Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse. Annela Laaneots

Чтение книги онлайн.

      On teisigi asju, mis võivad tunduda harjumatud. Kuna meil Holgeriga on olnud elus õnn päris toredasti ringi rännata, siis siinne linnakeskkond mind ei üllata. On riike teisigi, kus arhitektuur pole majaehitamise juures olulisim. Maitsekas värvivalik sõltub kultuuridevahelistest erinevustest ja lilla majasein kuldse aknaraamiga plaatimata ukse juurde viiva tolmuse jalgraja kohal on siin kandis täiesti tavaline.

      Niisiis, olge valmis „ehituslike šedöövrite“ vaatlemiseks, kui satute Phuketi suurematesse asulatesse. Midagi niisugust olen varem näinud Transilvaanias või siis Krimmis – majade proportsioonid on suvalised, seinad võivad olla kõverad, uusehitisi ehitatakse pigem kõrgustesse, nii et kolmetoalise peal on kahetoaline, selle peal ühetoaline ja kõige peal katusealune tuba. Maja on tihkelt maja kõrval või siis hoopistükkis uhkes üksinduses keset tühja, umbrohuga kaetud poole jalgpalliväljaku suurust tühermaad.

      Jah, loomulikult on olemas ka kallid luksushotellid ranna lähedal. Ent mitu kuud järjest mõnes sellises elada ei sobi majanduslikult kohe üldse me rahakotile ega sobi minu ja Holgeri ettekujutusega elust Taimaal samuti. Miks peaks sõitma Taisse, et elada mitmekorruselises kivihotellis rannaäärses kivilinnas?

      Uued majad on siin aga tõesti enamasti ehitatud kivist, mistõttu oleks seal põrgukuum, kui konditsioneere ei kasutataks. Päikesepoolne majasein muutub soojust salvestavaks ahjuks, mis ka mahedama temperatuuriga ööajal tõhusalt sissepoole soojust kiirgab. Niisiis, konditsioneerita ei saa. Ja turistid ei saa läbi konditsioneeri õigesti tööle timmimise oskuseta. Kuna väljas on Eestimaalt saabunute jaoks esialgu ülikuum, siis on ülilihtne konditsioneer toas natuke liiga jaheda, nii umbes 25 soojakraadi peale sättida. See omakorda tähendab nohust nina ja kibedat kurku järgmisteks päevadeks.

      Turismibrošüürides ja veebis surfates näete ilmselt põhiliselt bambusest bangaloid inimtühja lahe ääres, kus kaks noort armastajat või sarmikas eelkeskeas paar oma lastega tühjal liivarannal mängib.

      Jah, ka need kohad on olemas, aga Phuketi populaarseimas Kata-Patongi-Karoni turistipiirkonnas on enim levinud suured hotellikompleksid. Keset saart asuvas Chalongi piirkonnas on küll mõistliku üürihinnaga bangaloid, basseiniga ja puha. Reklaami juurde on lisamata jäetud, või ehk on väikeses kirjas siiski leitav, et sealt randa pääsemiseks vajate rollerit või tuk-tuk’i, sest bangalod ei asu ranna lähedal.

      UUDISEID KAUGTÖÖTEGIJATE PARADIISIST

      Taist kaugtööd teha on ülimugav, sest internetiga on siin tõesti hästi. Igas hotellis on tasuta wifi. Eile õhtul oli esimene kord, kus nett läks ära. Nüüd alles hommikul saime tagasi. Esimene netikatkestus selle kuu aja jooksul, mil siin oleme elanud.

      „Kunas internet tagasi tuleb?“ küsib Holger me kortermaja kõrval asuva hotelli vastuvõtulauas.

      „Mõne minuti pärast, just helistati,“ vastab administraator. „Te pole esimene, kes küsib, meil elab siin veel inimesi, kes internetti töö tegemiseks vajavad.“

      Meie töötame nii, et Holgeri tööajaks päeval lähen mina lastega õue basseini sulistama ja oma tööd teen öösiti, kui pere magab. Oma suurematest töödest võtsin Taisse kaasa vaid Eesti kommunikatsiooniajakirja Kaja toimetamise. Tegu on erialaajakirjaga Eesti suhtekorraldajatele, turundusjuhtidele ja üldse kõigile, kelle üheks tööülesandeks on organisatsioonis kommunikatsiooni valdkonna eest hea seista. Ajakiri ilmub kaheksa korda aastas ja minu töö ei põhine mitte niivõrd kiirusel, vaid sellel, et lugejatel oleks igast ajakirjanumbrist lugeda sisukaid, huvitavaid ja heaks töötegemiseks vajalikke artikleid. Tähtajad, tõsi, on muidugi ka. Aga mitte mingil juhul pole need kontimurdvad. Kuna olen ajakirja mitu aastat toimetanud, on pooleaastane distantsjuhtimine täiesti tehtav.

      Koosolekud või nõupidamised teen siin Tais Skype’i teel. Ka Eestis tuli töist skaipimist tihtipeale ette. Ajavahe on praegu selline, et kui meil Tais on keskpäev, on Eestis alles varahommik. Holger on pärastlõunati lastega toas või basseinis ja mina otsin skaipimiseks arvutiga rahuliku nurgakese lähikonnas. Meie aias on mitu istepinki, ja kui õues on liiga palav, siirdun koosoleku ajaks hoopistükkis kõrval asuva hotelli konditsioneeritud lobby’sse. Wifi ja seega ka Skype on võimalik kõikjal me korteri ümbruses.

      „Vot siin me elamegi,“ võtan arvuti sülle ja keerutan end aeglaselt ringi, kui on esimesed kõned Eestiga. Mööda libisevad bassein, palmid, mangopuud.

      „Kui soe sul seal täpselt on?“ on avaküsimus enamasti üks ja sama. „Kuidas sa seal hakkama saad oma asjadega?“ küsitakse tavaliselt teiseks. „Kas lapsed kodu järele juba igatsevad?“ on tihtipeale viimane küsimus enne seda, kui süveneme teemasse, milleks Skype’is kokku sai tuldud. Minu selja tagant paistvad palmipuud muutuvad kaasvestlejale varsti niisama harjumuspäraseks kui mulle vestluse see osa, kus Eestist sisse logijad teevad enesele koosolekulaua juurde meega teed, sest kurgud on valusad.

      Ja tihti ma ju ei kontakteerugi üldse Eestiga.

      „Juhan, kuule, kes sinu arvates oleks sel teemal kõige pädevam kirjutama?“ uurin Brüsselist. Näen viisakas triiksärgis Juhanit, vastukaaluks minu suvine riietus. Saan soovitused, arutame põgusalt ka, kuidas läheb me lastel, lõpetame kõne ja asume taas mõlemad oma muid tööasju ajama. Üks Belgias ja teine Tais, mõlemad ikka Eesti riigi hüvanguks.

      Üleüldine wifi-levi on saabunud siia viimase aasta jooksul. Kui ütlen tuttavatele Eestist, et võtke iPadid, arvutid, netti minekut võimaldavad mobiilid kaasa, siin on igal pool wifi ja hea on kodustega skaipida, siis laseb osa neist selle СКАЧАТЬ