Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Jürgen-Detlev von Uexküll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ href="#n13" type="note">13 juures, kes võttis meid hästi vastu. Pärast lõunasööki ilmus välja tema vennatütar; ta mängis klaverit ja laulis päris ilusasti romanssi: „Parle moi de ce que j’adore”. Kuidas küll on pehme naisehääl tehtud selleks, et meest mõjutada! Mida lihtsam on hääl, seda rohkem on temas sarmi. Olles oma päevaga rahul, heitsin voodisse ja lasin unel end oma perekonna kätele kanda, kes ehk nüüd mõtlevad minule, teadmata midagi oma pojast. Palusin armsat jumalat kogu südamest, et ta hoiaks iga selle perekonna liiget, õnne vennale, ühele vanemate armsamale pojale; võibolla tunnevad nad muret, eelkõige ema, see hell sõbranna…

      13. aprill ■ Puhkepäev. Sel hommikul üles tõustes nägin liigutavat vaatemängu. Päike paistis sellise kauni pildi peale: pika valge habemega ja õilsa näoga rauk toetas oma väärikat, vanadusest kortsulist palet talunaise põlvedele, kes toitis ilusat lapsukest ja vaatles suure õrnusega rauga näojooni. 15-aastane poiss seisis talunaise pingi taga ja hoidis mõlemas käes sama vana tüdruku käsi, keda ta kirglikul pilgul vaatas, sellal kui tütarlaps tema armastava pilgu eest kõrvale põikles. See vaatepilt oli väärt Correggio või Vernet’ pintslit. Ma hõõrun oma silmi ega usu end vene hütis viibivat; see vaatepilt meenutab mulle antiiki, see võiks olla Kreeka või Rooma. Mu entusiasm ja illusioonid haihtusid aga kohe, kui mu pilk langes minu Fjodorile, kes norskas kürasse, saapaid ja kiivreid täis voodil.

      Maastik siin on väga sõbralik; käisin täna palju jalutamas. Õhk muutub pehmemaks ja kevade tulekut on tunda. See on juutide ja raskolnikute14, arvuka, aga vähearmastatud sekti kubermang Venemaal. Joomine ja suitsetamine on neile keelatud; mulle kinnitati, et nad otsivad oma naised välja pimedas ja kompamise teel, mis on ühtaegu kummaline ja koomiline. Noor tütarlaps, kellel on kuupuhastus, ja rase naine ei tohi koos perekonnaga süüa, vaid teevad seda üksi. Paljud nendest kummalistest kommetest tõestavad rumalust ja eelarvamusi, mida nende juhid oma huvides ära kasutavad.

      Üksildastel hetkedel mõtlen ma mõnikord noorele naisele, kes mind Peterburis huvitas. Tema isikliku sarmiga olid ühendatud heast suguvõsast pärit õilsa hinge eelised, kultiveeritud vaim ja elavad ning õrnad tunded. Tihti uskusin, et armastan teda; siiski olen veendunud vastupidises, kuna mul on teine idee, palju energilisem ettekujutus sellest üleloomulikust kalduvusest, sellest hõõguvast kirest, mida armastuseks nimetatakse. Oli saanud harjumuseks teda iga päev näha; tema omadused joovastasid mind. Kõik tõmbas mind tema poole, ilma et ma oleks läbi elanud emotsioone, mida tuntakse tõeliselt armastades. Ilma endale illusioone tegemata jõudsin platoonilise ja füüsilise armastuse ideede ja peegelduste juurde. Olles hulk aega järele mõelnud puhta armastuse võimalikkuse üle, mis välistab täielikult meelelisuse, olin sunnitud selle tagasi lükkama ja seda järgneva põhjusega. Mitte kunagi, usun ma, pole olnud näidet sellest, et 50-aastast naist ja 25-aastast noort meest oleks sidunud püsiv ja puhas kirg, või vastupidi. Kui aga nii erinevas vanuses inimeste vahel õrn ja tugev ühendus tekkis, oli see kas suure lugupidamise või ärganud meelte tagajärg. Täiuslik armastus, see puhas ja taevalik armastus, mida Platon kirjeldab ja mille suurust, tugevust ja üllust ta kiidab, võib tegelikkuses olla vaid kahe samasoolise inimese vahel. Öeldakse, et nii paljud inimesed on üksteist armastanud, ilma seejuures kunagi voorusi ja kombekust ületamata. Hästi. Aga ikka on see olnud see hingeline kirg, mis rahuldub embuse, suudluse, silmade keele või hääletooniga. – Armastatakse end selles punktis petta; usutakse end täiesti puhtalt armastavat – aga see pole siiski muu kui rafineeritud meelelisus. Kas teie, noored inimesed, armuksite naisesse, kes on hambutu küürakas, aga omab kõiki hinge ja vaimu paremaid külgi? Kas teie, noored iludused, armuksite mehesse, kes on 55 aastat vana, kelle nina on kui kartul ja kõht meenutab õllevaati, aga on äärmiselt austusväärne, vooruslik ja vaimurohke? Ei, kindlasti mitte. Miks siis endale ette kujutada, et platooniline armastus on olemas?

      14. aprill ■ Tänane marss oli lühike. Juba keskpäeval olime korterisse asunud. Ilm oli ilus, üks seltsimees pani mulle ette jahile minna või üht läheduses elavat aadlimeest külastada, et peletada igavust, mis meid piinas ja häiris meie majaperemehi, kellele me igasuguseid vempe mängisime. Vaevalt oli see mõte meile tulnud, kui ta juba täide viidi. Me lasime kaks taluhobust saduldada, võtsime S-i, meie eskadroni leitnandi käest jahipüssi ja – koera ning asusime teele. See polnud aga kerge; iga kannustamise peale ajasid hobused oma pead püsti, hirnusid ja vaatasid oma ratsanikke, nagu küsides, mida see tähendama peaks. Viimaks ajasime nad traavile ja jõudsime järgmisse külla. Külas saime teada, et nelja versta kaugusel elab üks poola aadlimees. Sellest piisab, ütles S. mulle, et teda külastada. Aga kuidas end talle esitleda? See olgu minu asi, ütlesin nüüd. Nende sõnade juures ületasime väikese oja; mu hobune põlvitas rahuliku meelega, et juua. Kuna ma ei olnud seda oodanud, libisesin ma koos sadulaga üle hobusepea pea ees mutta. Õnneks olin jalad jalustest vabastanud, muidu oleksin võinud viga saada. Hobune aga hakkas pärast janu kustutamist aeglaste sammudega oma talli poole liikuma. Mu relvavend hoidis naerust külgi kinni ja minulgi ei jäänud muud üle kui halva mängu juures hea nägu teha ja veerand tundi kogu südamest naerda. – Üks talupoeg, kes selle sündmuse tunnistajaks oli, aitas meil hobuse kinni püüda.

      Mu seltsimees õnnitles mind viisi puhul, mida ma olin kasutanud ojapõhja mineraalidega tutvumiseks ja oletas, et minu avastused on loodusteadustele suure tähtsusega ning saavad peagi kogu maailmale tuntuks. Ma surusin hambad kokku ega vastanud, et mitte anda põhjust uueks kriitikaks, milleks mu kurva kuju rüütlit meenutav kuju ja riietus rohkelt põhjust oleks andnud. Nüüd jõudsime metsa; tee hargnes; nagu Herakles teelahkmel ei teadnud me, millist valida; lõpuks otsustasime vasakpoolse tee kasuks ja lasime hobustel joosta nii kiiresti kui nad jõudsid; eesmärgile me ei jõudnudki, ka läks peagi pimedaks, tee lõppes otsa – või me olime ta ära kaotanud. Seal – üksik lask! Me kuuleme kuuli vilistamist. Üks mees tõttab ligi, vabandab meid ehmatamast. Püssi tühjakslaadimisel läks see lahti ja kuul oleks peaaegu ühte meist tabanud. Ta näitab meile teed metsast välja, kutsub oma majja külla ja tema nime nimetamise juures saame me aru, et see ongi pan, keda me tahtsime üles otsida. Ta võõrustab meid parimal kombel. Tema perekond oli väga armastusväärne, eriti noor orb, kes tema majas viibis. Pärast seda kui olime hästi söönud ja hästi joonud, pöördusime tagasi koju, kus meil kindlasti hea uni tuleb.

      15. aprill ■ Vitebski kubermang erineb teistest oma linnade suursugususe ja elanike rikkuse poolest. Maastik on väga vaheldusrikas; siin on mägesid, järvi, viljakaid põlde: kahju, et metsi nii vähe on. Pinnas on hea; üks küla on teise kõrval.

      Kamenets, 15 16. aprill ■ Lund pole enam näha, aga tee on väga mudane. Kõikjal annab kevad endast teada. Lõokesed ilmestavad põldusid, mis on veel lagedad ja ilma ilustusteta.

      Dünaburg, 16 17. aprill ■ Vaevalt kohale jõudes laseb suurvürst polgul harjutada. Elanikud tõttavad igalt poolt kohale, et seda pealt vaadata. Me teeme oma asja hästi – aga mina olen enda liigutamiseks liiga väsinud. Ma leidsin siin hea restorani; mida veel on vaja oma keha ja vaimu värskendamiseks.

      Dünaburg, 18. aprill ■ Puhkepäev. Dünaburg on päris väike linn, asub koos hiljuti uuesti väljaehitatud kindlusega Düüna kallastel. Ma veetsin hommiku sellega, et käia läbi mitte väga ligitõmbav ümbruskond, teha väikesi sisseoste ja külastada kindraliproua Hohmanni, keda ma Peterburist tunnen. Tema mees, kes juhib diviisi, on juba lahkunud. Kindraliproua võttis mind väga armastusväärselt vastu ja ma veetsin päeva kõige meeldivamal kombel. Tal on suurepärane vaim ja põhimõtted, mis tema soole au teevad. – Õhtul lõbustasime end kasakate võidujooksuga, kes on väga osavad. Kohalikud juudid on väga rikkad. Olin täna ühe juures, kes omab poole miljoni eest kulda ja hõbedat.

      19. aprill ■ Täna ületasime Düüna, mis polnud päris ohutu, kuna pontoonid olid kehvas seisukorras. Marss oli päris pikk.

      Vidzõ, 20. aprill ■ Ülemate tahe on selle distrikti mõneks СКАЧАТЬ