EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pöördutakse üleskutsega Eesti NSV valitsuse poole. Lendlehe koostajate lootus, et okupatsioonivõimu haldusorgan võtab midagi ette Eestis ellu viidava asustuskolonisatsiooni vastu, saab hinnata ikkagi väga naiivseks. Tõenäoliselt oli lendlehe koostajaks mõni okupatsioonivõimus pettunud komparteilane, kes selliselt oma frustratsiooni välja elas.

      JSK 25. väljaanne aga teavitas lugejaid sellest, et Eestis on hakatud välja andma eestikeelset omakirjastuslikku ajakirja Eesti Demokraat (nr 1 (5) 1972). Sisuülevaates märgiti, et üllitises oli muu hulgas avaldatud Eesti Rahvusrinde (ERR) programm ning seitsmeteistkümne läti kommunisti kiri Rumeenia, Jugoslaavia, Austria, Prantsusmaa, Šveitsi ja Hispaania kommunistlikele parteidele, aga samuti seltsimeestele Aragonile ja Garaudyle.61 Läti kommunistide kirjas kritiseeriti teravalt Läti sihipärast venestamist ning toodi arvukalt sellekohased fakte.62 Samas numbris võeti eraldi vaatluse alla ERRi programm, märkides, et ERRi programmiliseks eesmärgiks on referendumi korraldamine enesemääramise küsimuses, samuti on programmis formuleeritud iseseisva Eesti riigi- ja ühiskonnaelu korralduse põhiprintsiibid.63

      Ülaltoodud informatsiooni põhjal võisid väliseesti aktivistid täie kindlusega veenduda, et Eestis on taas tärganud vastupanu okupatsioonivõimule. Lõpliku kinnituse sellele andis 24. oktoobri 1972 kuupäeva kandev, kuid mitmesugustel põhjustel alles kaks aastat hiljem Läände jõudnud memorandum ÜRO Peaassambleele, milles kajastati Eesti okupeeritud staatust ja üha katastroofilisemaks muutuvat demograafilist olukorda.64 Memorandumile olid alla kirjutanud kaks organisatsiooni – Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) ja ERR – ning dokument oli varustatud nende organisatsioonide pitseritega. Memorandumile oli lisatud pikem kaaskiri, mis oli adresseeritud tolleaegsele ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Selles anti põhjalik ülevaade Eesti lähiajaloost, Nõukogude okupatsioonist ja koloniaalpoliitikast Eestis ning nõuti Eesti omariikluse taastamist. Memorandum oli esimene okupeeritud Eestist maailma avalikkusele läkitatud sõnum, mis näitas, et hoolimata okupatsioonivõimu repressioonidest ei ole eestlased minetanud iseseisvuse soovi ega kaotanud usku demokraatlikesse ideaalidesse.65

      Alates 1960. aastate algusest olid Moskva inimõiguslased kirjutanud oma avalikele petitsioonidele alla oma nimed. See tõi küll kaasa repressioone, aga kuna nendele kirjadele olid alla kirjutanud reaalsed isikud, mitte ei olnud poetud anonüümsete organisatsioonide nimetuste varju, võis kindel olla, et tegemist on ehtsate dokumentide, mitte aga blufi või, mis veel hullem, KGB operatiivmänguga. Kuna EDLi ja ERRi memorandumil puudusid koostajate allkirjad ja esineti organisatsioonide nimel, võis nii mõnelgi tekkida kahtlusi dokumendi ehtsuses. Nende kahtluste kummutamise eest hoolitses KGB, kes vahetult pärast läkituste Läände jõudmist 1974. aasta novembris algatas kriminaalasja memorandumi koostajate väljaselgitamiseks.

      Nõukogude Liidu režiimikriitikud olid aastate jooksul ÜROle saatnud kümneid, kui mitte sadu märgukirju, nii avalikke kui ka mõne organisatsiooni allkirjastatuna. Ühelegi neist ei olnud maailmaorganisatsioon seni reageerinud. Võib arvata, et ka EDLi ja ERRi memorandum ei oleks pälvinud maailma avalikkuse silmis kuigi suurt tähelepanu ja oleks kiiresti unustatud, kui KGB ei oleks selle koostajaid vangistanud. Memorandumi koostajatele pikaajalisi vangistusi mõistes verifitseeriti selle dokumendi ehtsus. Kuigi kohtualused eeluurimisel ega süüpingis memorandumi autorlust omaks ei võtnud, on nad hiljem siiski tunnistanud oma osalust ÜROle saadetud memorandumi koostamises.

      Vangistatud demokraatide vabadusse jäänud kaaslased ei istunud sugugi käed rüpes. Juba 23. detsembril 1974 ehk kümme päeva pärast ÜROle saadetud memorandumi koostamises süüdistatud Juskevitši, Kiirendi ja Mätiku arreteerimist (Soldatov ja Varato vahistati järgmise aasta algul) pöördusid nende vabadusse jäänud kaaslased uue märgukirjaga ÜRO peasekretäri Kurt Waldheimi poole. Selle läkitajad kirjutasid, et olid välisraadio kaudu saanud teate EDLi ja ERRi poolt 24. oktoobril 1972 koostatud memorandumi jõudmisest ÜROsse. Kirja autorid deklareerisid, et see memorandum pole hoolimata ajalisest vahest midagi kaotanud oma aktuaalsusest. Waldheimil paluti astuda samme, et seekord võetaks esitatud avaldus ÜRO 29. täiskogu päevakorda ning et seal korrataks eelmise pöördumise põhipunkte. Veel teatati, et kohe pärast memorandumi Läände jõudmise teatavaks saamist käivitas KGB ulatuslikud aktsioonid koos arvukate läbiotsimiste, ülekuulamiste ja arreteerimistega. Sellest hoolimata lugesid märgukirja saatjad oma peasihi saavutatuks, kuna eesti rahva soov taastada iseseisvus on kantud vabade rahvaste ette, Nõukogude Eesti nukurežiimi poolt on eesti rahva esindamine lõpetatud ja keegi ei saa enam väita, et eesti rahvas nõustuks 35 aastat kestnud okupatsiooniga. Waldheimil paluti tõstatada eelmise apelli saatnute arreteerimise küsimus, kuna sellega on rikutud põhilisi inimõigusi.

      Sama kuupäevaga dateeritult läkitati Eestist Läände veel teinegi märgukiri, mille koostajad esinesid nimetuse all „Grupp Eesti patrioote“. Sisu ja stiili järgi otsustades olid läkituse tõenäoliselt koostanud needsamad inimesed, kes saatsid märgukirja Waldheimile, kuid kes jälgede segamiseks esinesid teise grupeeringu nime all.66 See dokument oli adresseeritud Lääne massimeediale ning selles anti ülevaade arreteerimistega seoses tehtud läbiotsimistest, toodi ära andmed arreteeritute laste kohta ning paluti see kõik edastada meediale. Mõlemad märgukirjad jõudsid Läände 1975. aasta alguses ja neid refereeriti ka väliseesti ajalehtedes.67

      Väliseestlastele olid teated Eestis toimuvast vastupanust otseseks äratuskellaks asuda senisest aktiivsemalt ja tõhusamalt toetama vabadusvõitlust Eestis, mille olemasolus ei saanud enam kellelgi kahtlust olla. Esialgu puudusid andmed vastupanuliikumises osalevate isikute kohta ja nii ei olnud teada, kellega ühendust võtta ning keda oleks vaja otseselt toetada. Olukord muutus pärast eesti demokraatide vangistamist ning alates 1970. aastate teisest poolest, mil vastupanuliikumine asus läkitama avalikke protestikirju, mille koostajad olid isiklikult allkirjastanud. Samuti juurdus pagulaste seas teadmine poliitilistel põhjustel vangistatute olemasolust, mida kinnitas ka poliitiline kohtuprotsess Tallinnas, kus mõisteti vangilaagrisse ÜROle memorandumi saatmisega seotud isikud. Üha enam süvenes pagulasaktivistide seas arusaam, et välisvõitlus peab hõlmama ka okupeeritud kodumaal toimuva vastupanu toetamist ning tähelepanu juhtimist eesti poliitvangide saatusele.

      Rootsi eestlaste esimene poliitiline aktsioon eesti poliitvangide kaitseks võeti ette seoses Rootsi peaministri Olaf Palme eelseisva Moskva-visiidiga. Rootsi Eestlaste Esindus (REE), Läti Kesknõukogu Rootsis ja Leedu Ühing koostasid üheskoos nimestiku teadaolevatest eesti, läti ja leedu poliitvangidest ning esitasid selle Palmele. Nimekirja kaaskirjas taotleti peaministri abi poliitvangide vabastamiseks, kuna nende „roim“ oli seisnenud vaid inimõiguste nõudmises. Eestlastest olid nimekirja kantud Soldatov, Mätik, Kiirend ja Juskevitš, lätlastest Gunārs Rode ja Andris Pūce ning leedulastest arstiteaduse üliõpilane Šarūnas Žukauskas, Kaunase Polütehnilise Instituudi lektor Antanas Sakalauskas, usulise kirjanduse trükkija ning levitaja Povilas Petronis ning Nijolė Sadūnaitė. Palmele saadetud kirjale olid alla kirjutanud REE esimees Olaf Muruk, Läti Kesknõukogu esimees Imants Freimanis ja Leedu Ühingu esimees Valentinas Vilkėnas.68 Sealtpeale kujunes poliitvangide teema pagulasorganisatsioonide poliitiliste avalduste lahutamatuks koostisosaks.

      Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse moodustamine

      Mõningatel andmetel oli eesti poliitvangide organiseeritud abistamistegevuse algatajaks Malmös elav insener, REE väliskomisjoni liige ja Malmö Eesti Seltsi esimees Agu Kriisa. Rootsi eestlastest esimesena võttis ta 1971. aastal selles küsimuses ühendust AI peakorteriga Londonis. Kuna Malmöst oli raske korraldada sidepidamist poliitvangide temaatikaga tegelevate organisatsioonidega ja poliitvangide kohta andmete kogumist, pöördus Kriisa koostöö ettepanekuga REE välis- ja kodumaa küsimuste komisjoni (VKKK) abiesimehe Ants Kippari poole. Aastail 1976–1977 СКАЧАТЬ