EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võimupiire. Endine kõikvõimas julgeolekuministeerium degradeeriti ministrite nõukogu alluvuses olevaks riiklikuks komiteeks (KGB), mitmed julgeolekuorganite kõrgemad juhid lasti maha, paljud arreteeriti. Oluliselt kahandati julgeolekuorganite koosseise. Massiliselt asuti vabastama poliitvange, küüditatuid ja poliitasumisele saadetuid. See oli suhteliselt liberaalne periood ka poliitvangilaagrites. Poliitvangid võisid kasvatada pikemaid juukseid ja kanda erariideid, lubatud olid näiteks käekellad, fotoaparaadid ja raadiovastuvõtjad. Isikliku raha eest võis einestada niinimetatud kommertssööklas, kus toiduvalik oli tunduvalt laiem ja kvaliteetsem kui laagrirokk ehk balanda. Piiramatult võis saada pakke toiduainete ja tarbeesemetega ning vangidele anti kätte ka välismaalt läkitatud postisaadetisi. Paraku ei kestnud need vabadused kuigi kaua. Juba 1950. aastate lõpul hakkasid vangistustingimused järk-järgult karmistuma ning 1961. aastaks olid kõik need soodustused uue karmima vangistusrežiimiga taas ära võetud.

      Poliitvangide ja nende perede abistamine okupeeritud Eestis

      Poliitvangide ja nende perede organiseeritud abistamine sai alguse nõukogudevastase tegevuse eest vangilaagrisse saadetud Sergei Soldatovi, Kalju Mätiku, Mati Kiirendi ja Artem19 Juskevitši (edaspidi: eesti demokraadid) perekondade abistamisest. Hiljem kujunes see abistamistegevus avaliku vastupanuliikumise üheks olulisemaks tegevusvaldkonnaks.

      Eesti demokraatide üle 20.–31. oktoobril 1975 Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsessile kogunes hulgaliselt kohtualuste sõpru ja tuttavaid. Kohtusaali istungit jälgima õnnestus neist pääseda Soldatovi abikaasal Ljudmila Grünbergil, tema saatjana esinenud Tallinna inseneril Ants Tomsonil, Kiirendi abikaasal Malle Kiirendil, Mätiku kasuõel Anneli Korgil ning Juskevitši endisel abikaasal Lehte Kivilol ja tütrel Ingrid Juskevitšil.

      Endine poliitvang Erik Udam oli isegi saanud oma töökoha, Eesti Metsandusinstituudi Erikonstrueerimisbüroo (EKB) ametiühinguorganisatsioonilt kirjaliku volituse olla sel kohtuprotsessil ühiskondlikuks esindajaks. Ta oli kohtumaja valvavate tšekistide jaoks siiski liiga tuntud nägu, et teda kohtusaali lubada.

      Grünbergilt ja teistelt kohtusaalis viibinutelt saadud andmete põhjal koostati põhjalik ülevaade protsessi käigust. Vene keelde tõlgituna edastati see Moskva dissidentidele ja Lääne ajakirjanikele, eestikeelne variant aga saadeti oma kanaleid pidi otse Rootsi.

      Toetusavalduse sellise vormi, kus poliitiliste kohtuprotsesside puhul kogunevad kohtualuste kaasvõitlejad ja sõbrad kohtumajja, vangistatud kaaslastele demonstratiivselt toetust avaldama ning protesteerima nende vangistamise vastu, olid Moskva dissidendid kasutusele võtnud juba 1960. aastate algul peetud esimeste Stalini-järgsete avalike poliitiliste kohtuprotsesside aegu. Võimudele tuli selline käitumine väga ebameeldiva üllatusena, sest nemad oleksid eelistanud kohtulikke arveteõiendusi ilma tunnistajateta. Põhjust selleks oli. Möödas olid ajad, mil nõukogudevastase tegevuse eest kohtupinki sattunud oma väidetavat süüd tunnistasid, seda kahetsesid ja kergemat karistust anusid. Selliseid juhtumeid küll oli, kuid neid tuli üha harvem ette. Palju sagedamini üritasid vangistatud režiimikriitikud kasutada kohtupinki tribüünina oma seisukohtade väljendamiseks ja võimukuritegude paljastamiseks.

      Vastuabinõuna täitsid võimud selliste poliitiliste protsesside puhul kohtusaalid valitud publikuga, kelleks olid enamasti KGB- või parteiveteranid. Kohtusaali lubati üksnes kohtualuste lähisugulasi, kellele tihtilugu „unustati“ teatada kohtuistungi toimumise aeg. Kohtualuste sõpradel aga keelati kohtusaali siseneda, viidates tavaliselt istekohtade puudumisele.

      Demokraatide protsessile eelnenud aastate jooksul oli Eestis peetud kümneid poliitilisi kohtuprotsesse, kuid ükski neist ei olnud pälvinud vähematki avalikku tähelepanu. Samuti puuduvad andmed, et kohtualuste sõbrad oleksid oma kohaloluga väljendanud solidaarsust kohtualustele, avaldanud neile moraalset toetust ning protesteerinud poliitiliste arveteõienduste vastu, rääkimata ülevaadete koostamisest kohtusaalis toimunu kohta. Alates demokraatide protsessist kujunes kohtuistungite külastamine ja nende kohta ülevaadete koostamine vastupanuliikumise traditsiooniliseks võitlusviisiks. Nii väljendati avalikult oma suhtumist toimuvasse ning avaldati toetust vangistatud võitluskaaslastele. Kohtuprotsessidel toimunust tehti võimalikult täpsed kokkuvõtted, mida levitati omakirjastuslikes väljaannetes ning toimetati edasi Moskva dissidentidele, kes avaldasid selle info JSKs. Hiljem suunati kohtuprotsesside ülevaated ka otse EVVAle. Need materjalid kujunesid oluliseks dokumentaalseks allikmaterjaliks okupatsioonivõimude poolt sooritatud inim- ja rahvusõiguste rikkumiste kohta.

      Teiseks poliitvangide toetamise mooduseks oli nende perekondade materiaalne abistamine. Nii näiteks oli Soldatov eelseisvat arreteerimist ette nähes oma abikaasat põhjalikult instrueerinud, kuidas sellisel juhul toimida, ning andnud talle üle oma kontaktid Moskva ja Leningradi dissidentidega. Pärast eesti demokraatide üle peetud kohtuprotsessi võttis Grünberg ühendust Solženitsõni fondi halduritega Moskvas ning oli Soldatovi sõnul selle fondi volinikuks Eestis kuni Soldatovite emigreerumiseni välismaale mais 1981. Oma mälestusteraamatus kirjutab Soldatov, et vahetult enne seda olevat Grünberg asjaajamise ja vastavad rahasummad andnud üle avaliku vastupanuliikumise aktivistile Lagle Parekile.20 21

      Parek ise eitab kategooriliselt temale Solženitsõni fondi asjaajamise ja raha üleandmist. Tema sõnul tekkisid tal suhted Solženitsõni fondi aktivistidega hoopiski endise poliitvangi Mart Nikluse Moskva-kontaktide, eelkõige Jevgeni Gabovitši vahendusel. Selle tulemusena hakkas pärast Tartu teadlase Jüri Kuke ja Nikluse arreteerimist 1980. aasta märtsis-aprillis fondist saabuma rahalist toetust, mis oli määratud Nikluse ema ja Kuke perekonna abistamiseks.22

      Vangistatud eesti demokraatide perekonnaliikmete omaalgatuslik abistamine algas väidetavast Solženitsõni fondi asjaajamise ülevõtmisest siiski tunduvalt varem. Sellekohast aktiivsust ilmutas endise poliitvangi Enn Tarto ümber koondunud mõttekaaslaste seltskond eesotsas Parekiga. Nemad olid suure tähelepanuga jälginud eesti demokraatide üle peetud kohtuprotsessi. Juba demokraatide süüasja eeluurimise ajal saadi teada, et nii arreteeritud Kiirend kui ka vabaduses viibiv eesti demokraatide tegevuses kaudselt osalenud Peeter Einasto olid andnud tunnistusi, mida sai kasutada süüdistusmaterjalina eelseisval kohtuprotsessil. Tol ajal Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse (VRV) Tartu sektoris tehnik-arhitektina töötanud Pareki sõnul palusid „vanad tursad“,23 et ta oma töökaaslase, sisearhitekt Ülle Einasto kaudu mõjutaks viimase abikaasat Peetrit neid ohtlikke tunnistusi tagasi võtma. Ü. Einasto mõjul ütleski tema abikaasa kohtuprotsessil lahti eeluurimise käigus antud ütlustest.24

      KGB suureks pettumuseks oli ka Kiirend juba eeluurimise käigus lahti öelnud oma varasematest tunnistustest ning kinnitas seda avalikult kohtuprotsessil. Kohus aga ei võtnud P. Einasto ja Kiirendi tunnistustest lahtiütlemise avaldusi arvesse ning kasutas nende eeluurimisel antud ütlusi süütõenditena. Tšekistidel jäi siiski saavutamata peamine eesmärk ̶ nad ei suutnud murda Kiirendi vaimu ega panna teda endist tegevust hukka mõistma ja pattu kahetsema. Sirge seljaga võis kohtusaalist väljuda ka P. Einasto.

      Pareki sõnul tekkisid tal Ü. Einasto kaudu sidemed Malle Kiirendiga, viimase vahendusel tutvus ta ka Grünbergiga. Kuna „vanad tursad“ vangistatute perekonnaliikmete abistamisega otseselt ei tegelenud, otsustas Parek suunata oma Tallinnas elava õepoja Heiki Ahoneni abistama vangistatud demokraatide perekonnaliikmeid.25

      Ahonen on meenutanud, et ta käis M. Kiirendil puid lõhkumas ja oli ühel korral ka Kiirendite tütre Madli lapsehoidjaks. Kaks korda oli ta M. Kiirendi saatjaks, kui viimane oma abikaasat vangilaagris külastas, ühel korral oli ta samal teekonnal eskordiks Tiit Madissoni abikaasale Elviirale.26

      Oma СКАЧАТЬ