ta kirjutada tahtis? Ma leian Mathilde karakteris natuke liiga vähe kohusetundlikkust ja situatsioon on liiga kunstlik. Aga teos on šarmantne; Staël on naisterahvast Rousseau, aga veidi teisel kujul.

      Vitebski kubermang, mida me nüüd läbime, on kultiveeritum kui need, millest me juba läbi marssisime. Kõikjal on näha juute. Juuditarid on ilusad. Ma olen näinud mitmeid, kellel on väga huvitav füsiognoomia; kahju, et nad on ebapuhtad.

      10. aprill ■ Ilm on halb. Pole midagi hirmsamat kui selle riigi teed. Meie vaesed hobused pääsesid vaevu edasi, nad vajusid kuni põlvini porisse. Ma tunnen kaasa vaesele jalaväele ja mu vaesele vennale Jakobile, kes on alamleitnant. Elu, nagu me seda marsil veedame, on päris monotoonne.

      Ludzen, 10 11. aprill ■See väike kohake, mille nimi meenutab linna, kus Gustav Adolf oma traagilise lõpu leidis, on päris kole, kuigi ilusa asukohaga. Me jõudsime siia pärast 40-verstalist11 marssi, ihuni läbimärjad ning läbi ja läbi külmunud. Pole midagi paremat kui pärast lihtsat söömaaega heas seltskonnas koos oma seltsimeestega magama heita.

      Režitsa, СКАЧАТЬ