Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse. Annela Laaneots

Чтение книги онлайн.

      Oleme oma eluoluga siin juba päris harjunud, ent on ikka veel üht-teist, mis peamurdmist tekitab. Näiteks meie vannituba. Olen nimelt pikalt juurelnud, aga pole siiani pihta saanud, miks on meie vannituba sisustatud kõiki funktsionaalsuse reegleid eirates. Põrand on kogu aeg märg, sest äravoolutoru on täpselt duši vastasseina nurgas. Kogu pesuvesi jookseb üle põranda, enne kui äravoolutorru jõuab. Jah, loomulikult ei ulatu ka dušivoolik äravoolutoruni. Vesi lahistab pidevalt risti üle vannitoapõranda joosta, sest muud võimalust tal pole. Selleks et jõuda vannitoa valamu või siis WC-potini, tuleb see märgala ületada. Nõnda harrastamegi pidevalt sporti „lehm libedal jääl“. Olen pikalt mõelnud, aga pole mitte aru saanud selle insenertehnilise suursaavutuse väljamõtleja ja teostaja ideest.

      Nii, nagu ka meid ümbritsevad inimesed ei pruugi alati mõista meid.

      „Täitsa hull, see ka mõni puhkus, kolme väikese lapsega,“ ütleb naabrionkel teistele me kortermajas elavatele üle keskea meestele, kui näeb meid basseini ääres sulistamas. Meil pole seni jutuks tulnud, et ma nende saksakeelsest vestlusest aru saan.

      Ega elu Eestis polnud väga erinev, alles paar kuud enne siiasõitu tekkis luksus olla ainult ühe lapsega kodus, sest mõlemad tüdrukud läksid lasteaeda. Enne oli ju ikka, et kodus korraga kaks. Pikki aastaid, tundub mulle!

      Kordan – kuna nii minu kui Holgeri vanemad elavad väljaspool Tallinna, polnud meil ka õhtuti mingit lapsehoidmist loota. Minu vanemad käisid küll vegetatsiooniperioodi-välisel ajal meie juures ja võtsid tüdrukud teinekord reedel maale kaasa, pühapäeval läksime me siis järele. Milline luksus!

      Nii et me oleme pidanud Holgeriga kõik need viis aastat, mil oleme olnud lastega pere, ka Eestis enamasti vaid ise hakkama saama. Meile on see tavaline.

      Teinekord on koormus siiski olnud liialt suur ja olen vajunud rampväsinuna unne nii, et ma tõesti ei kuule, mis mu ümber toimub. Nagu näiteks täna.

      Ärkan hommikul vanema tütre ahastava nutu peale. Mõistan ta häälest, et juhtunud on midagi sellist, mille kirjeldamiseks pole tal sõnu. See hääl, mis teisest toast voodisse mu kõrvu kostab, ei väljenda jonni ega pole ka kisa. Selles kõlab hoopis talle tehtud kujuteldamatult suur ülekohus.

      „Emme, mu päkapikusokk on tühi!“

      Torman sündmuskohale.

      Mnjaa, tühi on ka seal kõrval rippuv õe päkapikusokk. Ent põrandal on maas hõbepaberitükikesed ning nooremal õel on suu ümber reetlik šokolaadivõru.

      Vaatan nüüd omakorda keskmist last ja karjatan. Mulle vaatab vastu äraviilitud sarvedega Nukitsamees! Lisaks sellele, et ta suu ümbrus reedab, kuhu on kadunud nii tema kui ka õe šokolaad, on me toimekal ja teistest varem ärganud lapsel olnud hommikul aega stilistilisteks katsetusteks. Ta pea on vasakult poolt – sinna, kuhu ta ise ulatus – juustest tükati lagedaks pöetud. Nagu kass, kellelt on hoolitsev perenaine pusased karvaklimbid külgedelt ära lõiganud ja kel selle tagajärjel vaheldub paljas nahk ebaühtlase karvkattega.

      Ahastav vanem tütar, pahateolt tabatud ja meid altkulmu põrnitsev keskmine tütar on hõivanud mu tähelepanu nii, et kui ma poleks ülihea reaktsiooniga, lõpetanuksin hommiku veel ka traumapunktis. Sest keskmist paharetti haarama küünitades pääsen vaid tänu kiirele uksepiidast kinnihaaramisele sellest, et selili toapõrandale ei prantsata. Me plaaditud elutoapõrand nimelt ujub. Oma pahategude jälgi kraamida püüdes oli toimekas keskmine elutoa põranda kenasti põrandapesulapiga märjaks määrinud.

      Mõteteks, kuidas edasi, kas me elame sellist elu, nagu tahame, ja kuidas võiks elu Eestisse tagasi minnes jätkuda, pole üldse mahti. Argipäev oma pisitoimetustega on haaranud mu jäägitult.

      Kui Eestis lubasin vahepeal lapsed meie maja ümbritsevasse aeda mängima, ise neil vaid toast silma peal hoides, siis siin ma lapsi üksi õue – kus on, meenutagem, suur ja sügav bassein – ei luba. Vaba aja, mis tekkis sellest, et ma võtsin Taisse kaasa vähem tööd, kui mul Eestis oli, on sujuvalt okupeerinud lapsed ja argitoimetused.

      Võib küll tunduda, et – oh, mis seal soojal maal vaja teha. Aga kui sul on kolm väikest last, siis käib pidev Browni liikumine. Üks tahab pissile, teine juua. Ühel on palav ja tahab tuppa, teine soovib basseini jääda. Kolmas sagib ringi ja on end vahepeal vinnanud aia betoonist äärele ja tuleb sealt maha tõsta. Peast visatakse mütsid, mis kaitsevad halastamatu päikese eest, päikesekreemi tuleb pidevalt peale kanda. Pidevad vaidlused, ja ühise kokkuleppe leidmine kuumas virisevate lastega – kas olla siis toas või õues.

      Ei kõla just liiga loominguliselt, eks? Ka kõlab see justkui „esimese Eesti“ murena, et näed – isegi Tais elades pole ta rahul. Ent fakt on see, et üle kolmekümnekraadises kuumuses päevad, nädalad ja varsti ka kuud sedasi igapäevaselt rassides olen õhtuks täiesti oimetu.

      Mõtlen imetlustundega kõigile lasteaiaõpetajatele. Jah, nende tööpäev lõpeb küll juba kell seitse õhtul ja tavaliselt on nad tööl pool päeva korraga, aga paljudel neil on ka ju oma lapsed veel kodus. Erilised inimesed.

      Kus on lapsed, seal on hulk musta, pesemist vajavat pesu.

      Pesupesemine on Taimaal omaette väikeettevõtlusvorm. Kõik tänavad on täis käsitsi kirjutatud silte „Laundry“ kõigis erinevates vormides, kuidas seda sõna kirjutada annab (silma on hakanud „Luandray“, „Laundary“). Turistid kasutavad pesupesemisteenust meeleldi. Kilo pesu pesemine maksab 500 baati. Annad oma musta pesu ära ja järgmisel päeval saad puhtana, triigituna-pakituna tagasi. Väiksemate tänavate ääred Patongis ja teistes asulates on täis rauast riidekuivatusrestide külge riputatud, riidepuudele kuivama pandud pesu. Pesupüksid, särgid, teksad – kõik ripuvad ja kuivavad sealsamas tänavatolmus.

      Mina pesen meie pere pesu ise. Vannitoas on pesukauss, mis on igaks õhtuks kuhjaga musta pesu täis. Palav on ju, higistama ajab. Ja päris tolmune ja must on me ümbrus ju ka. Õhtul lasen pesule dušist kuuma vee peale ja panen selle pulbriga likku. Hommikul möödub tubli pooltund pesu käsitsi küürides. Väga meditatiivne. Enamiku töömõtteid jõuan siis läbi mõelda, nii et öösiti arvutit käivitades ma tavaliselt juba tean, mida ja kuidas ma kirjutan. Teinekord jääb öiseks tööajaks vaid sissetrükkimise vaev.

      Kui väike olin, pesi vanaema suvel maal me pesu samuti hommikuti käsitsi puhtaks. Ega siis mõne lapse hilbu pärast ei hakatud pesumasinat tööle panema. Nii et pilt pesu küürivast naisinimesest perekonnas pole mulle võõras.

      Märja pesu riputan СКАЧАТЬ