EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõik, et poliitvang ei tunneks end hüljatuna ja teaks, et tema perekonna eest kantakse hoolt. Alati tekkis abistav võrgustik ja siis selgus, et mõttekaaslasi on rohkem, kui arvata võis. Nii näiteks olid Nikluse vanemad nende naabruse elava perekond Loskitite27 hoole all. Seda tuge tundis Niklus juba vabaduses olles, aga pärast arreteerimist kandus see üle tema vanematele. Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) võimukriitiliselt meelestatud õppejõududest abielupaar Irina Paperno ja Boriss Gasparov elas Kukega ühes majas ning abistasid ja toetasid igati tema peret. Poliitvangide peredel käidi abiks näiteks puid lõhkumas või aknaid pesemas. Solženitsõni fondist said arreteeritute lapsed toetust 30 rubla kuus lapse peale, mis oli tol ajal arvestatav summa. Ka vabanemisel said poliitvangid elu taasalustamiseks toetust.28 Näiteks sai Ahonen vangistusest vabanedes niinimetatud vabanemistoetust 1 000 rubla.29

      Siiski ei olnud Solženitsõni fondist saadu eriti suur. Enn Tarto andmetel olid vastupanuliikumise suuremaks rahastajaks Viktoras Petkuse kaudu hoopis leedu vabadusvõitlejad. Ise eraldas Tarto selleks igakuiselt viiendiku oma netopalgast.30

      Väga tähtsaks peeti poliitvangide perekonnaliikmetega kaasa sõitmist nende külastuskäigul vangilaagritesse. Laagrid paiknesid Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel Mordvas või Permi oblastis ning sõit sinna oli poliitvangi perekonnaliikmetele tõsiseks katsumuseks. Esiteks oli see reis väga kulukas, kuna peale sõidupiletite oli vaja hankida paremaid toiduaineid, millega poliitvangi kokkusaamisel kosutada, ja ka sooja pesu, mida oli lubatud vangile üle anda. Poliitvangi külastama sõitnud ja suhteliselt tsiviliseeritud käitumisega harjunud sugulane võis sattuda segadusse laagriametnike jõhkrast suhtlemisstiilist ning niiviisi heidutatuna isegi kokkusaamisest loobuda.

      Kujunes tavaks, et poliitvangi perekonnaliikme(te)ga sõitis kaasa mõni vastupanuliikumise aktivist, kes ajas korda kõik sõiduga seotud asjad. Ta soetas sõidupiletid, osutas abi toiduainete ja pesu hankimisel, aitas kanda reisipagasit, andis näpunäiteid suhtlemiseks vangilaagri võimudega, oli moraalseks toeks ning varustas pereliiget poliitvangile edasiantava informatsiooniga. Seda viimast pidasid poliitvangid eriti oluliseks, kuna laagris viibisid nad enamasti täielikus infosulus. Ühtlasi instrueeris „reisisaatja“ poliitvangi sugulast, millist informatsiooni kinnipidamistingimuste ja vangilaagris kinnipeetavate kohta küsida. Tihtilugu tegutsesid poliitvangi perekonnaliikmed kulleritena, viies vangilaagrist salaja välja mitmesugust laagriinformatsiooni, nagu teavet vangilaagrites aset leidnud repressioonide ja kuritarvituste, uute vangide saabumise või vangide vabanemise, poliitvangide poolt toime pandud protestiaktsioonide, kollektiivsete protestikirjade jne kohta.

      Enamasti ei pidanud poliitvangide sugulased sõidukulusid ise kandma. Selleks eraldati neile raha, mida oli saadud Solženitsõni fondist, Eestis kogutud annetustest ja hiljem ka EVVA kaudu. Kuna reisil tuli teha mitmeid ümberistumisi, kasutati esimest vahepeatust Moskvas kohalike inimõiguslaste väisamiseks. Nendelt saadi informatsiooni vangilaagrites valitseva olukorra kohta, aga ka raha Solženitsõni fondist ning mõnikord defitsiitseid toiduaineid ja muud vajalikku. Tagasiteel kohtuti moskvalastega uuesti, jagati nendega vangilaagrist saadud informatsiooni ning anti üle sealt salaja välja toimetatud materjalid.

      Pareki andmetel käisid poliitvangi pereliikmetel saatjatena kaasas Ahonen, Lehte Bertlova, Erik Udam ja Eve Pärnaste. 1982. aastal sõitis Ahonen koos noore tartlase Oliver Peedoskiga Komimaale kohtumaks sinna asumisele saadetud ukraina rahvuslase Ivan Geljiga. Gelj oli viibinud koos Niklusega samas Permi oblasti erirežiimiga vangilaagris ning temalt loodeti saada informatsiooni Nikluse olukorra kohta. Ülle Einasto käis Nikluse ema palvel Leningradis Krestõ vanglas, kuna pärast Nikluse üle peetud kohut, kui ta oli teel vangilaagrisse Uuralitesse, oli kusagilt tulnud teade, et Niklus võib viibida selles vanglas. Paraku oli ta Einasto saabumise ajaks juba vangitapiga sealt minema saadetud.31

      Üheks poliitvangidele toetuse väljendamise mooduseks oli vangilaagritesse kirjade saatmine. Kalju Mätiku andmetel said vangistatud eesti demokraadid kirju peamiselt oma sugulastest, sõpradelt ja tuttavatelt, rääkimata täiesti tundmatutelt inimestelt kirju ei saabunud.32 Eeltoodust nähtub, et eesti demokraatide vabadusse jäänud võitluskaaslased eelistasid hoida madalat profiili ega soovinud vangilaagritesse kirjutamisega tõmmata endale KGB tähelepanu. Küll aga koostasid nad mitmesuguste organisatsioonide nimel märgukirju Läänele, milles muu hulgas juhtisid maailma avalikkuse tähelepanu eesti demokraatide vangistamisele ning nõudsid nende vabastamist.

      Poliitvangidele kirjutamine kui avaliku vastupanu võitlusmeetod võeti kasutusele 1981. aasta teisel poolel, mil aasta varem arreteeritud vastupanijad Niklus, Veljo Kalep, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo olid jõudnud vangilaagritesse. (Kukk oli vangistuses hukkunud 27. märtsil 1981.) Sealtpeale sai sellest rutiinne tegevus eesmärgiga ühelt poolt avaldada poliitilistele vangidele moraalset toetust ning teiselt poolt anda KGBle ja vangilaagri võimudele mõista, et tegemist on vangidega, kelle käekäigul hoitakse tähelepanelikult silma peal. Vabadusse jäänud võitluskaaslased kirjutasid poliitvangidele ise ja kutsusid ka poliitvangide sõpru ja tuttavaid ning ka teisi isikuid üles vangistatuile kirjutama.

      Mõistagi nõudis poliitvangidele kirjutamine kodanikujulgust, kuna võimud „rahvavaenlaste“ moraalsele toetamisele hea pilguga ei vaadanud. Kui tegemist oli vastupanuliikumisele kaasa tundva isikuga, kes kõnealust poliitvangi isiklikult ei tundnud, tuli tal üle saada ka psühholoogilisest takistusest, mis eestlaste puhul tavaliselt tekib, kui tuleb suhelda võhivõõraga. Kirjade kirjutajad pidid leppima sellega, et kuna poliitvangid tohtisid saata maksimaalselt kaks kirja kuus, ei saanud nad arvestada oma kirjale vastuse saamisega. Tavaliselt kirjutasid poliitvangid pikki kirju, milles peale adressaadi pühendati lõike ka teistele korrespondentidele. Nii said viimased teada oma kirjade kohalejõudmisest ning mõnel juhul ka vastuseid oma küsimustele. Kirju kirjutades tuli üles näidata suurt leidlikkust ning vaistu, kuidas edastada võimalikult palju vangile olulist informatsiooni, ilma et kirjad konfiskeeritaks. Selleks püüti vajalikud teated peita aset leidnud kultuurisündmuste kirjeldustesse või olmelise informatsiooni hulka. Üsna palju infot sai edasi anda ka viidates ametlikus meedias avaldatule. Mõned kirjad küll konfiskeeriti lubamatu sisu ettekäändel, kuid suurem osa jõudis adressaatideni. Üks taoline kirjavahetus on jäädvustatud ka raamatuna.33

      Esimesed Läände jõudnud teated metsavendlusejärgsest vastupanust okupeeritud Eestis

      Kuni 1960ndate lõpuaastateni elasid väliseestlased teadmises, et pärast metsavendluse mahasurumist eelmise kümnendi algul oli Eestis lõppenud igasugune aktiivne vastupanu okupatsioonivõimule. Ometi oli pärast Punaarmee uut sissetungi Eestisse 1944. aastal kõrvuti metsavendadega tegutsenud rohkearvuliselt peamiselt koolinoortest koosnevaid vastupanurühmitusi. Paljud neist tegid metsavendadega koostööd, varustades neid toidu ja vajaliku luureinformatsiooniga ning olles abiks sidepidamisel ja väiksemate lahinguülesannete täitmisel. Osa noori tegutses täiesti iseseisvalt.

      Pärast metsavendade relvastatud sissisõja hääbumist jätkasid noorterühmitused tegevust, paljundades ja levitades okupatsioonivõimude poolt keelatud kirjandust, kleepides lendlehti jne. Enamikul neist rühmitustest oli põhikiri, programm, vandetõotus ja kindel liikmeskond. Mõningad rühmitused kogusid relvi, mida sõjajärgsel perioodil võis rohkesti leida, et neid kasutada tulevikus usutavasti uuesti puhkevas sõjas. Julgeolekuorganid tegid suuri jõupingutusi nende rühmituste liikmete tabamiseks ning 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastate algul vangistati ja mõisteti Vene NFSV Kriminaalkoodeksi (KrK) § 58-11 (igasugune organiseerimistegevus, mis on sihitud kontrrevolutsiooniliste kuritegude toimepanemisele, osavõtt vastavatest organisatsioonidest) alusel aastateks vangilaagritesse hulgaliselt noormehi ja tütarlapsi, kes olid osalenud noorte põrandaaluste vastupanurühmituste tegevuses.34

      Noorte СКАЧАТЬ