Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse. Annela Laaneots

Чтение книги онлайн.

      Lennusõit liinil Tallinn–Helsingi–Bangkok–Phuket on Hol-geril plaanitud nii, et kõige pikem lend Helsingi–Bangkok oleks öösel. Lootuses, et lapsed magavad kõige pikema sõidu maha ja me ei pea neid ligi pool ööpäeva vältava lennu ajal mööda lennukit taga ajama.

      Ettevalmistusabinõud on vajalikud, sest poja on just mõne kuu eest käima õppinud ja tahab uusi oskusi praktiseerida igal ajal, mil ta ei maga. Me keskmine, tubli ja hakkaja kolmene on aga sellise iseloomuga, et ta isegi sööb joostes. Lennukis olevad istmete vahekäigud on tema seisukohast vaadates ideaalsed stardikoridorid.

      Selleks, et ma ei hakkaks võimalikest negatiivsetest kogemustest liiga palju õppima, ja võibolla seetõttu ka põnnama ei lööks, otsustasime, et mingit väikest proovilendu me oma lastega üldse ei teegi. Et see pikk reis ongi meie esimene ühine välisreis, ja kõigile me lastele elu esimene lennureis. Koosseisus, kus iga lapse kohta ei jätku hooldemeeskonda üht eraldi täiskasvanut.

      Olin oma peas läbi mänginud kõige õudsemaid stsenaariume sellest, et lapsed lihtsalt ei püsi lennukiistmetel, et nad protestivad valjuhäälselt, et nad keelduvad istmetel magamast ja ühtlasi ei lase kogu öö jooksul silma looja lasta ka kõigil ülejäänud mitmesajal reisijal.

      Olime Holgeriga poolteist aastat tagasi käinud Hongkongis – teise ja kolmanda lapse sünni vahel, kolmas mu kõhus kaasas – ja öösel lennukis tualetis käies sööbis mu mällu pilt, mis pole kadunud sealt siiamaani. Lennuki istme ja selle ees oleva seljatoe vahelises kitsas vahepraos põlvitas naine, kes hoidis kinni istmel pikuti lamavat väikelast. Laps vigises ja ema muudkui sättis teda paremasse asendisse. Ka kõrvalistmetel nohisesid lapsed magada, sellesama pereema omad. Naine oli iga kord, kui ma tualetis käisin, seal kitsas vahes kükakil ja alati ärkvel.

      Samasugust saatust kõige pikemal, poole ööpäeva pikkusel lennul ei välista ma isegi. Aga ma olen selleks vähemalt moraalselt valmis.

      Läheb aga nii, nagu ideaalsete kriisiõppuste puhul ikka: kui oled hästi ette valmistunud, siis kriisi ei tulegi. Me lapsed on lennukiistmetest vaimustunud. Kujutage ette, saab ennast rihmaga otse tooli külge kinnitada nagu suur inimene, polegi kitsavõitu turvaistet nagu autos. Ja igalühel on oma telekas, mida saab vaadata sellestsamast pehmest toolist. Ei pea õega enne kokku leppima, millist multikat vaadata. Igaüks valib ise ja vaatab oma. Elevust tekitab ka lennukitoit ja Finnairi antud värviraamatud värvipliiatsitega. Mistõttu hetkeks, kui lennukis ööseks tuled kustutatakse, magavad kõik kolm juba rahulikku und.

      Jah, kõige pisemal on sülekoht minu süles. Ent ma kinnitan teile – kui oled ise kinnitatud istme külge turvavööga, ja laps on oma turvavööga sinu turvavöö küljes ja oled võimalikud lapse mahakeeramise võimalused tekkidega täis toppinud, on ka endal võimalik magada mitu tundi järjest. Lennukitoolis istudes nagu teisedki reisijad, lihtsalt käed ümber magava lapse.

      Hommikul ärkame siis, kui hakkame Bangkokki jõudma ja pakutakse hommikusööki.

      Lend Bangkokist Phuketile on aga juba nii lühike ja vaade lennukiaknast lastele nii huvitav, et see saab otsa enne, kui neil jõuavad hakata tekkima mõtted igavusest ja kannatamatusest.

      SAABUMINE

      BLONDIST PISIPOJAST SAAB FOTOSTAAR

      Esimesel nädalal võib meid leida Kata ranna lähedalt Phuketilt. Tegu on ühe tuntuima rannapiirkonnaga sel saarel. Pikk liivarand, mida ääristab hotellide-restoranide linnake. Broneerisime hotellitoa siia terveks nädalaks juba Eestis, et oleks koht, kuhu lennuki pealt tulla, ja oleks natuke aega, et püsivama elukoha järele ringi vaadata. Kui oleksime lasteta reisinud, siis võinuks alles kohapeal hotelli otsida, nagu koos Holgeriga reisides tavaliselt teinud oleme. Lastega reisides tahad miskipärast teada, kuhu lennujaamast minna. Mingit suurt ideed, et miks just see hotell ja see rand, polnud. Hotell asub lihtsalt heas asukohas rannale lähedal. Võtame seda eelkõige kui baaslaagrit, kust teha väljasõite, et leida omale siin päris elukoht.

      Ajavahe magame esimese ööga kohalikuks – kaksteist tundi und ja nüüd elamegi kohaliku aja järgi. Elamine, see tähendab põhiliselt ookeanis ja basseinis ujumist, samuti puuviljade ja mahlade manustamist.

      Lennujaamast saabudes sõidame taksoga mööda ananassiistandustest. Ilmselt kasvatatakse lähikonnas ka papaiasid ja arbuuse, sest oleme näinud vilju täis džiibikoormaid.

      Hotell on nüüdisaegne, hiljuti ehitatud. Seitsmekorruseline kõrge ehitis. Mitme liftiga ja pikkade koridoridega. Tallinnas ja Riias leidub mitugi sellist – pole just butiikhotellid, aga viisakad, uued, puhtad ja basseiniga.

      Meie käsutuses on üks tuba, kus peale laia abieluvoodi minu, Holgeri ja poja jaoks on ka nari tüdrukutele. Väga haruldane tuba, neid on hotellis vaid paar ja meil vedas väga, et ühe sellise endale saime. Valdavalt on hotellitoad siin ju ühetoalised-ühevoodilised. Kuidas lastega pered siis Tai ühes menukamas rannapiirkonnas hotellis peatuda saavad? Või nad ei reisigi üldse?

      „Kui laps kaasas, saab üürida lisavoodi,“ selgitab mulle meie Kata hotelli administraator.

      „Aga kui on palju väikeseid lapsi?“ uurin ma edasi.

      „Siis üüritakse üks tuba juurde,“ heidab administraator mulle kui mõistmatule volksti tüdinud pilgu üle prillide.

      „Aga kui väikelapsed ei lepi vanematest eraldi toas magamisega?“ jätkan ma küsitlemist.

      „Teises toas magab koos lastega loomulikult kas hoidja või vanavanemad või kes iganes on laste hoidmiseks siia kaasa võetud,“ lajatab administraator.

      No nii. Asi on siis selles, et hoopis meie pere ei kvalifitseeru. Meil pole kedagi laste hoidmiseks kaasa võetud. Hotellitöötaja reaktsioon ei üllata meid, sest ka Tallinnas vaadati meid kui hullumeelseid, kes pidid igapäevaselt kolme väikelapsega ilma vanavanemate-lähisugulaste abita hakkama saama. Et kuidas СКАЧАТЬ