Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse. Annela Laaneots

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viie minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel. Randa jõuab pooletunnise jalutuskäiguga.

      Meie kolmetoalise kööginurgaga korteri ühe kuu üür on 24 000 baati, see on umbes 570 eurot. Aga leiab ka ühetoalisi 11 000 baadi eest. Bangalot pakuti meile 60 000 baadi eest Kata Beachil. Aga kuna seal oli vaid üks tuba, tundus see liiga kallis.

      Hinnad on viimaste aastate jooksul kordades tõusnud. Ärge lootkegi saada tuba selle hinna eest, mida viie või kolme aasta eest siin puhkusel käies saite.

      Uues elukohas Patongi linnas äratab meid hommikuti kuke kiremine. Võimsalt äratab! Juba Katal panime tähele, kui kenasti on tailased kanapidamise kuurordiga ühendanud – rada viib piki jõeäärt randa ja samas sibab hurtsiku ümber tegus kanakari.

      KUS ON INIMTÜHJAD LIIVARANNAD?

      Tänavatel tuterdavad trullakad prussakad ja kodus reklaambrošüürides nähtud pildid inimtühjadest paradiisirandadest on selge petukaup. Lapsed õpivad, et apteekrilt kommi võtta võib, aga tänaval seisvad limonaadipudelid tuleb sinnasamma jätta.

      Rannas oleme paar tundi päevas, rohkem siinses kuumas ei jaksakski. Meie igapäevane rand on Patongi rand. Kui kujutate ette, et see on läbipaistva sillerdava veega, valge kuiva liivaga rahulik lahesopp, kus mõned laisad turistid lebavad liival, lapsed ehitavad veepiiril liivakooke, kus valitseb vaikus ja suurimaks mühaks on randa jõudvate lainete kohin, siis te eksite.

      Patongi rand on igapäevaselt nagu ülerahvastatud Pärnu rand kuubis Eesti harvadel soojadel suvepäevadel, kui pool Eestit on sinna kokku sõitnud.

      Kogu linna ääristava ranna ulatuses on kuus-seitse üksteise taga paiknevat rannatoolide rivi3. Lamamistoolid on nii tihedalt üksteise kõrval kui toolid teatris. Ridade vahelt lapse käruga randa pääseda on päris keeruline. Toolid on tasulised. Nii kui toolile istud, tuleb tumepruuniks päevitunud noormees ja küsib mitusada baati päevarendiks.

      Mõnemeetrisel rannatoolivabal märjal liivaribal enne veepiiri lebavad käterättidel need, kes toolitasu maksta ei soovi. Samas on koeri ja lapsekärusid, mängitakse palli ja ehitatakse liivalosse. Samuti on sealsamas skuutrid, mida turistidele välja renditakse, ja suured varjud, millega soovijad trossi abil kaatri järel vee kohale hõljuma tõmmatakse. Nii skuutrisõitu kui vee kohale hõljuma tõmbamist pakuvad erinevad kohalikud ettevõtjad iga paarikümne meetri takka.

      Rahvast ja tegevust on sama palju või isegi rohkem kui linna peatänaval. Kogu aeg kuulen hõigatusi.

      „Proua, ostke puuvilju!“

      „Banaanipannkoogid, banaanipannkoogid!“

      „Teen massaaži, teen massaaži!“

      „Millist tattoo’d te soovite, vaadake, siit kataloogist saate pildi valida. Neid draakoneid ja lillekujulisi lastakse väga tihti teha!“

      „Proua, teie tütrel on imeilusad pikad juuksed. Tulge, ma teen talle punupatsid!“

      Kohalikud ühemeheettevõtted pakuvad päikese käes vedelevatele turistidele müügiks puuvilju, rannarätikuid, soolaseid ja magusaid snäkke. Sekka ka peenikeste punupatside punumise või massaaži teenust. Tarbida saab kohe sealsamas, turisti rannatoolil.

      Rannavesi on jagatud köite ja poidega skuutri- ja kaatrisõidu piirkondadeks ning ujumisaladeks. Need vahelduvad iga mõnekümne meetri järel. Ikka nii, et on ala, kus külg külje kõrval ujuvad rannavees need tuhanded inimesed, kes on randa tulnud, ja siis on köite vahele pargitud, sõitu ootavad kaatrid-skuutrid.

      Kuidas saakski sellise veeliikluse ja rahvarohkuse puhul olla vesi läbipaistev ja kuulda lainemüha?

      Meie lapsi rahvahulgad ei häiri. Peaasi et on soe vesi ja saab ükskõik kui kaua vees lobistada ja ikka külm ei hakka.

      Minu peas, oh ma rikutud esteet, on aga netist ja brošüüridest nähtud pildid läbipaistva vee ja valge, justkui lumise liivaga randadest. Reklaami ja tegelikkuse vahel valitseb karjuv vastuolu.

      Turismibrošüürides ei ole presenteeritud ka siinset räpasust. Tajun, et olen selle teema justkui välja lülitanud, ei pane enam tähelegi. Üks hea kolleeg naasis mõni aeg tagasi lühireisilt Taist Eestisse ja mainis oma sotsiaalmeedia-postituses siinset korratust. Siis teadvustasingi, et ma ise olen siin elatud lühikese aja jooksul hakanud laga, prahti, katkiseid asju ja ehitisi juba nii harjumuspäraseks pidama.

      Kõrvaltvaatajana on jäänud mulje, et see prügisodielu on nii tavapärane, et kohalikud ei pea seda ise miskiks. Ehkki siingi on ju tipphotelle ja ostukeskusi, mis on väga viisakad ja puhtad, on see justkui teine elu, turistielu.

      Igal juhul tuleb jala peatänavailt eemal väiksematel tänavatel ringi liikudes arvestada prügikogumitest tulvava kirbe prahihaisuga. Silma riivavad suured kõnniteedele äraviimist ootama pandud prügikotid, mida mööda siblivad trullakad prussakad. Majadevahelistel tühermaadel puhub tuul kilekotte ja plasttopse ringi. Elumajade kõrval troonivad suured kunagi kasutusel olnud roostes köögitarvikute kuhilad ja katkiste majapidamisasjade hunnikud.

      Vastukaaluks on Tai aga hüpohondrikute paradiis. Kas teate, et antibiootikumid, sealhulgas kangemad valuvaigistid, on siin retseptita? Astud apteeki sisse ja küsid, ning sulle antakse. Tais on apteeker ühtlasi ka sinu arst, kes võib sulle lihtsamate diagnooside puhul õiget ravimit soovitada. Apteeke on Patongis tänava ääres iga mõnekümne meetri järel.

      Apteekrid on siin ühed paremad inglise keele rääkijad. Rohte ostes tasub valida kassaaparaadiga apteek, muidu vaadatakse kliendile näkku ja öeldakse suvaline hind nagu muudegi toodete puhul. Samuti ei tasu oste tehes kalleid riideid kanda.

      Kogeme omal nahal, et kohalik kõhurohi mõjub siinsetele bakteritele paremini kui Eestist kaasatoodu. Teisel nädalal läheb seda rohtu vaja ja saame järele proovida. Rohud pole ei liiga odavad ega üle mõistuse kallid, kui Eesti hindadega võrrelda.

      „Tule, võta kommi,“ kutsub apteeker meie kodutänava äärses apteegis me kolmeaastast ligi. Tips on kohe hakkamas, silkab ukselt sisse lahke tädi poole.

      „Aitäh,“ on me julge laps tänulik.

      Skeptilisem ja tagasihoidlik neljane kiikab ukselt. Kommi nagu tahaks, aga ise minna ka ei julge.

      „Tule sina ka,“ teeb apteeker esimese sammu neljase poole. Ahvatlus saab hirmust võitu ja pakike dražeedega maandub ka tema higisesse pihku.

      Pole vist vaja öeldagi, et alati, kui on tarvis apteeki minna, tirivad laste käed meid just sinna apteeki. Apteekri müügitööd võib kordaläinuks pidada. Ja kommide ehk vitamiinidražeede turunduspakikesi jagab ta me lastele varmalt edasi.

      Mina ise tunnen end Phuketil hästi ilmselt osalt ka seepärast, et tailaste suhe usku on sarnane sellega, mis mind kodusel Setomaal ümbritseb.

      Ei ole vaja panna uuemaid riideid selga ja minna kodust välja kirikusse. Kõik vajalik on kodus olemas. Kui setodel on kodus pühasenulk, kus on ikoonid ja kaunistused, ja oma külas tsässon, väike palvemaja, siis tailased panevad hea-parema jõududele, kellesse nad usuvad, oma kodu ja töökoha juurde valmis.

      Ma pole usklik, kirikus käin enamasti pühade puhul kord-paar СКАЧАТЬ